See Pegasuse sari, milles on veidi omamoodi põnevusromaanid, on minust kuidagi kaarega mööda läinud. Ma tean, et selles sarjas on tegelikult üsna palju häid asju kirjastatud, kuid miskipärast pole ma kunagi tundnud, et ma tahaksin neid lugeda. See pealkiri tundus aga kuidagi intrigeeriv, mistõttu ma ta ka laenutasin.
MaryMarie on Rootsi minister, kes ootamatu afaasia tõttu ei saa öelda muud kui "albatross". Et sellest keerulisest situatsioonist välja tulla peab ta pöörduma oma kunagiste sõprade poole, kes moodustasid kunagi ammu piljardiklubi Tulevik. Aja jooksul on sõprusringkond aga laiali vajunud ning hoolimata ühistest traditsioonidest väga omavahel enam ei suhelda. Oma süü on selles ka MaryMariel, kelle kahestunud isiksus teeb lähisuhetega toimetuleku keeruliseks. Paralleelselt sellele kirjeldab autor mitut erinevat lugu: MaryMarie ja tema mehe Sverkeri armastuse lugu, MaryMarie vangist vabanemine, Sverkeri naistemehe tiitel ning invaliidsus ja piljardiklubi Tulevik areng. Kõigis nendes liinides on kesksel kohal inimeste erinevused ning inimese toimetulekuoskus kriisidega.
See raamat on esmalt veidi segadust tekitav, sest väga ei saa aru, mis toimub. MaryMarie on kord vangist välja saanud, siis on ta jälle ebakindel teismeline, siis eneseteadlik ministriproua. Sama naise erinevad rollid, kuid need on asetatud ajalisel skaalal väga erinevatesse punktidesse. Samuti ei hakka see raamat kindlasti kergelt tööle, sest segama hakkavad nii erinevad ajaskaalapunktid kui ka MaryMarie erinevad isiksused. Teisalt jällegi hakkab lugu keskel kuidagi väga selgelt jooksma, sest selleks ajaks on lugeja loodetavasti jõudnud juba autori tempoga harjuda. Raamatu intrigeerivaimaks karakteriks oli minu jaoks Sissela, kes on karmist elukeskkonnast ise ennast üles töötanud intelligentne ja tugev naine. Võibolla oli ta mulle sümpaatne eeskuju mõttes, aga tema nägemus kriisidest ja nendega toime tulekuks tundus mulle isiklikult kõige lähedasem - olukorra tekkimisel tuleb seda võtta võimalikult emotsioonivabalt ja reaalsus on ka see, et mõned hädad ongi vaiksemad kui mõned teised.
Üldjoontes oli raamat põnev õhtupoolikutäide, kuid pikas perspektiivis kahjuks mitte kuigi põhjapanev, sest liigne siia-sinna loksutamine väsitas mind lugejana.
No comments:
Post a Comment