Monday, December 30, 2013

J. Fowles "Prantsuse leitnandi tüdruk"

Ühel päeval vahetult enne puhkust käisin raamatukogus, et otsida endale ajaviitekirjandust. Muu kribu-krabu hulgast sai ka see raamat välja valitud. Tegelikult ma ei teagi, miks... Tõenäoliselt seetõttu, et ma olen sellest raamatust väga mitmeid kordi kuulnud, kuid kuidagi ei ole mõttesse tulnud, et võiks proovida. Fowlesi "Maagi" ma olen gümnaasiumi ajal püüdnud lugeda, kuid see ei hakanud minu jaoks kohe kuidagi tööle, kuid arvan, et mul puudus selle lugemiseks tollel hetkel kannatlikkus. Seega mõtlesin uuesti Fowles'iga proovida.

Romaani keskmes on keeruline armulugu viktoriaanliku Inglismaa väikelinnas. Charles Smithson, maailma näinud aadlik, kes on rikka ärimehe tütre Ernestinaga kihlatud, veedab suurema osa oma ajast Inglismaa mereäärses provintsilinnas kivistisi otsides ning oma kihlatule kavaleri mängides. Ühe jalutuskäigu ajal kohtavad nad muulil aga kummalist noort naisterahvast, keda kohalikud kutsuvad Tragöödiaks ja Prantsuse leitnandi tüdrukuks, kuna kunagise armuloo tõttu on naine kohalike arvates hulluks läinud ning ei käitu viktoriaanliku ühiskonna kirjutamata reeglite järgi. Kui aga Charles satub oma kivististe otsingul kohalikku metsatukka, mis on võõrastele silmadele pigem varjatud, kohtub ta juhuslikult ka Prantsuse leitnandi tüdrukuga. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab Charles aga mõtlema, et ehk ei olegi noor naine tegelikult hull, vaid vajab hoopis päästmist ning otsus naist tema "hädades" aidata paneb liikvele aga hoopis isemoodi sündmusteahela, mille tulemus on ühtaegu traagiline, kuid samas ka mõnevõrra ootuspärane.

Kõige esimesena tahan ma selle raamatu juures esile tõsta Fowlesi stiili, sest see on kahtlemata üsna unikaalne - püüdes jäljendada viktoriaanliku romaani stilistikat jääb autor siiski tänapäevaselt avameelseks kirjeldades antud ühiskonna reeglitest ja meelelaadidest väga ausalt. Samuti on selge, et romaani kirjutamiseks on autor teinud tohutult ajaloolist uurimistööd, kuna taustaloomise eesmärgil väljatoodud arutlevad lõigud on üsnagi faktitihedad ja selgelt eesmärgipärastatud. See aga on ühtse terviku seisukohast minu arvates aus ja põnev lähenemine.

Teine aspekt, mida ka autor esile tõstab, on minu arvates intiimsuhete avalikkus siis ja nüüd. Ma olen ka varem kuulnud, et nö puritaanlikel aegadel (näiteks keskaeg, viktoriaanlik periood jne) on küll ametlik versioon, et kõik on nett ja puhas ja korralik, kuid reaalsus näitab et tegelikult elati metsikumat patuelu, kui me tänapäevalgi ette suudaksime kujutada. Sky is the limit! Samas aga rõhutatakse tänapäeval igal pool seksi ja vabameelsus ning see on justkui ühiskondlik norm, kuid inimesed on oma intiimelus rohkemgi krampis kui kunagi varem, sest ootused/eeldused sellele on meeletud. Seega on midagi meie mõtteviisis ehk vildakas ja jääb mulje, et liiga palju on ka liiast. Olgu siis kõne all kasinus või vaba suhe.

Minu arvates on selles raamatus päris huvitav jälgida ja püüda mõista Sarah (see on siis Prantsuse leitnandi tüdruku ristinimi) tegevuse motiive ning mul on väga raske uskuda ka Charlesi teguviiside puhtameelsust. Noh, alateadlikku poolt sellest. Võibolla räägib viimase juures minu tänapäevase küüniku arusaam, kuid miks peaks võõras inimene lihtsalt heast südamest tahtma aidata (vabandan väga väljenduse pärast) küla narri. Võibolla oskas Sarah, kes viktoriaanliku konservatiivsuse sees paistis silma kui valge vares, lihtsalt oma kaarte õigesti mängida ning haritud ja intelligentse naisena lihtsalt nägi, millisena ta soovib näha oma tulevikku ja mida ta peab selleks tegema. Eriti paneb mind nii arvama romaani lõpp, mis iseenesest meenutas mulle Gunnar Grapsi laulu "Tühjad pihud", sest saavutatu ei põhjenda nähtud vaeva.

Kui nüüd aga anda lugemishinnangut, siis oli intrigeeriv ja omapärane, kuid kas ka pikemas perspektiivis meeldejääv - selles pole ma väga kindel.

Sunday, December 29, 2013

J. Abercombie "Enne nende poomist"

Olude sunnil pidin ükskord aega surnuks lööma Solarises ja seal on pööraselt pirakas Apollo. Ikka massiivne! Ja aega oli mul ka korralikult... No ikka tunnike. Ja nii ma siis kammisin sealseid riiuleid - veidi erialasest kretinismist, et vaadata, mida me võiksime enda raamatukokku tellida, teisalt aga lihtsalt, et ennast kurssi viia. Ja see oli just uute raamatute väljapanekusse laotud. Telefon, väike kõne ja nädal hiljem oli mul vajalik raamat käes.

Abercombie loodud maailma kangelaste tegevus liigub uuele tasandile ja on see alles tasand! (Sarja esimese osa arvamust saad lugeda siit). Üleminkvisiitor Glokta saadetakse kõrbelinna Dagoskasse, et uurida, kuhu ja miks on kadunud tema eelkäija antud linnas, kuid uurimise kõrvalt peab Glokta hakkama ka linna lunamaalaste piiramise tarvis kindlustama, sest ajad ja õhustik antud linnas on väga ärevad. Esimese Maagi juhtimisel Põhja võlukunsti keelatumat reliikviat otsima suundunud seltskond (koosseisus Verine Üheksa, Farro, Jezal ja Quia pluss navigaator Pikk-Koib) peab kohanema nende jaoks uudse mõistega "meeskonnatöö", mis on arvestades grupis olevaid karaktereid väljakutse omaette. Sõjakeerises kindraliks saanud West aga näeb liigagi lähedalt prints Ladisla armee hävitavat ja alandavat lüüa saamist põhjalaste poolt, mille tõttu satub mees eetiliselt ehk kõige intrigeerivamasse olukorda - kas minna kaasa aumehe õpitud koodeksiga või jäävad siiski peale instinktid ellu jääda? Ja kui hakkavad hukkuma riiklikul tasandil olulised isikud, võõrad liigid muutuvad ründavaks ja ei taha enam oma maa-alade piiride taga püsida, vana maagia äratatakse ellu koos nendega kaasnevate legendidega ning maailma tasakaal on juuksekarva kaugusel pöördumatuks muutuseks, siis on juba loodud päris hea keskkond, et fantaasiaga kaasa minna.

Mul on elav mälestus Abercobie triloogia esimesest osast, mis ei tahtnud kuidagi käima minna. See siin on aga hoopis teine tera - tõeliselt meeldejääv tervik, mida on nauding lugeda, sest kui veidi karakteritega kohaneda, siis on selge, miks keegi on selline nagu ta on. Siin on irooniat, karust huumorit, valusaid kaotusi ja võite ning väike ootamatu romantikasädemeke. Lendab verd ja tatti ja kindlasti päris mitu pead (kui neid pole ära söödud), kuid teisalt tasakaalustab sellist toorust sõjatandril Glokta oma peene ja läbinägeliku niiditõmbamistega otse õukonna keskmes. Karakteritemäng on taas üle mõistuse hästi mängima pandud ja ka kõige küünilisem, omakasupüüdlikum ja räpasem tegelane selles sarjas on mingi oma inimliku twistiga. Pean tunnistama, et "Esimese seaduse triloogia" (nii on käesoleva sarja ametlik nimetus) on G. R. R. Martini Troonide-saaga järel üks nauditavamaid fantaasia sarju, mis on minu kätte jõudnud ja loodan, et tõlkijal-toimetajal ei lähe enam kaua, et ka kolmas osa välja anda (arvestades kahe raamatu vahelist väljaandmise intervalli, siis ehk on mul isegi õigus). Samuti on siin väga head tööd sarja eestindamisel tehtud ja seda nii keeleliselt kui tehniliselt, sest ma ei leidnud häirivaid kirja- ja trükivigu ega lonkavat süntaksit (ma ise olen ju selles viimases päris hea).

Seega, püüdke kuidagi sellest esimesest osast ennast läbi närida, sest selline pikaldasem lähenemine annab sarja teises osas imelise võimaluse looga ennast selgemini siduda. Ja fantaasiafännidele kindel soovitus. Võiks öelda lausa, et kohustus.

Thursday, December 26, 2013

C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.

Thursday, December 19, 2013

C. McCullers "Süda on üksildane kütt"

Tegelikult sai see raamat valitud kõhutunde järgi. Kes käib tihedamini raamatukogus, see teab, et aegajalt saab raamatu sobivust tõepoolest ennustada vaid õunte järgi - eriti erinevates sarjades ilmunud asjade puhul, sest kujundus on mittemidagiütlevalt ühte moodi. Seega valisin seekord veidi huupi ja tõin koju. Väga vaimustust just alguses ei tekitanud, kuid ... boy, was I wrong!

Ameerika väike linnake 1930ndate lõpus. Kõik tunnevad kõiki ja linnal on oma aastatega kindlaks muutunud rütm. Linnas elavad koos kaks kurttumma sõpra, Singer ja Antonapoulos. Viimane on üsna äkilise käitumisega kreeklane, kelle tegudest vastutaval sugulasel ükskord villand saab ning ta hullumajja saadab. Singer, kes sellise elurütmi muudatuse ning sõbra kaotuse väga valulikult üle elab, kolib üürituppa ja hakkab inimliku seltsi otsimisel käima lõunat söömas kohalikus 24 tundi avatud kohvikus. Tema seltsi hakkavad aga otsima väike punt inimesi, kes räägivad mehele kõik oma väiksemadki mõttevälgatused, kuna neile jääb mulje, et kurttumm on väga arukas ja mõistab neid tasandil, mida mitte keegi teine ei saavuta. Nooruke ja rahutu muusikahuviline tütarlaps Mick, linna mustanahaliste arst doktor Copeland, 24-tundi kohviku omanik Biff Brannon ning kommunistliku maailmavaatega hulkur Jake Blount - kõik nad on erinevatel põhjustel Singerist täiesti vaimustuses ning hoolimata nende oma elude väikestest tragöödiatest jääbki Singer nende elu keskmesse, kuniks loo paratamatu lõpuni.

Nagu ma juba eelnevalt vihjasin, oli see raamat minu jaoks täielik üllatus, sest ei saaks öelda, et 20. sajandi klassika sarja raamatud just värvikirevusega eelde jääksid. Samuti oli autori nimi minu jaoks võõras, kuid seda enam oli meeldiv minu üllatus, kui lugu lahti rulluma hakkas. Kõige ägeda emotsioon seostub mul sellega, et raamatus oli mitu kohta, kus loo kulg mind üllatas, sest ma ei osanud seda ette näha (näiteks doktor Copelandi poja vanglast vabastamise asjaolud või Micki väikevennaga juhtunud tragöödia). Selline lugemiselamus on väga intrigeeriv, sest ma olin nii keskendunud hetkes toimuvale tegevusele, et mul ei olnud aegagi analüüsida tulevaid loos tulevaid sündmuseid. Samuti oli loo juures huvitav see, et see loob ühtse ning ausa terviku, kuid teisalt hoovab selle lihtsuse pinna all keerukamad niidid, mis hakkavad mängima ehk lugeja enda sotsiaalse kogemuse ning närvitugevuse taustal. Näiteks Blounti ja Brannoni omavaheline läbikäimine, mille puhul jääb kohati segaseks, kes siis kellest tegelikult üle on - kas jonnakalt 24 tundi oma ärisse panustav kohvikupidaja, kes arvepidamise asemel laulab üksinda kontoris lüürilisi armastuslaule, või maailma muutmisele pühendunud põhimõtteline hulkur, kelle jaoks ometigi ei ole alandav minna almust küsima, kui selleks peaks vajadus tekkima. Must-valget vastust siin ei ole...

Seega väga huvitav lugemiskogemus ning soe soovitus teistelegi.

Friday, December 13, 2013

A. Hussey "Pariis: salajane ajalugu"

Ühel päeval oma raamatuid tagastades läksin raamatukogu tagumisse tuppa tuhlama. Vahel lihtsalt kõhutunne ütleb, et täna peaks otsime midagi erilist. Ilukirjandusriiul ei olnud seekord köitev, kuid ootamatult jäin Euroopa ajaloo juures pidama. Mu aju on kohutav faktiteadmistes, mistõttu aastaarvud ja nimed jooksevad sellest läbi nagu sõelast. Seetõttu ma pigem väldin ajalugu, sest teatavasti selle teema juures ei saa ilma selle nüansita. Aga Hussey raamat tundus hea ja meenutas mulle ühte kunagist lugemist (püüdsin meenutada raamatu nime, kuid see on see, kui lugemispäevikut ei pea :)).

Hussey räägib Pariisist ja seda üsna kiirel, huvitaval ja intrigeerival viisil. Ma arvan, et ma olen siinses blogis ka maininud ajalooteaduste uuest paradigmast, milleks ei ole enam ilmtingimata ajaloo tähtsündmuste kajastamine, vaid pigem inimeste argielule keskendumine: mida nad sõid, kuidas riides käisid, milliseid töövahendeid nad kasutasid jne. Ja see raamat on hea näide sellisest lähenemisest Pariisi näitel. Hussey alustab Pariisi loomisega, kirjeldab linna keskaegseid tänavaid harukordselt värvikalt, 19. sajandi suureulatuslikku ümberehitust ja liigub järjest edasi kuni lähiminevikuni, püüdes kirjeldada tavainimese seisukohast linna igapäevaelu, poliitikat, linnaelanike meelsust, kodanike mõttelaadi ja suuremate tähtsündmuste mõjust kohalikule elule. Tõsi, väga ei süveneta sisulisele analüüsile, kui kiire ja eripäraste mõttevälgatustega teemaarendus on üsna nutikas idee esitada kiirülevaade ühe linna (aja)loost. Rahu-rahu, ka Suur Prantsuse revolutsioon ja Teise maailmasõja dramaatika on kenasti kirjeldatud.

Raamatu puhul on minu arvates huvitav see, et kesksel kohal on just tavainimesed. Kogu raamatu vältel püüab autor tabada ja kirjeldada linnas valitsenud meeleolusid. Selliseid järeldusi saab teha aga kas väga läbinägelik inimene vähese info põhjal või pika ja põhjaliku uurimistöö tulemusena. Lähtudes aga sellest, milliseid materjale on kasutatud ning kuidas autor oma kogemustele toetudes püüab selgitusi leida, võib oletada, et Hussey on unikaalne segu mõlemast - pühendunud uurijast kui ka läbinägelikust pealtvaatajast/osalejast (näiteks kuidas ristisõdadest rääkides viitab autor tabavalt ka Le Goffi väitele, mille kohaselt ainuke kasulik asi, mis ristisõjad Euroopasse tõid, oli aprikoos). Seega jääb teksti lugedes mulje, et autor ei ole allikakriitilisuse ega -iroonia seisukohal just tagasi hoidnud, kusjuures ei häbeneta rääkida isegi kuninga õukonnas toimunud prassimistest väljakasvanud orgiatest 16. sajandil, kuningate kuvandist lihtrahva hulgas (näiteks, et kurikuulus Päikesekuningas külastas oma riigi pealinna haruharva). Seega tahan siinjuures kiita autori stiili, sest see pole igav, kuid teisalt jällegi ei kalduta liiga odava populaarsuse poole esitates ainult neid "räpaseid detaile". Pilk on ikka kogu aeg suurel pildil, eks :)

Kui nüüd rääkida minu seisukohast, siis Pariis on minu mõtetes olnud alati veidi naughty st seksiturg on läbi selle ajaloo olnud kirev ja hullumeelne. No võtke kätte Henry Miller, Hemingway või Dumas'i teos (ma ei hakka siin eraldi analüüsima markii de Sade nn "vangistust" Bastille's) ja saate aru küll, et seksil on Pariisi ajaloos väga oluline roll. Londoni, Stockholmi või New York'i puhul selline paheline alatoon silma ei paista. No Berliinil aegajalt on, kuid sellejuures on see pigem stiliseeritum ja paistab silma pigem viimase sajandi juures. Ja fakt, et bordellid alles 20. sajandil Pariisis keelati ning kui tugevalt see mõjutas kohaliku linna igapäevaelu, muudab linna kohe kuidagi põnevamaks ju.

Teine põnev nüanss ilmneb linna ajaloo puhul minu jaoks 20. sajandil, kui järjest enam võõramaalasi hakkas linna voolama. See rahvaste liikumise teema on tänapäeval väga kriitiline igas mõttes, kuid intrigeeriv on selle ajastu ilmselge kahepalgelisus, mida tegelikult (olgem nüüd ausad, eks) oma hinges kannavad paljud siiani, kuid üldtunnustatud tava kohaselt ollakse sisserännanute osas tolerantsed. Hussey on siinjuures tavatult aus rääkides Teise maailmasõja eelsest juudivastasest meeleolust linnas ning kohalikul tasandil oluliste tegelaste vägagi natsimeelsest maailmavaatest. See on aspekt, mis tegelikult on loogiline (massihüsteeria on tõesti kole asi), kuid millele ma tegelikult kunagi pole reaalselt mõelnud. Ja siis asetasin ma sarnase massihüsteeria meie enda lähiminevikku, kus teatud perioodidel oli isegi oma pereliikmete usaldamine elusurma küsimus. Vot see oli hirmutav mõte...

Seega väga huvitav lugemine ja inimesele, kes silmaringi soovib laiendada, väga huvitav lugemine ja väga soe soovitus.

PS! Nüüd, kui te olete kogu selle postituse ära lugenud, siis oleks vist õige aeg öelda, et ma pole kunagi Pariisis käinud. Võibolla nii ongi parem, sest tabula rasa efekt on siin võimsam. Kuid võite alati jagada oma arvamust, kas Pariis on tõesti selline, nagu ma selle enda jaoks olen välja mõelnud :)