Tuesday, February 24, 2015

E. Hemingway "Hüvasti, relvad!"

Hemingway nimi ei tohiks küll võõras olla, kuid ausalt öeldes ei ole ma kunagi tema kirjutatu vastu sügavamat huvi tundnud. Gümnaasiumi ajal sai läbi loetud "Pidu sinus eneses", aga see jättis üsna külmaks, ja proovides "Kellele lüüakse hingekella" ei tundunud see minu jaoks. Nüüd aga maal aega veetes ei olnud mul õhtuti midagi teha ja leidsin riiulist selle raamatu kohutavalt räbala kaanteta eksemplari.

Tegu on maailma kirjandusklassikasse kuuluva sõjavastane romaaniga, mille keskmes on armastus ja teineteise leidmine keset hävingut ja surma. Leitnant Frederic Henry, kes esimese ilmasõja ajal Itaalia sõjaväes meditsiinitranspordiga tegeleb, kohtub imekauni šotlanna Catherine'ga, kellesse ta armub. Lahingutegevuses haavatuna paigutatakse ta ameerika sõduritele mõeldud haiglasse, kus noorte vaheline romanss süveneb, kuid pärast põlveoperatsioonist taastumist saadetakse Henry tagasi rindele. Itaalia vägede taganemisel aga satub ohtu Henry elu ning ta läheb hüppesse. Otsinud üles Catherine põgenevad nad Šveitsi, kus nad veedavad aega oma esiklapse sündi oodates, kuid seda ei ela üle ei ema ega laps.

Jah, laias laastus räägib Hemingway sõja mõttetusest ning tõstab esile inimhingede hapruse niigi karmis maailmas. Raamatus kajastuvad tegelased on veidi ehk ülespuhutud ja jätavad eluvõõra mulje (eriti dialooge arvesse võttes). Minu jaoks on küsitav mina-tegelase tegevuse motiivid, seda enam, et Henry ei sõdinud ju oma kodumaa eest. Seda enam, et ta tõuseb leitnandi autastmele, kuid deserteerub ohtu sattudes. Tõsi, arvestades olusid, oli viimase puhul tegu ilmselt ellujäämisinstinktiga, kuid siiski... Muidugi, mida tean mina aumehelikust ohvitseri käitumisest, kuid eetiliselt on selline teguviis väga küsitav. Ja see muutis mu peategelase suhtes seda enam umbusklikuks, mistõttu mul oli raske tema tegusid, tundeid või sõnu tõsiselt võtta. Pigem oli see kõik üks suur farss. Mille nimel ja miks ta sõjas oli? Miks Itaalia? Kes olid tema sõbrad tegelikult? Milline oli tema päritolu ja meelelaad? Kas tunded Catherine vastu olid tõesti nii õilsad või oli tegu turvalise sugutungiga? Mis on üldse tema jaoks tähtis? Kes on see peategelane?

Kui vaadelda aga romaanis kajastunud armastuslugu, mis on romaani teine tugev suund, siis tundus see mulle mina-tegelase poolt fabritseeritud, kuid naiskangelanna on justkui puhtalt tunnete najal liikuv kaunis nukuke. Catherine on esmapilgul külmavõitu eluvõõras jääkuninganna, kuid suurte tunnete tekkides saab temast kirglik ja tundlik naine, kes on oma armastatu nimel väga paljuks võimeline. Seega puhas emotsioon, millele tugevamat arutluskäiku autor ei omistagi. Ilmselt käiks Catherine isik mulle aga reaalses elus kohutavalt närvidele, sest need tema vähesed arutluskäigud liikusid hoopis veidras paralleelmaailmas (näiteks vestlus Henryga tolle varasematest naistest, kus viimane muuseas sirge seljaga naisele valetab) ning mulle tundus tema iseloom kuidagi väga klammerduv, mõjudes seeläbi üsna ahistavana.

Seega sain enda jaoks kinnitust, et Hemingway stiil ei ole päris minu tassike teed, kuid arvestades päevi, mil romaani tegevus mu mõtetes on kummitanud, mõistan ma põhjust, miks see raamat kuulub kirjandusklassikasse.

L. Bossi, I. Polin "Leitud"

Ma olen korduvalt öelnud, et Prantsuse kirjandus ei ole väga minu tassike teed - see on tihti ülemäära keeruliselt sõnastatud ja liiga emotsioonidele ülesehitatud dramaatika, mis minu jaoks mõjub pigem vahule klopituna. See on lihtsalt seotud mingi vaimse meelelaadiga, mis lihtsalt minu põhjamaise meelelaadiga ei haaku. Aga ometigi satun ma aegajalt raamatututvustustele, mis veenavad mind ikka aegajalt prantslaslikku emotsioonide puhangut katsetama. Selle taustaloo najal võibki öelda, et nii sattuski see konkreetne raamat minu kätte.

Noor kunstitudeng Clara leiab oma konspekti vahelt sildikese, millele on kirjutatud "Ma leidsin sind". Arvates, et see on lihtsalt tobe nali, näitab ta seda oma elukaaslasele Francois'le, kes aga seda üldse nii naljakaks ei pea. Neuroloogina töötav Francois räägib Clarale naise minevikust, kus tundmatu neiu isa tappis ja tütarlapse röövis, et toda aastaid vangistuses hoida. Pärast vangistaja võimu alt põgenemist satub Clara neuroloogiahaiglasse, kus selle vangistuskogemusega toimetulekuks eemaldati neiu mälestustest vangistuses kogetud mälupildid ning ta kohtus oma elu armastuse Francois'ga. Kuid nüüd peab Francois järkjärgult hakkama Clara mälu taastama ja see viib eluohtliku mänguni, mille tagajärjel hakkab neiu kahtlema nii oma armastatus kui teistes enda ümber. Keegi manipuleerib naise ja tema mälestustega, kuid kes?

Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on need psühholoogilised põnevikud. Olgu siis kirjas või pildis (heaks näiteks võiks siin välja tuua Jean-Cristoph Grange). Ilmselt on see seotud kuidagi oskusega mängida emotsioonidega ja luua laetud kulissid sündmuste arendamiseks. Ja kui lugeda raamatu "Leitud" tutvustust, siis ka üks autoreist on olnud filmistsenarist, siis on arusaadav raamatu tunnetuslik foon, mis paneb filmi lugeja silme ees selgelt jooksma (kulisside selge kirjeldamine, emotsioonide selge portreteerimine ja tähelepanu pööramine pisidetailidele). Minu peas jooksev film oli näiteks selline vesise hallikassinise tooniga, kus karakterite emotsioonide mäng tekitas väga dramaatilisi välgatusi, kuid isiklikku või tunnetuslikku arengut tegelaste puhul minu jaoks ei toimunud. Tegevusel on küll konkreetne algus ja lõpp ning lugu on pingestatud ja emotsionaalselt intensiivse survega, aga mingi kunstlikku alamaiguga, ehk siis ajas asja ära, kuid pindmistest kihtidest sügavamale hinge ei kippunud. Umbes nagu kasutades suhkruasendajat hommikukohvis- mingi võlts mekk on ikka juures ja päriselt õiget kohvimaitset nautida ei luba. Ilmselt ei oska ma oma emotsioone väga hästi kirjeldada, kuid lihtsalt öelduna see lugu ei veennud mind, kuigi algtingimused peaksid ju ideaalselt sobima.

Seega hea emotsionaalne põnevik, kuid minu maitsele ehk liiga pingutatud. Aga, tõepoolest, see on puhtalt maitse asi.

C. Ingelman-Sundberg "Vanaproua, kes röövis panka"

Põhjamaine huumor on laias laastus tore vaheldus liigselt stiliseeritud ameerika kirjandusele, mis püüab olla naljakas, kuid vajub tihti stampidesse. Ja kuigi ma olen juba eelnevalt huumorile suunatud raamatute osas veidi skeptiline, sest kirja pandud nali ei ole minu arvates alati ülemäära naljakas, siis selle raamatu puhul hakkas tööle kõhutunne, et võibolla on seekord lugu veidi teistmoodi.

Kui vanadekodus Teemant hakkavad uue juhi tõttu asjad kiiresti halvaks minema, siis haub taibukas vanaproua Märta oma vande sõpradega kavala plaani sooritada rööv, et nad arreteeritaks ning süüdi mõistetaks. Põhjus on väga lihtne - nad on näinud dokumentaalfilmi Rootsi vanglatest, kus vangid saavad kõike seda, mida neil vanadekodu uue juhtimisstiili tõttu on keelatud teha (käia väljas jalutamas, süüa vastavalt oma soovile jne). Nad põgenevad vanadekodust, asuvad elama kallis hotellisviidis ning püüavad oma algselt planeeritud röövimisplaani ellu viia. Probleemiks on aga see, et keegi ei paista viit pensionäri kurjategijatena väga tõsiselt võtvat... Ja isegi kui mängu tulevad pisikesed äpardused, mis nende kuritegelikul teel esile kerkivad (näiteks kui röövitavas seifis polegi suuri teemantehteid või suurte rahakottide asemel satutakse keldrist kaasa kahmama kartulikotte), siis ei jahuta miski isehakanud Pensionärikamba entusiasmi parema elu nimel veidi vimkasid tegema. Ja ongi loodud sulnis kompott kaootiliseks huumorikrimkaks.

Raamatu eestindus oli tõesti väga nauditavalt teostatud ning kuna autor ei ole oma keelekastusel ja karakterite avamisel liigselt heietama hakanud, siis oli lugu lihtne ja lõbus jälgida. Tugevaks küljeks pean raamatu juures ka seda, et arvestades loo keerdkäike ning paksust ei kippunud see venima või mind lugejana väsitama (nagu seda oli selle raamatu juures). Iseenesest on naljakas mõelda, et rulaatoritega varustatud süütu silmavaatega ambitsioonikas pensionäride seltskond suudab üle kavaldada nii politseinikke kui kogenud hooldusõdesid, kuigi kuivõrd reaalsuses ilmselt selline naiivne twist ei töötaks. Teisalt ei mõjunud selline ebarealistlik loo üles ehitamine overkillina, vaid minul keris silme eest kogu aeg põhjamaiselt helgema huumoriga versioon filmist "Snatch", kus peategelasteks on lumivalge peaga vanaprouad ja -härrad, kelle liikumiskiirus ei ole küll ülemäära suur, kuid kelle elujanu on seda enam võimas vaatemäng ja absurdse maiguga eeskuju.

Seega mis oleks mõnusam vahepala kui heatahtliku huumoriga vürtsitatud kelmiromaan Rootsi kunstiväärtusi röövivast Pensionärikambast? No proovige ise... :)

Thursday, February 19, 2015

S. Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Selle raamatuga on huvitav lugu - mulle nimelt jäi kusagilt silma selle pealkiri ja see tundus piisavalt jabur, et ma otsustasin seda enne otsustamist veidi käes hoida. Tihti ju enne raamatust sotti ei saagi... Sain selle kätte ning sirvides tundus selle sõnastus kuidagi omamoodi ning ma mõtlesin, et minust oleks ääretult ebaõiglane mitte proovida.

Vana kirjanikuhärra, naiste- ja napsisõber, põgeneb pärast pensionile jäämist tagasi oma lapsepõlvekanti. Seal asub ta elama sügaval metsas asuvas Põlvesilmavoore majja, mille naabermajas kuulub tema lapsepõlvekaaslasele Ida Adrianale, kes on pärast pikka abielu lesestunud ja üksildane. Need kaks üsnagi erineva mõtlemisega vanainimeste leiavad üksteises seda seltsi ja soojust, mida nad pole ammu tundnud, ning seetõttu hakkavad nad üksteist ja iseennast uuesti avastama. Kuni Ida Adriana sureb...

See on selles mõttes veidi jabur raamat, et see on väga omapäraselt kirjutatud. Midagi justkui ei juhtukski, kuid samas tekib väga huvitav nägemus mina-tegelase sisekaemusest. Olgem ausad, mida tean mina ühe vana mehe mõttemaailmast? Aga see pilt, mis mulle avanes, oli väga lihtsaloomuline ja heasüdamlik, kuid samas selline omaette vimkadega, mis muudavad veidi ettevaatlikuks. Mitte halvas mõttes, vaid pigem positiivsete krutskite võtmes. Meenutas mulle isiklikult meie naabrihärrat, keda me õega "naabripoisiks" kutsume - vanahärra liipab reipalt oma kepikesega ringi, treib iga päev keldris jumal teab mida ning ta on väga muhedalt ja  veidi tüütult jutukas, kuigi tema kõrvakuulmine pole enam päris see. Samuti tuli mulle raamatut lugedes meelde minu kadunud vanaema, kelle vastu ma tunnen siiani väga suurt austust, sest sellise energia, teravuse ja elusäraga inimest ma rohkem kohanud ei ole. Huvitav nüanss on, et sarnaselt minu vanaemaga ei näinud ka selle raamatu peategelane vanadust kui traagikat, vaid see on elu paratamatus, mida tuleks võtta läbi kerge huumoriprisma.

Samas tuleb tunnistada, et see raamat on väga petlikult lihtne, kuigi räägib väga elulistel teemadel. Näiteks vanuigi armastuse leidmine, mida tänapäeval justkui nagu ei olekski. Või põhimõttelised eluväärtused, mis aja möödudes järjest kinnistuvad ning vanemaks saades ei tundu enam ka piinlik endale tõeliselt olulistest asjadest ausalt rääkida. See raamat räägib vanadusest hoopis isemoodi võtmes st et selle vastu ei peaks tundma liiga sügavat (au)kartust, vaid see on loomulik osa elust, mis annab võimaluse ennast enda jaoks lahti mõtestada. On see lunastus või võimalus endaga rahu sõlmida? Ilmselt peab igaüks vanaduse mõtte osas ise selgusele jõudma.

Seega omapärases stiilis eluline raamat, mis hoolimata ehk alguses ettekodeeritud eeldustest on helge alatooniga.

J. Stroud "Kisendav trepp"

Bartimaeuse triloogia oli minu jaoks midagi ülimuhedat. Fantaasia, mis on piisavalt absurdne ning eriline, et lihtsalt jäi meelde ja kannan seda oma mõtetes ikka kaasas. seega kui nägin ajalehest, et Stroud on uue raamatuga maha saanud, siis soetasin selle eestinduse endale esimesel võimalusel.

Raamat viib meid paraleelmaailma, kus lapsed võitlevad kummitustega. Noor ja andekas Lucy satub elu keerdkäikude tõttu tööle kummitusuuringute agentuuri Lockwood & Co, mis koosneb kahest liikmest - noorukesest Anthony Lockwoodist ja tema abilisest Georgest. Nende meeskonnatöö hakkab kenasti sujuma, kuid pärast ühe tööotsa käigus kliendi maja hävitamist peavad nad kahjude hüvitamiseks vastu võtma tulusa pakkumise ning veetma öö Inglismaa kõige kummitusrohkemas majas. Probleem on aga selles, et kõige selle jooksul hakkab hargnema mõrvamüsteerium, millesse on segatud vihane kummitusdaam, ropult rikas näitleja ja posu vägivaldselt surnud munki. Seega on hea alus huvitavaks looks juba paika pandud...

Ütleme nii, et raamat on päris heal tasemel noortefantaasia: lugu liigub kiiresti edasi, autori kirjutamisstiili on kerge jälgida, aga samas ei jäta see labast muljet, sarjale omaselt on sisse pikitud kestvama iseloomuga intriige, peategelane on süngevõitu minevikuga, kuid samas omavad kõik peategelased tugevat potentsiaali saavutamaks edu. Seega on kõik vajalik olemas, kuid minu jaoks jäi kogu lugu siiski veidi lihtsakoeliseks, mistap võtsin ma seda pigem kui muhedat vahepala veidi tõsisematele teemadele. Nö kiire vahepalana igati sobiv, kuid sarja andunud fänni minust ei saa - olen ilmselgelt vale sihtgrupp :)

Seega noortele soovitan, veidi nõudlikumale maitsele jääb aga ilmselt väheks.

Saturday, February 7, 2015

Arhimandriit Tihhon "Mittepühad pühakud"

Tegelikult valisin ma selle raamatu välja seetõttu, et keegi kusagil oma blogis kiitis seda. Ja kuigi teema on selline, et ma üldiselt püüan sellist asja vältida, kuna ma ei ole oma meelelaadilt vaimne inimene, kuna mulle on kuidagi väga raske sellise kirjandusega suhestuda, siis seekord tundus asi isemoodi. Seega tasus proovimist.

Selle raamatuga on asi väga lihtne - räägitakse Vene õigeuskliku kiriku usumeeste tegemistest ja juhtumistest oma kutsumuse täitmisel. Aga seda ei tehta niivõrd läbi vaimsete katsumiste kirjeldamise või jumalasõna levitamise, vaid pigem argipäevaste juhtumiste esitamise (reisid, kloostriremondid, sekeldused palveränduritega jne), mistap lugejale avaneb kirikuelu köögipool. Ja kujutad sa ette - kloostris elavad inimesed nagu meiegi, kes mõistavad head huumorit, kellel on oma vimkadega iseloomud ja kes peavad igapäevaselt samuti mõtlema söögile, joogile, passidele, turvalisusele, rahalistele võimalustele, poliitikale jne. Muidugi, veidi vürtsitab autor mõningaid detaile ja juhtumisi jumaliku juhtimise ja imede võtmes (näiteks kurjade vaimude väljaajamised ja juhuslikud kokkusattumused), kuid see on pigem tausta arvestades loogiline ja ei mõju pealesurutuna. Tahan öelda, et autor mõistab suurepäraselt kirjutatud raamatu eesmärki (so olukorra kirjeldus, mitte jumalasõna levitamine) ning ei kaota seda silmist. Ja see teeb raamatu jutustused väga sümpaatseks.

Raamatu tegevuse aeg on vast selle teose üks huvitavamaid nüansse üldse. Selles mõttes, et loo autor leidis oma usulise kutsumuse sügaval punasel nõukaajal, kuid sellel ajal oli kloostrites veel nn "vana aja" pühamehi, kes mäletasid keiserlikku Venemaa usulist keskkonda, kuid samas on autor ise tegutsev tänapäeva Venemaal, kus on mängureeglid hoopis teised. Mida ma tahan öelda, on see, et tuginedes oma vanematelt kaaslastelt kuuldud juttudele ning oma kogemustele saab autor tuua lugejateni väga laiahaardelise ja intiimse pildi õigeusu arengutestkolmel erineval ajastul. Teine oluline nüanss minu jaoks on see, et autor on väga selgelt teadlik raamatu eesmärgist ning ei vaju pikkadesse heietustesse ega usulisse demagoogiasse. Samuti on ta oma jutuvestmisel väga konkreetne ning ei püüa kunstlikult lühikesi ja löövaid jutte pikemaks venitada, mis muudab raamatu seda enam sümpaatseks.

Räägime nüüd sisust. Raamatut lugedes tuleb siit-sealt ikkagi välja ka usumeeste mõttemaailm, mis oma olemuselt väga realistlik, kuid mingi omamoodi vaimsusega. Näiteks isa Nafanaili lihtne arutlus nõukogude põhiprintsiibist (lk 68), ühe usumehe nutikas vastus küsimusele "Miks kosmonaudid kosmosesse lennates jumalat ei näe?" (lk 132) või vahva lugu piiskop Vassilist, kes väljendas valjuhäälselt 1991. aastal keset Punast väljakut protesteerivat rahvamassi soovi minna Lubjankale (lk 328-332). Tõsi, kohati jääb aga mulje, et autor püüab veidi enda mitte nii puhastele tegevustele uut valgust heita (näiteks passi hankimise vangerdustest või unikaalse usulise raamatu kaotamise puhul võimaluste raames eetilisest nihverdamisest), kuid teisalt teebki see ehk loo inimlikumaks - kõik käkivad ja oma ego allasurumine ei ole elutervel inimesel ka usulistel eesmärkidel alati kerge. Selles mõttes on see väga vahva raamat, sest omamoodi põnevaid nüansse leiab igast jutukesest.

Seega olen väga meeldivalt üllatunud ja soovitan seda ka teile.

G. Kordemets, A. Tuuling "Sulev Nõmmik: Kui näeme, siis teretame!"

Selle raamatu valimise lugu oli tegelikult väga lihtne. Nimelt näitas ETV eelmise aasta lõpus filmi "Noor pensionär" ning miskipärast hakkasin ma mõtlema toonastele huumorimeistrite Abeli ja Nõmmiku tegelikule elule. No näed ju kuvandit, aga kuidas oli lugu tegelikult? Kuna Abeli elulugu on ilmselt hetkel igal pool välja laenutatud, siis mõtlesin alustada Nõmmikust. Lisaks sellele tundus pealkiri kuidagi kepsakas :)

Raamatu autorid alustavad selle loo jutustamist läbi poisikese, kes on Teise ilmasõja eest ema kodusaarele Hiiumaale pakku saadetud, kirjutatud kirjade emale Tallinnas. Seda osa toetavad Nõmmiku enda hilisemad kirjutatud lapsepõlvemälestused, ning loodud kuvandist avaneb tulevasest näitlejast, lavastajast ja koomikust pilt kui asjalikust töömehest, kes ei püsi kusagil pikalt ning kelle töökäsi igal pool pikalt oodatakse, kuid kes on siiski juba väikese poisina kõigi poolt armastatud seltsiline. Sealt edasi võib lugeda balletikoolist, abielust ning erinevatest legendaarsetest lavastustest, mis lavastusid Estonia laval, filmidest ning huumoriesinemistest üle terve Eesti, mis tegidki Nõmmikust selle, kes ta tegelikult Eesti kultuuriruumis on. Ei jää tähelepanuta nii kuiv olukorra kirjeldus (näiteks lavastustega seotud protokollide ärakirjutused või väljavõtted teatrikriitikast) kui ka mälestused teemasse puutuvad inimesed, mille kombinatsioonist luuakse autorite poolt võimalikult objektiivne vaade Nõmmiku kui mitmekülgse inimese elust ja meelelaadist.

Selle raamatu puhul oli minu jaoks väga tugevaks takistuseks see, et ma ei teadnud väga paljude asjade tausta. Jäi mulje, et autorid olid ilmselt selle raamatu kirjutamisel mõelnud pigem Nõmmiku kaasaegsetele, kellel oli võimalik minna Estoniasse operette vaatama ja kes ilmselt saavad kontekstist kergemini aru. Mina isiklikult tundsin veidi tausta lahtiseletamisest puudust.

Mis puudutab aga Nõmmiku kui inimese kajastamist, siis avanes väga huvitav ja mitmekülgne vaade ühe kunstniku elust. Seda, et teda tema praeguseks klassikaks peetud asjade eest väga ei kiidetud, see peaks olema üldtuntud fakt. Tema rahvamehe imago on samuti kõigile teada. Aga tema ambitsioonid kirjamehena olid minu jaoks üllatus ning muidugi tema autolood, mis olid niivõrd ootamatud, kuid samas ilmselt minu jaoks põnevamad detailid raamatust. Mitte, et ma armastaksin autosid ülemäära palju, kuid see lihtsalt tundus nii eriline ja ma suutsin oma autoajaloo tõttu veidi selle osaga suhestuda... :)

Seega hea elulooraamat, mis vajaks nooremale lugejale veidi rohkem tausta lahtikirjutamist, kuid vanemale generatsioonile pakub kindlasti palju äratundmisrõõmu.