L. Bossi, I. Polin "Leitud"

Ma olen korduvalt öelnud, et Prantsuse kirjandus ei ole väga minu tassike teed - see on tihti ülemäära keeruliselt sõnastatud ja liiga emotsioonidele ülesehitatud dramaatika, mis minu jaoks mõjub pigem vahule klopituna. See on lihtsalt seotud mingi vaimse meelelaadiga, mis lihtsalt minu põhjamaise meelelaadiga ei haaku. Aga ometigi satun ma aegajalt raamatututvustustele, mis veenavad mind ikka aegajalt prantslaslikku emotsioonide puhangut katsetama. Selle taustaloo najal võibki öelda, et nii sattuski see konkreetne raamat minu kätte.

Noor kunstitudeng Clara leiab oma konspekti vahelt sildikese, millele on kirjutatud "Ma leidsin sind". Arvates, et see on lihtsalt tobe nali, näitab ta seda oma elukaaslasele Francois'le, kes aga seda üldse nii naljakaks ei pea. Neuroloogina töötav Francois räägib Clarale naise minevikust, kus tundmatu neiu isa tappis ja tütarlapse röövis, et toda aastaid vangistuses hoida. Pärast vangistaja võimu alt põgenemist satub Clara neuroloogiahaiglasse, kus selle vangistuskogemusega toimetulekuks eemaldati neiu mälestustest vangistuses kogetud mälupildid ning ta kohtus oma elu armastuse Francois'ga. Kuid nüüd peab Francois järkjärgult hakkama Clara mälu taastama ja see viib eluohtliku mänguni, mille tagajärjel hakkab neiu kahtlema nii oma armastatus kui teistes enda ümber. Keegi manipuleerib naise ja tema mälestustega, kuid kes?

Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on need psühholoogilised põnevikud. Olgu siis kirjas või pildis (heaks näiteks võiks siin välja tuua Jean-Cristoph Grange). Ilmselt on see seotud kuidagi oskusega mängida emotsioonidega ja luua laetud kulissid sündmuste arendamiseks. Ja kui lugeda raamatu "Leitud" tutvustust, siis ka üks autoreist on olnud filmistsenarist, siis on arusaadav raamatu tunnetuslik foon, mis paneb filmi lugeja silme ees selgelt jooksma (kulisside selge kirjeldamine, emotsioonide selge portreteerimine ja tähelepanu pööramine pisidetailidele). Minu peas jooksev film oli näiteks selline vesise hallikassinise tooniga, kus karakterite emotsioonide mäng tekitas väga dramaatilisi välgatusi, kuid isiklikku või tunnetuslikku arengut tegelaste puhul minu jaoks ei toimunud. Tegevusel on küll konkreetne algus ja lõpp ning lugu on pingestatud ja emotsionaalselt intensiivse survega, aga mingi kunstlikku alamaiguga, ehk siis ajas asja ära, kuid pindmistest kihtidest sügavamale hinge ei kippunud. Umbes nagu kasutades suhkruasendajat hommikukohvis- mingi võlts mekk on ikka juures ja päriselt õiget kohvimaitset nautida ei luba. Ilmselt ei oska ma oma emotsioone väga hästi kirjeldada, kuid lihtsalt öelduna see lugu ei veennud mind, kuigi algtingimused peaksid ju ideaalselt sobima.

Seega hea emotsionaalne põnevik, kuid minu maitsele ehk liiga pingutatud. Aga, tõepoolest, see on puhtalt maitse asi.

M. Axelsson "See, kes ma kunagi ei olnud"

See Pegasuse sari, milles on veidi omamoodi põnevusromaanid, on minust kuidagi kaarega mööda läinud. Ma tean, et selles sarjas on tegelikult üsna palju häid asju kirjastatud, kuid miskipärast pole ma kunagi tundnud, et ma tahaksin neid lugeda. See pealkiri tundus aga kuidagi intrigeeriv, mistõttu ma ta ka laenutasin.

MaryMarie on Rootsi minister, kes ootamatu afaasia tõttu ei saa öelda muud kui "albatross". Et sellest keerulisest situatsioonist välja tulla peab ta pöörduma oma kunagiste sõprade poole, kes moodustasid kunagi ammu piljardiklubi Tulevik. Aja jooksul on sõprusringkond aga laiali vajunud ning hoolimata ühistest traditsioonidest väga omavahel enam ei suhelda. Oma süü on selles ka MaryMariel, kelle kahestunud isiksus teeb lähisuhetega toimetuleku keeruliseks. Paralleelselt sellele kirjeldab autor mitut erinevat lugu: MaryMarie ja tema mehe Sverkeri armastuse lugu, MaryMarie vangist vabanemine, Sverkeri naistemehe tiitel ning  invaliidsus ja piljardiklubi Tulevik areng. Kõigis nendes liinides on kesksel kohal inimeste erinevused ning inimese toimetulekuoskus kriisidega.

See raamat on esmalt veidi segadust tekitav, sest väga ei saa aru, mis toimub. MaryMarie on kord vangist välja saanud, siis on ta jälle ebakindel teismeline, siis eneseteadlik ministriproua. Sama naise erinevad rollid, kuid need on asetatud ajalisel skaalal väga erinevatesse punktidesse. Samuti ei hakka see raamat kindlasti kergelt tööle, sest segama hakkavad nii erinevad ajaskaalapunktid kui ka MaryMarie erinevad isiksused. Teisalt jällegi hakkab lugu keskel kuidagi väga selgelt jooksma, sest selleks ajaks on lugeja loodetavasti jõudnud juba autori tempoga harjuda. Raamatu intrigeerivaimaks karakteriks oli minu jaoks Sissela, kes on karmist elukeskkonnast ise ennast üles töötanud intelligentne ja tugev naine. Võibolla oli ta mulle sümpaatne eeskuju mõttes, aga tema nägemus kriisidest ja nendega toime tulekuks tundus mulle isiklikult kõige lähedasem - olukorra tekkimisel tuleb seda võtta võimalikult emotsioonivabalt ja reaalsus on ka see, et mõned hädad ongi vaiksemad kui mõned teised. 

Üldjoontes oli raamat põnev õhtupoolikutäide, kuid pikas perspektiivis kahjuks mitte kuigi põhjapanev, sest liigne siia-sinna loksutamine väsitas mind lugejana. 

H. Mankell "Valge emalõvi"

Mankelli kurikuulsaid Kurt Wallanderi lugusid on mulle siit ja sealt kiidetud. Tõesti, no erinevad inimesed muudkui räägivad, et juba hea stiiliga ning tasub tõesti proovida, sest siis enam jätta ei suuda. Sõbranna juures tööl külas käies jäi see silma ja eks ma siis läksin üldsuse survega kaasa. Pehmo olen, noh :)

Wallanderi loo tegevus toimub 1990nendate alguses, kui Rootsi väikelinnas Ystadis kaob jäljetult naine, keda kogukonnas siiraks ja pahedeta inimeseks peetakse. Kohalik politsei eesotsas Wallanderiga hakkab asja uurima ning järjest enam selgub, et kadumine on väga ebaharilik, mida toetavad ka sügaval metsas asunud mahajäetud maamaja võimas plahvatus ja mustanahalise maharaiutud sõrm. Samal ajal toimub aga Lõuna-Aafrika Vabariigis vast kõige pahelisemad intriigid, kuna on grupp buure, kes ei ole riigi võetud demokraatliku suunaga rahul, ning see konkreetne grupp on liigagi tegus, et tekkinud olukorda endale soodsas suunas lahendada. Võib tunduda üllatav, kuid Wallander satub juhtumi otsa, milles on roll täita endisel KGB ohvitseril, LAV valgete ja mustanahaliste kogukondade esindajail ning isegi tema enda tütrel.

Esiteks ei teagi ma hetkel, kas tegu on krimkaga või põnevikuga, kuid tuleb tõdeda, et loona täitis ta oma eesmärgi - minu õhtud olid mõnusalt sisustatud. Tõsi, kas just nii efektselt, nagu ma oleks oodanud, see on iseküsimus. Pigem meenutas see mingil hetkel "Komissar Rex"-i mõnda põnevamat osa, kus meespeategelane maadleb oma isiklike deemonitega püüdes siiski olla piisavalt mehine ja julge, et oma probleeme ise lahendada. Selles ei ole midagi halba, sest eks politseinikud (ja ka muud riigiametnikud, eks) on ka inimesed ning on igati tore, kui kirjanikud suudavad luua ka muid karaktereid peale macho-mentide. Ma tahan öelda, et ma saan aru, miks Wallanderi lood on populaarsed, kuid minu krimkade/põnevike esikolmikusse see konkreetne lugu kindlasti ei tõuse - ju on mu maitse veidi teravama jaoks valmis.

Üks mõte aga siiski jäi seda raamatut lugedes mulle kummitama. Konovalov (eelpool mainitud KGB ohvitser) on üks selle raamatu huvitavamaid karaktereid, kes tekitab minus rida küsimusi. Eelkõige on need küsimused seotud inimese sisemise eetikaga (kas eesmärk pühitseb alati abinõu ja mis tähendab lojaalsus selle konkreetse karakteri maailmavaates), kuid kõige huvitavam mõtteavaldus selle tegelase poolt käsitles mundrit ja sellesse sulandumist - kui inimene töötab piisavalt kaua mõnes kohas, siis muutub tema amet justkui osaks tema iseloomust ning sellest kuvandist ja olemusest välja ronida on pärast kriitilise piiri ületamist võimatu. Sest iseennast ei saa ju nülgida... Olen seda ka mõne tuttava peal näinud, kus amet hakkab iseloomu mõjutama ja töö muutub justkui inimese olemuseks. Kus töö kui abivahend saada elamiseks vajalikku, muutub juba põhimõttelisemaks elus. Ma ise tunnen ka oma erialal, et 10 aastat on ikka kohutavalt pikk aeg ja ehk tasuks mõelda millelegi muule, kuid minu töö eripära on selline, et spetsiifilised teadmised/kogemused tulevadki aastatega ja seda aja jooksul kogutud teadmist lihtsalt tuulde visata tundub ka lühinägelik. Seega tekib olukord, kus kuldne kesktee muutub väga oluliseks, kuid kuidas seda saavutada ilma hinge müümata?

Kokkuvõtvalt ütleksin, et oli põnev, kuid minu jaoks on antud žanris ka kirkamaid tähti.

A. Perez-Reverte "Dumas' klubi"

Raamatukogus riiulite vahel hiilides on köiteid, mis jäävad paratamatult erinevatel põhjustel silma - paksus, kujundus või pealkiri võivad siin sama oluliseks osutuda kui raamatu asetsemine õigel kõrgusel. See raamat asub nimelt minu koduraamatukogus täpselt minu silmade kõrgusel, mistõttu ma olen seda korduvalt käes hoidnud ja tagasi pannud. Teate küll, need lugemishullu rasked otsused, kuid seekord ma ta siiski laenutasin.

Lucas Corso on rariteetsete raamatute maailmas tõeline tegija - ta teab, kes kus mida soovib ja ta teab, kes kus mida pakub. Ja ühe korraga satub tema kätte kaks tõelist haruldust: autori käsikirjaline peatükk Dumas' legendaarsest romaanist "Kolme musketäri" ja 17. sajandi müstiline raamat "Üheksa väravat", millega väidetavalt saab saatanat välja kutsuda. Mõlemad raamatud aga satuvad Corso kätte oma ülesandega. Dumas'i puhul on vaja leida sellele õige ostja, kuid materjali algne omanik on ennast arusaamatutel põhjustel tapnud ja tema seksapiilne lesk ei löö millegi osas tagasi, et käsikirja tagasi saada. "Üheksa väravat" on aga niivõrd unikaalne teos, et selle vähesed teadaolevad eksemplarid tuleb meie peategelasel ükshaaval läbi vaadata, kuid selle ülesande täitmisel hakkavad raamatute omanikud kummalisel kombel surema ning teosed ise hävitatakse. Lugu ei muuda ka lihtsamaks Corso kinnine ja isepäine iseloom, tema ainukese sõbra reetlik käitumine ning müstiline neiu, kes väidab oma nimeks olevat Irene Adler - tegelaskuju, keda Sherlock Holmes'i lugudes kirjeldatakse kui Naist.

Kirjandushuvilistele on see konkreetne teos tõeline maiuspala - fiktsioon seguneb reaalsusega ning ajalugu tänapäevaga, mistõttu on kohati raske aru saada, kas ja kus on loo autor ise oma fantaasiavilju nautimas. Samas aga tuleb tunnistada, et sellist erikummalist raamatut, mille žanri määratlus on tõenäoliselt sama kindlapiiriline kui vikerkaare lõpp-punkt, on väga raske unustada. Ma ei teagi, kas tegu on krimkaga, fantastikaga, põnevikuga või sügavalt reaalse ajaloo piire kompava romaaniga. Väga põnev ülesehitus, huvitavad karakterid ja omapärane teemaarendus, mis juba läbi selle muudab lugemise naudinguks. Tõsi, vinguda võib mõningate trükitehniliste apsude pärast (näiteks, et "Üheksa värava" esimeste gravüüride juures on üks gravüür topelt saanud), kuid ju siis on tegevustuhin olnud liiga suur, et sellele tähelepanu pöörata.

Mind pani see raamat mõtlema aga bibliofiiliale ja no tegelikult kogumisele ning fanatismile üldises plaanis. Mõelda vaid, kui eriskummalisteks asjadeks on inimesed võimelised, et saada seda, mida nad ihaldavad. Ja inimesed ihaldavad juba ainuüksi selles raamatus nii erinevaid asju - surematust, tuntust, salapära, kirge, tõde. Ja kui mõelda veel reaalsest maailmast, siis hakkab asi juba peaaegu et hirmutama. Mis motiveerib inimest? Naljakas, et lihtsalt üks köidetud ja tekstiga täidetud paberihunnik võib muuta inimese metsikuks mõrtsukaks. Selle võtab raamatus ilusasti kokku bibliofiil Fargas, kes ütleb, et raamatute puhul pole tavalist moraali olemas. See on minu arvates õige - paberile võib kirja panna peaaegu kõike ja selle lugemisel ei saa oma eetilisi tõekspidamisi nii vabalt kasutada, sest kui enda moraalne baromeeter ikka korralikult punasesse lendab, siis püüab lugeja ilmselgelt asetada romaani oma maailma, mitte minna kaasa autori fantaasiaga. Eeldusel, et tegu on fantaasiaga... :) Seega tekib küsimus, kes kus seab need normi piirid ja kes need peaks seadma, sest raamatus olev ja lugeja enda kogemused peaksid ju moodustama meeldiva sünergia, millest saavad kasu mõlemad? Nagu ka püütakse Corsot veenda, et süütut lugejat ei ole enam olemas. Ja ei olegi ju - meil on niivõrd palju erinevaid võimalusi oma meelt lahutada ja teha valikuid, kuid kujutlege ennast nüüd aega, kus lugemine ja raamatu omamine oli uus. See tähendab ju ka, et teise inimese fantaasiasse ja mõttemaailma tungimine ning selle teadmise oma maailma konteksti asetamine oli privileeg. See aga muudab minu arvates lugemise kui tegevuse üheks huvitavamaks nähtuseks meie maailmas. Mis viib mu teise huvitava mõtte juurde, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin - lugemine on egoistlik tegevus. Jah, nii ongi, sest kui teksti ette lugeda, on see etlemine, kus miimika ja sõnarõhud võivad kuulajat väga konkreetselt mõjutada. Raamatut lugedes aga tuleb kõik algusest peale ise välja mõelda ja see nõuab süvenemist ja eraldumist teistest. Kui see on egoism, siis so be it!

Seega omajagu keeruline, kuid huvitav raamat - sõltub sellest, mida romaani lugedes esikohale seate. Kindel soovitus!

A. Perez-Reverte "Lõuna kuninganna"

Nagu ma olen vast juba öelnud, valin ma tihti endale lugemisvara kõhutunde järgi ja reeglina see mind alt ei ole vedanud. Selle raamatuga oligi selline lugu - tegelikult läksin ma raamatukokku asju tagasi viima, kuid selle raamatu musta-oranži kirju kaas jäi kuidagi silma ja ma teadsin, et ma pean selle läbi lugema.

Teresa Mendoza on Mehhiko narkokartelli lenduri pruut, kes ühel päeval saab telefonikõne, et tema kallim on surnud. Naine teab, et tema on järgmine, ja ta põgeneb Hispaaniasse. Töötades väikeses Lõuna-Hispaania kõrtsis kassapidajana kohtub ta aga meremehega, kes üle Gibraltari väina kohalikule narkoturule kaupa veab. Teresa satub nüüd ise otse tegevusse ja hakkab oma uue armastusega koos narkoveoga tegelema, kuniks piirivalve nad ühe mereõnnetuse tõttu tabab. Naine satub vangi ja samasse kongi naisega, kes näitab talle raamatute imelist maailma ning õpetab agulipilkale eliitseltskonnas kehtivaid reegleid. Samuti muudab see kohtumine igaveseks mehhiklanna elu, sest tema kongikaaslane on ka teadlik suurest narkolasti asukohast, mille omanikud on kuludena maha kandnud, kuid mis on ära peidetud ja mida naised vanglast vabanedes Vene maffiale maha müüvad. Võibolla ei oleks see müügitehing aga õnnestunud, kui Teresa poleks õigel hetkel näidanud oma head majanduslikku vaistu ja ratsionaalset mõistust. Teenides kohaliku Vene maffia ninamehe lugupidamise (ja hiljem sõpruse) muutub noore naise elu kardinaalselt, sest enam ei ole ta narkovedaja lihtne pruut, vaid Vahemere narkoäri põhilisemaid logistikaeksperte, kelle võrgustik hõlmab nii kõrgeid ametnikke kui ka lihtsaid laevamehaanikuid siin aj sealpool ookeani. Ja selline elu ei ole enam kunagi lihtne, sest vaenlaseks võib osutuda ka kõige lähedasem sõber (kui sul neid selles mängufaasis enam ongi).

See raamat on üks haaravamaid põnevikke, mida ma olen üle pika aja lugenud. Esmalt tahan kiita autori kirjastiili, sest see on tõepoolest väga mitmekihilise romaani üks nauditavamaid külgi. Paralleelselt Teresa sisekaemusega esitab autor ka Mexicana jälgi tagaajava ajakirjaniku vestluseid ja tähelepanekuid loo peategelasest, mistõttu ei jää Teresa karakter kohe kindlasti mitmekülgselt avamata. Seda toetab eriti see, et Teresa areng paanikas põgenevast loomast ka äärmuslikus kriisiolukorras külmalt mõtlevaks ärinaiseks on väga intrigeeriv, kuigi kohati tekitas küsimusi, kas selline inimloomuse areng on iseenesest loomulik ja võimalik. Kuid kellelegi ei anta romaani arenedes hinnanguid ja seetõttu peab lugeja ise mõtlema sellele, kas ja mis on sellises ärapööratud situatsiooni eetiline ja õige. Seega väga šeff karakterimäng. Teiseks on autori kirjastiil mõnusalt jutustav - ei peatu liigselt detailidel, kuid annab siiski piisavalt põhjaliku ülevaate olukorrast ja situatsiooni meeleolust, et lugejana ei tundnud ma kordagi ennast ebamugavas narritamise olukorras. Autori konkreetne in your face suhtumine ilma liialdavate ekstravagantsusteta tekitab usutava konteksti, mis ometigi on piisavalt haarav, et raamat sai kuidagi täitsa ise läbi.

Mõtte, mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan, on et lõppkokkuvõttes vastutame me kõik oma tehtud  ja tegematajäetud tegude eest ise. Ma ei usu saatusesse juba üsna pikka aega, kuna mulle meeldib mõelda, et ma saan ja suudan enda eluteed ise mõjutada. Ja elu on ka näidanud, et iga minu väiksemgi otsus tegelikult mõjutab minu elu-olu tulevikus. Selleks ei ole mul vaja saatust. Jah, võibolla ei suuda ma kokkusattumusi põhjendada ning selline mõistuslik suhtumine oma ellu ja seda mõjutavatesse teguritesse võib ehk võtta ära romantilise noodi juhuslikkuse võimalikkuselt, kuid minu elukogemus näitab, et valikud on võtmeküsimuseks meie elus. Me oleme lihtsalt oma tehtud otsuste ja nende järellaeinetuste võimuses. Olgu selleks siis lähisuhted või mingi pikema perspektiiviga unistus - 100% külma ratsionaalsust või puhast emotsiooni ei ole kunagi hea variant, kuid küsimus on siin õiges balansis.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et tõesti üks parimaid põnevikke, mis mul siiani on õnnestunud läbi lugeda ning soovitan soojalt.

L. Kepler "Painajalik leping"

Teate, kui kaua ma seda raamatut otsisin ja taga ajasin? Selle põhjuseks on Kepleri nime kasutavate inimeste debüüdist saadud nii tugev emotsioon, et ma tahtsin ja pidin lihtsalt sellele uuele raamatule kuidagi küüned taha saama. Ja ükskord, lihtsalt niisama, raamatukogus sõbrannat külastades nägin ma silmanurgast seda ning pärast jalutasin veel jupp aega selle tellisega (kokku 450 lk ringis) oma õlakotis ringi. Tahtejõud on ikka kole asi...

Soojal suvepäeval leitakse mahajäetud paadilt noore naise surnukeha. Naine on uppunud, kuid kuidas, jääb mõistatuseks. Samal ajal leitakse riiklikul tasandil relvaäri reguleeriva ametniku Carl Palmcrona pooduna, kuid kuidas ja miks ta täpsemalt surnud on, ei ole kellelegi selge. Soome juurtega politseiuurija Joona Linna tunneb aga, et midagi on siin väga mäda ja hakkab talle omase jonnakusega asja uurima. Ilmneb, et laeval surnuna leitud neiu kohaliku inimõiguste eest võitleja Penelope õde, kuid Penelope ise on kadunud ja tõenäoliselt suuremas ohus, kui teda otsivad inimesed aru saavad. Loo arenedes saab ka aimu, et see oht on tekkinud üsna juhuslikul moel ning et tegelikult on need kaks surma omavahel väga tihedalt seotud, kuigi seda te vist juba aimasite?

See on tõepoolest tipptasemel actionromaan, kus tegevus toimub kiiresti arenedes ja intelligentsel tasemel. Mulle meeldib loo kirjutamisstiil seetõttu, et siin ei ole sellist macholikku ärplemist, vaid lugejana satud olukorda, kus sind pillutatakse meelevaldselt ühest suunast teise ja, kuigi see on ühest küljest ärritav, on see samas ka väga õrritav ja kutsub pidevalt edasi lugema. Meeldivalt mõjub ka see, et peatükid on lühikesed ja konkreetsed ilma karakterite pikemate sisemiste heietusteta, sest see laseb kogu tegevustikul kiiresti areneda ilma liigsete ripakil otsadeta. Igal asjal-tegelasel selles loos on oma eesmärk ja midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Teisalt jällegi pean tunnistama, et see ei pakkunud samavõrdset ootamatud ärevust, mida ma Kepleri esimest romaani lugedes tundsin. Võibolla on lugu selles, et seda ootamatuse momenti ei olnud enam?

Seega väga-väga hea kiire põnevusromaan, kuid "Hüpnotisöör" oli siiski veidi parem...

A. Lantz "Kuhu läks see väike armas tüdruk"

See raamat jõudis minuni selle kaudu, et ma otsisin hoopis teist raamatut elektronkataloogist (Kepler´it ja Nesbo´t). Kahjuks olid minu soovitud asjad kõik välja laenutatud, kuid kuna rootslased kirjutavad üllatavalt häid krimkasid, siis jäi see silma. Sisututvustus tundus intrigeeriv ning leppisin siis hetkel alternatiiviga soovitule.

Rootsi televisioonis näidatakse noore hiinlanna autobiograafiliste sugemetega dokumentaalfilmi, mida autor ise lubab olla alles esimene suurtest paljastustest, mis on ees ootamas. Kuid juba see tekitab suurt kära ja metsikusi - esilinastuse õhtul sureb veidral kombel sarja produtsent Ingmar ja Yi ise kaob, jättes oma lähikondlased maha tohutus kaoses, sest keegi püüab takistada filmi teise osa jõudmist televisiooni. Vastne integratsiooniminister helistab Yi sõbrale Viggo Sjöstromile, et too endise politseinikuna hakkaks asja uurima. Viggo, kes on just teatrist sule sappa saanud näitekirjanik, võtab pakkumise vastu. Kuid mida edasi, seda veidramad asjad kooruvad välja - hiina maffia, inimkaubandus, sümboolika, usulised seisukohad ning asjaosaliste veidrad seosed üksteisega. See juures maadleb Viggo aga oma igapäevaelus keskeakriisiga ning vajab võimalust ennast uuesti tõestada. Seega on ohtlik kompott juba eos valmis keedetud ning sõit võib alata :)

See raamat on ikka paras tellis (so 570 lk), kuid mulle jääb väga segaseks see, miks kuradi päralt see nii paks peab olema?!? Kui me räägime autori stiilist, siis see ei meeldinud mulle. Kohe üldse mitte. Selles oli tunda sellist kuivust ning midagi oli seal võltsi. Ma püüdsin kogu aeg seda kuidagi sõnastada ning lõppeks leidsin, et see on loo keskne tegelane Yi , kes mind ei veennud - kõik tema tegevuse motiivid jäävad häguseks, tema olemus on justkui teflonnaisel, kelle pealt kõik ilma plekita maha voolab, ja kas ta siis oma soovitud eesmärgi saavutas või mitte, seda ma välja ei lugenudki. Tegelikult ma ei saanudki aru, mis tema eesmärk siis lõpeks oli... Seega igati tore ja müstiline karakter, kuid kahjuks mitte usutav, ning seetõttu kannatas minu silmis kogu raamat. ja kuigi on raamatus käistletud päris keerulisi ja aktuaalseid teemasid alates naiste ümberlõikamisest ja lõpetades Hiina tööorjade seosest Läänemaailma ilusa elu näilisusega, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et seda oli too much. Jäi mulje, et paneme ühte kompotti kõik vähegi hullumeelse, tõstame selle meie mugavasse maailma ja siis koome intrigeeriva niidistikuga hea tausta sinna juurde. See lihtsalt pani lõpus juba muigama a la A-rühma seriaali vaadates, et noo mis huvitavaid trikke nad veel välja suudavad mõelda. Ma saan aru, et teose näol on tegu põnevikuga ja see kõik on fine, kuid see raamat on siiski algselt olnud tõsimeelne põnevik, mida ei peaks lõpule lähemale jõudes iroonilise  kulmukergitusega lugema.

Seega selline kriitika täna. See ei olnud minu tassike teed ja kindlasti ei ole see Rootsi kriminaal-põnevike reas säravamaid pärle. Jah, ta täidab oma eesmärgi ning te saate veeta mitu-mitu õhtut selle tellise taga üsna huvitavas meeilmas, kuid see maailm jääb kahjuks väga alla tõeliselt headele näidetele Rootsi uuemas kirjanduses.

A. Marwood "The wicked girls"

Üks minu selle eluaasta eesmärke oli läbi lugeda üks inglise keelne raamat. Läksin siis sekkarisse ja soetasin endale mõned raamatud (tüki hind 50 senti!) Seesinane raamat tundus heaks alguseks olevat, sest ei
sisaldanud keerulist fantastikakeelt ning sisu paistis ka piisavalt köitev, et pinget tekitada. Kuid tegu on siiski võõrkeelega - sestap piditegi minu uut postitust nii kaua ootama. Süüdi pole üldse kevad. Äkää! :)

Loost endast veidi. Kunagi elasid väikeses linnakeses kaks tüdrukut Annabel ja Jade, kes ei tundnud teinetest üldse, kuid ühel päeval satuvad nad kokku juhuslikult kokku ja tapavad pisikese Chloe. Neist saavad riigi vihatumaid lapsed, kelle üle mõistetakse kohtu ning nad visatakse vangi. Nüüd on sellest möödunud 25 aastat ning mõlemal väikesel tüdrukul on uus elu ja uus identiteet - Amber elab Withmouth'i nimelises väikelinnas ja on kohalikus lõbustuspargis koristaja, Kirsty aga ajakirjanik, kes, püüdes ülal pidada oma töötut meest ja kahte last, võtab vastu töö kajastada väikelinnas toimuvaid sarimõrvu. Nende minevik on nende saladus, millest ei tea mitte keegi. Ja siis need kaks naist kohtuvad... Nad püüavad meeleheitlikult kaitsta oma habrast uut identiteeti, kuid samas on kogu aeg nende ümber see linnas liikuva sarimõrvari ähvardav vari, mis viib mõlema naise igapäevaelu katkemiseni pingelisse pöörisesse, kuniks lõpuks tuleb see lahendus, mis tegelikult on nii vastikult inimlik, et see ajab lausa südame pahaks.

See raamat on tõesti hästi kirjutatud põnevik. Karakterid olid väga mitmekihilised juba ainuüksi temaatikat silmas pidades. Raamatut lugedes tiksub kogu aeg kuklas see "aga mida teeksin mina selles olukorras?" Ma mõtlen kogu see vaimne pinge ja kaotatud identiteet muudab ükskõik millise inimese vaimselt nii ehk naa varemeks, siis seda enam tunnen ma imetlust peategelaste karakterite vastu, sest see on võimas kooslus. Samuti on väiksemad tegelaskujud väga huvitavalt välja mängitud - Kirsty eeslinlik ja liiga normaalne abikaasa Jim, Amberi ilusa välimuse ning mäda sisuga elukaaslane Vic, ilmselgelt psühhopaadi tunnustega rumal ja kole mees Martin, kes lõppkokkuvõttes on siiski oma olemuselt lihtsalt jõuetult õel, Amberi töökaaslased üliusklik Blessed ja rumalavõitu ambitsioonikas Jackie jne. Ma pean silmas siin seda, et teoses on kokku mängima pandud väga hea karakteritekooslus, mille sünergia lihtsalt lööb pahviks.

Samuti on siin huvitavalt välja toodud meedia mõju meie igapäevaelule. Kuidas lehed ja üldse meedia suures plaanis müüb ennast kõigega, mis vähegi neile näppu juhtub, arvestamata tagajärgi. Nagu ütleb üks Kirsty kolleeg: "Price of everything, value of nothing." See muudab aga Kirsty rolli ajakirjanikuna antud situatsioonis nii kahepalgeliseks, sest see on niivõrd küüniline, et ei oskagi enam midagi öelda ega teha. Huvitav on ka jälgida, kuidas moraalitunnetus muutub vastavalt emotsioonidele ja oludele, olgu selleks siis väikelinna massipsühhoos pärast Amberi mineviku ilmsiks tulekut või Chloe vanema õe Deborah'i motiivid tema tegudele.

Ja et ma teile siin nüüd kõiki nüansse letti ei laoks, siis ühe asja tahan ma siiski veel välja tuua. Raamatus tuleb ilmsiks see, et need kaks väikest tüdrukut ei teinud aastaid tagasi Chloe surmaga seoses küll õigeid otsuseid, kuid kõik need asjaolud, mis lõpuks selleni viisid, on tegelikult lihtsalt kokkusattumumused ning valed valikud. Lõpuks muidugi ilmnevad ka Chloe surma detailid, kuid kuivõrd tegu on mõrvaga, jääb juba lugeja enda otsustada. Mina isiklikult arvan, et need kaks last jäid lihtsalt väga valusasti süsteemi hammasrataste vahele ning, tingituna nende perekondlikust taustast, ei olnud kusagil kedagi, kes oleks tahtnud seda asja süvitsi vaadata. Sest nagu Amber tõdeb "Adulthood is just more layers on top".

Seega hea ja huvitav lugemisvalik ja mulle väga meeldis ning hea raamatu indikaatoriks minu puhul on see, et ma lõpetasin selle lugemise juba mõned päevad tagasi, kuid detailid on siiani vastikult värsked.

PS! Siit saate lugeda ka teiste inimeste arvamust :)