M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"

Ühest heast põhjamaisest krimkast ei suuda mina ära öelda. Reaalsus lihtsalt on, et minu jaoks on nad kõnekamad ja huvitavamad võrreldes kiire ameerikaliku actioniga või fataalselt mõjuvate vene detektiivilugudega. Huvitaval kombel inglise krimkade juures sellist võrdlust tuua ei saa, sest ka seal on omad lemmikud välja kujunenud ning nendest nii kergekäeliselt juba ei loobu. Aga eelmisel korral oma naistekaid raamatukogu riiulite vahel otsides jäi seesinane raamat pihku ja see tundus huvitav.

Ühel hommikul leitakse Gotlandil noore naise laip, kellele on aluspüksid suhu topitud. Kohalik kriminaalkomissar Anders Knutas hakkab asja uurima ning tundub, et nad leiavad süüdlase kõigest mõne päevaga. Aga siis leitakse samamoodi tapetuna kolme väikese lapse ema ning olukord muutub keerulisest talumatuks: saar on turismihooaja lävel, inimesed saarel on hirmunud, meedia pealetung muutub järjest tugevamaks jne. Välja tulevad pikalt hoitud saladused, suhterägastikud ja tunded, mille taustal püüab kohalik politsei leida mõrtsukat, kelle motiivid jäävad saladuseks kuni viimase hetkeni.

Arvestades tavalist innukust, millega ma mõne põhjamaade krimka kallale asun, siis selle teose kulgemine oli ootamatult rahulik. Muidugi, köitev on ikka lugeda, et kus miskit toimub ja kes kellega nüüd käib, aga võibolla tempo ning põnevuse aste ei olnud päris see. Meenutas pigem inglise krimilugude rahulikkust ja väljapeetust. See ei ole iseenesest halb asi, aga lihtsalt minu jaoks näitab see ebatüüpilisust just žanri arvestades. Aga kahjuks jäid karakterid jäid minu jaoks liiga üheplaaniliseks (so puudus sisemise heitluse ja tugevama arutluskäigu osa) kui mitte arvestada ehk koduperenaise Emma ja reporteri Johani lugu, mis muutis tegi loo ka inimlikul tasandil veidi mitmekülgsemaks. Aga selle väikese kõrvalpõikega inimliku intriigi üles ehitamine ka piirdus, sest muud väljatoodud nüansid loos tundusid mulle otsituna ja seetõttu ei mõjunud. Sellest on koledamal kombel kahju, sest potentsiaali kulisse ja tegelaskujusid arvestades ju nagu oli.

Seega hea lugemine, aga kahjuks mitte kuigi kaasahaarav.

C. Läckberg "Kiviraidur"

Läckbergi stiil meeldib mulle. varasemate raamatute stiil on olnud tempokas ja intrigeeriv (vaata siit ja siit) , kuid samas piisavalt kahe jalaga maa peal, et ei lähe liigseks tralliks ega tagaajamiseks. Seega kui see raamat ilmus, siis teadsin ma kahteasja. Esiteks, et ma pean veidi aega andma, kuniks tõelised raamatukoguhundid on seesinase raamatu läbi lugenud ja saab ilma pingeteta raamatule keskenduda. Teiseks, läbi ma loen ta mingil hetkel ikka. Seega ükskord raamatukogus hulkudes nägin seda riiulis, võtsin kaasa, lugesin läbi.

Patrik ja Erica on verivärsked lapsevanemad ning nende argielu ja omavaheline suhtlus on kaunis pingeline: Erica on väikese lapsega kodus, tundes end emarollis ebamugavalt ja üksildasena, ning Patrik peab hakkama lahendama Erica vastleitud sõbranna väikese tütre uppumissurma, kuna selgub, et tegu oli mõrvaga. Paralleelselt tänapäevas toimuvaga kirjeldatakse ka rikka kivitöösturi ärahellitatud ja egoistliku tütre Agnese elu, mis mõjutab romaanitegelase elu nii tugevalt, et selle naise tegude kaja oma kogu julmuses kajab ka romaani tänapäevase tegevuse juures. Romaani tegevuses põimub kokku ühe väikese kogukonna elu absurdsus: väiklased naabritülid, armukeste pidamine, mittestandardselt käituvate inimeste võõristamine ja muidugi suured saladused, mis mahuvad väikestesse äärelinnamajadesse.

Selles mõttes Läckberg suurt ei üllata, kuna krimiromaani tempokuse juures ei saa tegelaste sisemaailma arengut just ilmatuma suureks pidada. Minu jaoks oli kõige põnevam just Agnese ehk kivitöösturi tütre elu, kuna nii intrigeerivat karakterit ei ole ma päris pikalt kohanud: kui inimene puhtalt egoismist ei mõista ega arvest ühiskondlike reegleid, siis kas ta on üldse normaalne inimene? Ma tean, et maailmas on inimesi, kelle egoism ongi haiguslik so nad ei saagi aru, et nad midagi valesti teevad. Nende jaoks on nende soovid ja vajadused kõige olulisemad ning empaatiavõime on nende jaoks arusaamatu sotsiaalne kompleks - milleks teeselda hoolimist, kui seda ei ole. Ja mine sa siis nüüd võta kinni, kas see on õige või vale. Kui mina ütleksin ilma sotsiaalse filtrita välja kõik asjad, mida sülg suhu toob, siis ma saaksin vist päris kiiresti füüsilise noomituse. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga ära hellitatud heade krimkade lugemisega, aga teised karakterid nii säravalt meelde ei jäänud ja oli asju, mis olid loo arengu seisukohast liiga läbinähtavad, et üllatada (näiteks Liliani põetamise tagamaad, Charlotte mehe käitumine jne). .

Kuna lugesin raamatut juba jupp aega tagasi, siis on mõtted kaunis hajevil, kuid nimi on antud raamatu puhul minu jaoks kvaliteedimärk. Seega soovitan.

K. Thunberg "Kunagi ma räägin oma emast"

Ma arvan, et meil kõigil on veidi teistmoodi suhe oma emaga: kes ei suuda oma emaga üldse korralikult suhelda, kes suhtleb nagu parima sõbrannaga, kes on võtnud üle lapsevanema rolli. Minu ema on juba oma 10 aastat taevastel jahimaadel jalutamas, kuid see ei tähenda, et mul ei oleks tema või meie omavahelise suhtega mingeid lahendamata küsimusi. Seetõttu tundus selle raamatu pealkiri kuidagi huvitav ja isiklikult veidi ehk ka vaimset sorti väljakutsena.

Loo keskmes on keskealise naise mälestus oma emast. Väikesaarel elanud perekonna võsu püüab hakkama saada lapsepõlvest omandatud mälestustega, mille ema talle oma kogumismaaniaga pärandas. Romaani mina-tegelane räägib oma lapsepõlvest, kooliajast ning täiskasvanuelust, mille kõige kohal kummitab tema ema haiglane harjumus koguda, peita ja alles hoida kõike ning kartus muutustega kaasa minna. Samas aga räägib raamat ka põhjamaisemal moel inimese arenguteest ning raskete momentide läbitöötamisest, kusjuures need valusad kohad näitavad mina-tegelase väga keerulist sisemist rännakut.

Minu jaoks oli selle raamatu üks põhiline teema mälestustega toimetulek. Lapsepõlvemälestused on ehk sellevõrra eripärasemad, et alateadlikult soovime neid näha ehk läbi roosamate prillide. Seesama vana teema, et päike oli kollasem, muru rohelisem ja jäätis magusam. Kui selliseid positiivseid nüansse alateadlikult võimendame, siis miks mitte ka negatiivsega? Need halvad või ebameeldivad/mugavad asjad, mis on meiega lapsepõlves juhtunud, jäävad siis ilmselt sellevõrra tugevamalt alateadvusesse kummitama. Ma arvan, et see on täiesti loogiline ning tunnen ise küll, et on asju, mida ma võimalusel praegu muudaksin, et ma ei tajuks sellist ebamugavust teatud olukordades. Ja ilmselt on see asi, millest lahtilaskmist tuleb õppida korduvalt ja korduvalt, sest kui see on ebateadlikult mõtlemisse programmeeritud, siis on sellest väga keeruline lahti saada. Tekib selline orav rattas olukord, mida on väga raske lahendada. Muidugi, räägin oma kogemustest...

Aga raamat ise on mõnusalt põhjamaine, otsekohene ja oma aususes tegelikult ilus. Eestindus on väga hästi õnnestunud ning keelekasutus nauditav. Tõsi, ülemäära actionit ning suuri tegusid sellest raamatust otsida ei maksaks, kuid sellest hoolimata on huvitav näha portreed ühe inimese arengust.

Seega soe soovitus kõigile põhjamaise kirjanduse austajaile, kes ei otsi kirjandusest klišeesid või stamplahendusi.

E. A. Sund "Südamelõõm" ja "Püütia õpetused"

No kuulge! Pärast "Varesetüdruku" lugemist oli minu sees nii pöörane rahutus, sest lugu jäi kummitama, et ma lihtsalt pidin minema uuesti raamatukokku ja laenutama triloogia teised osad ka. Absoluutselt ilma igasuguste küsimusteta...

"Südamelõõm" räägib loo mõlema naispeategelase (politseikomissar Jeanette ja psühholoog Sofia) eneseotsingutest "Varesetüdruku" loo arenguna. Hoolimata tapetud laste uurimistöö ebaõiglasele peatamisele mattub politseikomissar Janette sügavale töökoorma alla, kuna keegi tapab pealtnäha rituaalsel moel eduka ärimehe. See ei jää ainukeseks sellelaadseks mõrvaks ning uurimise vältel hakkab välja joonistuma võigas pilt aastatepikkusest lastepilastuse tegevusest. Samal ajal püüab psühholoog Sofia oma minevikku pusletükkidena kokku lappida ning endas peituvaid tegelasi kuidagi ohjeldada, kuid seda on väga raske teha, kui ta ei pruugi mäletada sedagi, mita paar tundi tagasi tegi. "Püütia õppetunnid" toob aga selguse, kuna ilmneb, et tapetud laste mõrvad on otseselt seotud eduka ärimehe mõrvadele järgnenud tapalainega. Samuti tuleb mängu uus ja ootamatu karakter loo võtmetegelase Victoria Bergmanni intsesti tulemusena sündinud tütre näol, kes väga valusasse ja jõhkrasse laste ärakasutamise loosse (vähemalt lugeja jaoks) mingisuguse selgusegi toob, kuid loo karakteritele alati tabamatuks vaimuks jääb. Iseasi muidugi, kas see selgus on lugeja jaoks selline, mida ta ootab...

See lugu on väga põnev, aga seda on väga valus lugeda. Seega ei soovitaks ma seda mitte mingi hinna eest neile, kes tahavad leida ilusaid lõppe ja üllast käitumist. Seda nendes raamatutes lihtsalt väga leida ei ole, ja see tekitab veidi troositu tunde.

Mingil tasandil saad ju aru, et see on väljamõeldis ja need tegelased on autori fantaasia vili, kuid ma kardan, et reaalsus on tihti väljamõeldud maailmast hullem. Ja see hirmutab mind. Sund loob väga omapärase karakterimängu andes tegelastele täpselt niipalju sõna- ja esinemisõigust, et nad saaksid ennast mõjusalt maksma panna, kuid ei vajuks seejuures mingisugusesse eneseanalüüsi kuristikku. Ja lugedes üsna detailselt kirjeldatud kuritegusid (mõrvu, manipuleerimisi ja ka lastega seonduvat) tabasin ma mingil hetkel ennast mõttelt, et kuidas õigustada kurjust ja kas seda peakski õigustama? Selles mõttes on ju inimese moraalitunne sügavalt isiklik asi ehk siis selle najalt võib ka öelda, et see on subjektiivne. Kas Victoria tütar Madeline eksis üldsuse laiema moraalitunde vastu olles ise loo keskmes oleva salajase süsteemi ohver ning astudes oma elu rikkujatele vastu? Kas Sofia oma väljamõeldud karakteritega püüab ennast aidata või maskeerida? Kas Jeanette on pigem edule orienteeritud või jätab oma perekonna tahaplaanile altruistliu iseloomu tõttu töö suhtes (kohustused ennekõike ju). Seega on selles sarjas paljugi asju, mis tekitavad sellise ebamugava tunde, pannes ühtlasi arutlema teemade üle, mis võiksid normaalsetele inimestele olla midagi kauget ja eluvõõrast.

Mingil perverssel moel on see raamat hoolimata temaatikast ja maniakaalsest nukrast alatoonist väga köitev ja hoiab lõpuni oma köidikuis.

E. A. Sund "Varesetüdruk"

Ma olen seda raamatut kordi ja kordi raamatukogus riiulis näinud, aga see pole mind kunagi kuidagi ahvatlenud. Isegi mitte nii palju, et sisututvustust lugeda. Ja seetõttu olen pikalt olnud arvamusel, et see on mingisugune järjekordne naistekas või noorte vampiiride/libahuntide/surematute saaga. Aga võta näpust...

Raamat räägib kahest naisterahvast, kes püüavad oma töö alast professionaalsust säilitades lahendada pealtnäha uskumatult keerulisi olukordi: kriminaalpolitseinik Jeanette asub uurima Stockholmi eri paikades välja ilmuvaid noorte poiste piinamismärkidega surmajuhtumeid ja psühhoterapeud Sofia kaks väga traumeeriva minevikuga patsiendid mõjuvad naise hingerahule nii laastavalt, et see hakkab mõjutama tema igapäevaelu. Nende paralleelsed lood põimuvad lõpuks ühte, sest ilmneb, et Jeanette uuritav juhtub on tihedalt seotud Sofia patsientidega. ja kui liita siia juurde mõlema naise eraelulisi probleeme, mille vältel nad saavad ootamatut tuge just üksteiselt, siis hakkab lugu hoopis isemoodi intervalliga tööle.

Oleks ma teadnud, et see raamat mind mitmeks õhtuks enda külge kammitseb, oleksin ma sellega juba varem alustanud. Tugevaks boonuseks on lühikesed peatükid ja selgejooneline ülesehitus (so puuduvad keerulised kõrvalpõiked ja hägused vihjed). Tõsi, raamat käsitleb väga karme sotsiaalseid probleeme nagu näiteks lapssõdurid Sierra Leones ja laste seksuaalne ärakasutamine. Kohati on lugemine selles mõttes lausa perverssuse piirimail, kuid ma ei taha teada, mismoodi toimub selliste teemadega seotud tõeliste tegelaste peas. Nii palju naiivsust ma endale ikka luban... Raamatu mõlemad peakarakterid on esmapilgul üsna üheplaanilised, kui loo arenedes muutuvad nad nii mitmeplaaniliseks, et juba selle aspekti jälgimine raamatus muutub omaette motivaatoriks raamatut lugeda.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et tegu on Põhjamaade moodsa krimikirjanduse väga hea ja tugeva näitega, mida võib julgelt teiste selležanri kirjanike kõrval esitleda

C. Ingelman-Sundberg "Vanaproua, kes röövis panka"

Põhjamaine huumor on laias laastus tore vaheldus liigselt stiliseeritud ameerika kirjandusele, mis püüab olla naljakas, kuid vajub tihti stampidesse. Ja kuigi ma olen juba eelnevalt huumorile suunatud raamatute osas veidi skeptiline, sest kirja pandud nali ei ole minu arvates alati ülemäära naljakas, siis selle raamatu puhul hakkas tööle kõhutunne, et võibolla on seekord lugu veidi teistmoodi.

Kui vanadekodus Teemant hakkavad uue juhi tõttu asjad kiiresti halvaks minema, siis haub taibukas vanaproua Märta oma vande sõpradega kavala plaani sooritada rööv, et nad arreteeritaks ning süüdi mõistetaks. Põhjus on väga lihtne - nad on näinud dokumentaalfilmi Rootsi vanglatest, kus vangid saavad kõike seda, mida neil vanadekodu uue juhtimisstiili tõttu on keelatud teha (käia väljas jalutamas, süüa vastavalt oma soovile jne). Nad põgenevad vanadekodust, asuvad elama kallis hotellisviidis ning püüavad oma algselt planeeritud röövimisplaani ellu viia. Probleemiks on aga see, et keegi ei paista viit pensionäri kurjategijatena väga tõsiselt võtvat... Ja isegi kui mängu tulevad pisikesed äpardused, mis nende kuritegelikul teel esile kerkivad (näiteks kui röövitavas seifis polegi suuri teemantehteid või suurte rahakottide asemel satutakse keldrist kaasa kahmama kartulikotte), siis ei jahuta miski isehakanud Pensionärikamba entusiasmi parema elu nimel veidi vimkasid tegema. Ja ongi loodud sulnis kompott kaootiliseks huumorikrimkaks.

Raamatu eestindus oli tõesti väga nauditavalt teostatud ning kuna autor ei ole oma keelekastusel ja karakterite avamisel liigselt heietama hakanud, siis oli lugu lihtne ja lõbus jälgida. Tugevaks küljeks pean raamatu juures ka seda, et arvestades loo keerdkäike ning paksust ei kippunud see venima või mind lugejana väsitama (nagu seda oli selle raamatu juures). Iseenesest on naljakas mõelda, et rulaatoritega varustatud süütu silmavaatega ambitsioonikas pensionäride seltskond suudab üle kavaldada nii politseinikke kui kogenud hooldusõdesid, kuigi kuivõrd reaalsuses ilmselt selline naiivne twist ei töötaks. Teisalt ei mõjunud selline ebarealistlik loo üles ehitamine overkillina, vaid minul keris silme eest kogu aeg põhjamaiselt helgema huumoriga versioon filmist "Snatch", kus peategelasteks on lumivalge peaga vanaprouad ja -härrad, kelle liikumiskiirus ei ole küll ülemäära suur, kuid kelle elujanu on seda enam võimas vaatemäng ja absurdse maiguga eeskuju.

Seega mis oleks mõnusam vahepala kui heatahtliku huumoriga vürtsitatud kelmiromaan Rootsi kunstiväärtusi röövivast Pensionärikambast? No proovige ise... :)

S. Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Selle raamatuga on huvitav lugu - mulle nimelt jäi kusagilt silma selle pealkiri ja see tundus piisavalt jabur, et ma otsustasin seda enne otsustamist veidi käes hoida. Tihti ju enne raamatust sotti ei saagi... Sain selle kätte ning sirvides tundus selle sõnastus kuidagi omamoodi ning ma mõtlesin, et minust oleks ääretult ebaõiglane mitte proovida.

Vana kirjanikuhärra, naiste- ja napsisõber, põgeneb pärast pensionile jäämist tagasi oma lapsepõlvekanti. Seal asub ta elama sügaval metsas asuvas Põlvesilmavoore majja, mille naabermajas kuulub tema lapsepõlvekaaslasele Ida Adrianale, kes on pärast pikka abielu lesestunud ja üksildane. Need kaks üsnagi erineva mõtlemisega vanainimeste leiavad üksteises seda seltsi ja soojust, mida nad pole ammu tundnud, ning seetõttu hakkavad nad üksteist ja iseennast uuesti avastama. Kuni Ida Adriana sureb...

See on selles mõttes veidi jabur raamat, et see on väga omapäraselt kirjutatud. Midagi justkui ei juhtukski, kuid samas tekib väga huvitav nägemus mina-tegelase sisekaemusest. Olgem ausad, mida tean mina ühe vana mehe mõttemaailmast? Aga see pilt, mis mulle avanes, oli väga lihtsaloomuline ja heasüdamlik, kuid samas selline omaette vimkadega, mis muudavad veidi ettevaatlikuks. Mitte halvas mõttes, vaid pigem positiivsete krutskite võtmes. Meenutas mulle isiklikult meie naabrihärrat, keda me õega "naabripoisiks" kutsume - vanahärra liipab reipalt oma kepikesega ringi, treib iga päev keldris jumal teab mida ning ta on väga muhedalt ja  veidi tüütult jutukas, kuigi tema kõrvakuulmine pole enam päris see. Samuti tuli mulle raamatut lugedes meelde minu kadunud vanaema, kelle vastu ma tunnen siiani väga suurt austust, sest sellise energia, teravuse ja elusäraga inimest ma rohkem kohanud ei ole. Huvitav nüanss on, et sarnaselt minu vanaemaga ei näinud ka selle raamatu peategelane vanadust kui traagikat, vaid see on elu paratamatus, mida tuleks võtta läbi kerge huumoriprisma.

Samas tuleb tunnistada, et see raamat on väga petlikult lihtne, kuigi räägib väga elulistel teemadel. Näiteks vanuigi armastuse leidmine, mida tänapäeval justkui nagu ei olekski. Või põhimõttelised eluväärtused, mis aja möödudes järjest kinnistuvad ning vanemaks saades ei tundu enam ka piinlik endale tõeliselt olulistest asjadest ausalt rääkida. See raamat räägib vanadusest hoopis isemoodi võtmes st et selle vastu ei peaks tundma liiga sügavat (au)kartust, vaid see on loomulik osa elust, mis annab võimaluse ennast enda jaoks lahti mõtestada. On see lunastus või võimalus endaga rahu sõlmida? Ilmselt peab igaüks vanaduse mõtte osas ise selgusele jõudma.

Seega omapärases stiilis eluline raamat, mis hoolimata ehk alguses ettekodeeritud eeldustest on helge alatooniga.

M. Axelsson "See, kes ma kunagi ei olnud"

See Pegasuse sari, milles on veidi omamoodi põnevusromaanid, on minust kuidagi kaarega mööda läinud. Ma tean, et selles sarjas on tegelikult üsna palju häid asju kirjastatud, kuid miskipärast pole ma kunagi tundnud, et ma tahaksin neid lugeda. See pealkiri tundus aga kuidagi intrigeeriv, mistõttu ma ta ka laenutasin.

MaryMarie on Rootsi minister, kes ootamatu afaasia tõttu ei saa öelda muud kui "albatross". Et sellest keerulisest situatsioonist välja tulla peab ta pöörduma oma kunagiste sõprade poole, kes moodustasid kunagi ammu piljardiklubi Tulevik. Aja jooksul on sõprusringkond aga laiali vajunud ning hoolimata ühistest traditsioonidest väga omavahel enam ei suhelda. Oma süü on selles ka MaryMariel, kelle kahestunud isiksus teeb lähisuhetega toimetuleku keeruliseks. Paralleelselt sellele kirjeldab autor mitut erinevat lugu: MaryMarie ja tema mehe Sverkeri armastuse lugu, MaryMarie vangist vabanemine, Sverkeri naistemehe tiitel ning  invaliidsus ja piljardiklubi Tulevik areng. Kõigis nendes liinides on kesksel kohal inimeste erinevused ning inimese toimetulekuoskus kriisidega.

See raamat on esmalt veidi segadust tekitav, sest väga ei saa aru, mis toimub. MaryMarie on kord vangist välja saanud, siis on ta jälle ebakindel teismeline, siis eneseteadlik ministriproua. Sama naise erinevad rollid, kuid need on asetatud ajalisel skaalal väga erinevatesse punktidesse. Samuti ei hakka see raamat kindlasti kergelt tööle, sest segama hakkavad nii erinevad ajaskaalapunktid kui ka MaryMarie erinevad isiksused. Teisalt jällegi hakkab lugu keskel kuidagi väga selgelt jooksma, sest selleks ajaks on lugeja loodetavasti jõudnud juba autori tempoga harjuda. Raamatu intrigeerivaimaks karakteriks oli minu jaoks Sissela, kes on karmist elukeskkonnast ise ennast üles töötanud intelligentne ja tugev naine. Võibolla oli ta mulle sümpaatne eeskuju mõttes, aga tema nägemus kriisidest ja nendega toime tulekuks tundus mulle isiklikult kõige lähedasem - olukorra tekkimisel tuleb seda võtta võimalikult emotsioonivabalt ja reaalsus on ka see, et mõned hädad ongi vaiksemad kui mõned teised. 

Üldjoontes oli raamat põnev õhtupoolikutäide, kuid pikas perspektiivis kahjuks mitte kuigi põhjapanev, sest liigne siia-sinna loksutamine väsitas mind lugejana. 

H. Mankell "Valge emalõvi"

Mankelli kurikuulsaid Kurt Wallanderi lugusid on mulle siit ja sealt kiidetud. Tõesti, no erinevad inimesed muudkui räägivad, et juba hea stiiliga ning tasub tõesti proovida, sest siis enam jätta ei suuda. Sõbranna juures tööl külas käies jäi see silma ja eks ma siis läksin üldsuse survega kaasa. Pehmo olen, noh :)

Wallanderi loo tegevus toimub 1990nendate alguses, kui Rootsi väikelinnas Ystadis kaob jäljetult naine, keda kogukonnas siiraks ja pahedeta inimeseks peetakse. Kohalik politsei eesotsas Wallanderiga hakkab asja uurima ning järjest enam selgub, et kadumine on väga ebaharilik, mida toetavad ka sügaval metsas asunud mahajäetud maamaja võimas plahvatus ja mustanahalise maharaiutud sõrm. Samal ajal toimub aga Lõuna-Aafrika Vabariigis vast kõige pahelisemad intriigid, kuna on grupp buure, kes ei ole riigi võetud demokraatliku suunaga rahul, ning see konkreetne grupp on liigagi tegus, et tekkinud olukorda endale soodsas suunas lahendada. Võib tunduda üllatav, kuid Wallander satub juhtumi otsa, milles on roll täita endisel KGB ohvitseril, LAV valgete ja mustanahaliste kogukondade esindajail ning isegi tema enda tütrel.

Esiteks ei teagi ma hetkel, kas tegu on krimkaga või põnevikuga, kuid tuleb tõdeda, et loona täitis ta oma eesmärgi - minu õhtud olid mõnusalt sisustatud. Tõsi, kas just nii efektselt, nagu ma oleks oodanud, see on iseküsimus. Pigem meenutas see mingil hetkel "Komissar Rex"-i mõnda põnevamat osa, kus meespeategelane maadleb oma isiklike deemonitega püüdes siiski olla piisavalt mehine ja julge, et oma probleeme ise lahendada. Selles ei ole midagi halba, sest eks politseinikud (ja ka muud riigiametnikud, eks) on ka inimesed ning on igati tore, kui kirjanikud suudavad luua ka muid karaktereid peale macho-mentide. Ma tahan öelda, et ma saan aru, miks Wallanderi lood on populaarsed, kuid minu krimkade/põnevike esikolmikusse see konkreetne lugu kindlasti ei tõuse - ju on mu maitse veidi teravama jaoks valmis.

Üks mõte aga siiski jäi seda raamatut lugedes mulle kummitama. Konovalov (eelpool mainitud KGB ohvitser) on üks selle raamatu huvitavamaid karaktereid, kes tekitab minus rida küsimusi. Eelkõige on need küsimused seotud inimese sisemise eetikaga (kas eesmärk pühitseb alati abinõu ja mis tähendab lojaalsus selle konkreetse karakteri maailmavaates), kuid kõige huvitavam mõtteavaldus selle tegelase poolt käsitles mundrit ja sellesse sulandumist - kui inimene töötab piisavalt kaua mõnes kohas, siis muutub tema amet justkui osaks tema iseloomust ning sellest kuvandist ja olemusest välja ronida on pärast kriitilise piiri ületamist võimatu. Sest iseennast ei saa ju nülgida... Olen seda ka mõne tuttava peal näinud, kus amet hakkab iseloomu mõjutama ja töö muutub justkui inimese olemuseks. Kus töö kui abivahend saada elamiseks vajalikku, muutub juba põhimõttelisemaks elus. Ma ise tunnen ka oma erialal, et 10 aastat on ikka kohutavalt pikk aeg ja ehk tasuks mõelda millelegi muule, kuid minu töö eripära on selline, et spetsiifilised teadmised/kogemused tulevadki aastatega ja seda aja jooksul kogutud teadmist lihtsalt tuulde visata tundub ka lühinägelik. Seega tekib olukord, kus kuldne kesktee muutub väga oluliseks, kuid kuidas seda saavutada ilma hinge müümata?

Kokkuvõtvalt ütleksin, et oli põnev, kuid minu jaoks on antud žanris ka kirkamaid tähti.

C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.

L. Kepler "Painajalik leping"

Teate, kui kaua ma seda raamatut otsisin ja taga ajasin? Selle põhjuseks on Kepleri nime kasutavate inimeste debüüdist saadud nii tugev emotsioon, et ma tahtsin ja pidin lihtsalt sellele uuele raamatule kuidagi küüned taha saama. Ja ükskord, lihtsalt niisama, raamatukogus sõbrannat külastades nägin ma silmanurgast seda ning pärast jalutasin veel jupp aega selle tellisega (kokku 450 lk ringis) oma õlakotis ringi. Tahtejõud on ikka kole asi...

Soojal suvepäeval leitakse mahajäetud paadilt noore naise surnukeha. Naine on uppunud, kuid kuidas, jääb mõistatuseks. Samal ajal leitakse riiklikul tasandil relvaäri reguleeriva ametniku Carl Palmcrona pooduna, kuid kuidas ja miks ta täpsemalt surnud on, ei ole kellelegi selge. Soome juurtega politseiuurija Joona Linna tunneb aga, et midagi on siin väga mäda ja hakkab talle omase jonnakusega asja uurima. Ilmneb, et laeval surnuna leitud neiu kohaliku inimõiguste eest võitleja Penelope õde, kuid Penelope ise on kadunud ja tõenäoliselt suuremas ohus, kui teda otsivad inimesed aru saavad. Loo arenedes saab ka aimu, et see oht on tekkinud üsna juhuslikul moel ning et tegelikult on need kaks surma omavahel väga tihedalt seotud, kuigi seda te vist juba aimasite?

See on tõepoolest tipptasemel actionromaan, kus tegevus toimub kiiresti arenedes ja intelligentsel tasemel. Mulle meeldib loo kirjutamisstiil seetõttu, et siin ei ole sellist macholikku ärplemist, vaid lugejana satud olukorda, kus sind pillutatakse meelevaldselt ühest suunast teise ja, kuigi see on ühest küljest ärritav, on see samas ka väga õrritav ja kutsub pidevalt edasi lugema. Meeldivalt mõjub ka see, et peatükid on lühikesed ja konkreetsed ilma karakterite pikemate sisemiste heietusteta, sest see laseb kogu tegevustikul kiiresti areneda ilma liigsete ripakil otsadeta. Igal asjal-tegelasel selles loos on oma eesmärk ja midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Teisalt jällegi pean tunnistama, et see ei pakkunud samavõrdset ootamatud ärevust, mida ma Kepleri esimest romaani lugedes tundsin. Võibolla on lugu selles, et seda ootamatuse momenti ei olnud enam?

Seega väga-väga hea kiire põnevusromaan, kuid "Hüpnotisöör" oli siiski veidi parem...

Motte, A. de la "[geim]"

Seda raamatut on mulle väga mitmed inimesed soovitanud ning Areeni sarjas ilmunud asju on igast küljest kiidetud. Aga kuidagi liigub see vaimustus minust kaarega mööda sarnaselt reisikirjadega "Minu..." sarjast. Aga otsustasin alluda provokatsioonidele ja laenutasin selle raamatu, kuid ta seisis mul ikka nädalaid riiulil. Kuidagi ei tõusnud käsi seda lugema, aga siis jäid valikud riiulil järjest ahtamaks ja lõpuks oli ainult see järel... Seega olude sunnil lugemine, sest lugemisnälg oli vaja ju ära rahuldada.

Henrik Petterson (edaspidi HP) leiab rongis sõites kõrvalistmelt mobiiltelefoni ja, tüüpilise pisipätina, otsustab ta selle omastada ning vahendajatele edasi müüa. Kuid telefoni hakkavad tulema sõnumid, milles pakutakse võimalust osaleda mängus. Kui aga üks saadud sõnum on lausa nimeliselt temale suunatud, on HP intrigeeritud ja astub mängu. Samal ajal aga püüab politseiinspektor Rebecca Normen oma karjääri ja kontrollitud elus maha raputada mineviku varje, mis aga hästi õnnestuda ei taha, kuna keegi jätab pidevalt tema kappi märkmepaberitele kirjutatud sõnumeid. Sõltumata HP või Rebecca soovidest või arvamustest hakkab aga Mäng järjest rohkem nende ellu hiilima ja see ei ole ilmtingimata meeldiv kogemus, sest lõpuks hakkab kogu situatsioon ka nende elu kallale kippuma, kuid kuidas sa võitled oma elu eest, kui sa ei tea, kellega või millega sa võitled?

Niipea, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, meenus mulle üks ülikooli ajal nähtud film. Filmi nimi oli "Series7", ja selle sisuks oli reality show, kus inimeste ülesandeks on teised mängus osalejad lihtsalt ära tappa. Selle filmi puhul tekkis samuti see vastik "Big Brother is watching you"-tunne, mis on ka selle raamatu puhul keskseks teemaks. See energia oli lihtsalt väga-väga sarnane nähtud filmile. Teine film, mis mulle meelde tuli, oli 90nendate "Häkkerid", kus kamp häkkereid hoiab oma IT-oskuste ja grandioosse koostööga ära suure pangaröövi, kuna ka selles raamatus mängivad IKT võimalused olulist rolli. Eestlaste teada-tuntud ütlus on, et kus tegijaid, seal nägijaid, kuid kas me ei pinguta sellega veidi üle? Muidugi, IT-võimaluste pöörane areng ning inimeste edevus ennast pidevalt erinevates situatsioonides veebis eksponeerida on kohati lausa naeruväärne, kuid kas tõesti oleme me siis seetõttu nii haavatavad ning kaotame kohati ka ratsionaalse mõtlemise ja moraalitunde? Kas ma mitte ei haista kerget vandenõuteooriat?

Teine aspekt, mis mulle meelde jäi, on see pöörane kiirus, millega kogu tegevus areneb - kogu aeg toimub midagi ja võimalust rahulikult hinge tõmmata. Naljakas, kuid see ongi selle raamatu veider võlu, sest olles sellise teksti meelevallas ei tahagi ehk kaaluda ja mõelda tekkivatele arenguvõimalustele. Pigem nautisin ma kogu tegevust, kui köitvat action-filmi, mis tõi ehk liiga palju paralleele meelde. Seega ei olnud tekkinud karakteriarengud minu silmis ehk nii kesksel kohal, kuid teisalt jällegi kas teie vaatate Arnold'i või Sylvester'i filme ilmtingimata nende tugevate karakterrollide tõttu?

Üldjoontes seega üsna hea lugemine, kuid kahjuks minu jaoks veidi läbinämmutatud teema.

A. Lantz "Kuhu läks see väike armas tüdruk"

See raamat jõudis minuni selle kaudu, et ma otsisin hoopis teist raamatut elektronkataloogist (Kepler´it ja Nesbo´t). Kahjuks olid minu soovitud asjad kõik välja laenutatud, kuid kuna rootslased kirjutavad üllatavalt häid krimkasid, siis jäi see silma. Sisututvustus tundus intrigeeriv ning leppisin siis hetkel alternatiiviga soovitule.

Rootsi televisioonis näidatakse noore hiinlanna autobiograafiliste sugemetega dokumentaalfilmi, mida autor ise lubab olla alles esimene suurtest paljastustest, mis on ees ootamas. Kuid juba see tekitab suurt kära ja metsikusi - esilinastuse õhtul sureb veidral kombel sarja produtsent Ingmar ja Yi ise kaob, jättes oma lähikondlased maha tohutus kaoses, sest keegi püüab takistada filmi teise osa jõudmist televisiooni. Vastne integratsiooniminister helistab Yi sõbrale Viggo Sjöstromile, et too endise politseinikuna hakkaks asja uurima. Viggo, kes on just teatrist sule sappa saanud näitekirjanik, võtab pakkumise vastu. Kuid mida edasi, seda veidramad asjad kooruvad välja - hiina maffia, inimkaubandus, sümboolika, usulised seisukohad ning asjaosaliste veidrad seosed üksteisega. See juures maadleb Viggo aga oma igapäevaelus keskeakriisiga ning vajab võimalust ennast uuesti tõestada. Seega on ohtlik kompott juba eos valmis keedetud ning sõit võib alata :)

See raamat on ikka paras tellis (so 570 lk), kuid mulle jääb väga segaseks see, miks kuradi päralt see nii paks peab olema?!? Kui me räägime autori stiilist, siis see ei meeldinud mulle. Kohe üldse mitte. Selles oli tunda sellist kuivust ning midagi oli seal võltsi. Ma püüdsin kogu aeg seda kuidagi sõnastada ning lõppeks leidsin, et see on loo keskne tegelane Yi , kes mind ei veennud - kõik tema tegevuse motiivid jäävad häguseks, tema olemus on justkui teflonnaisel, kelle pealt kõik ilma plekita maha voolab, ja kas ta siis oma soovitud eesmärgi saavutas või mitte, seda ma välja ei lugenudki. Tegelikult ma ei saanudki aru, mis tema eesmärk siis lõpeks oli... Seega igati tore ja müstiline karakter, kuid kahjuks mitte usutav, ning seetõttu kannatas minu silmis kogu raamat. ja kuigi on raamatus käistletud päris keerulisi ja aktuaalseid teemasid alates naiste ümberlõikamisest ja lõpetades Hiina tööorjade seosest Läänemaailma ilusa elu näilisusega, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et seda oli too much. Jäi mulje, et paneme ühte kompotti kõik vähegi hullumeelse, tõstame selle meie mugavasse maailma ja siis koome intrigeeriva niidistikuga hea tausta sinna juurde. See lihtsalt pani lõpus juba muigama a la A-rühma seriaali vaadates, et noo mis huvitavaid trikke nad veel välja suudavad mõelda. Ma saan aru, et teose näol on tegu põnevikuga ja see kõik on fine, kuid see raamat on siiski algselt olnud tõsimeelne põnevik, mida ei peaks lõpule lähemale jõudes iroonilise  kulmukergitusega lugema.

Seega selline kriitika täna. See ei olnud minu tassike teed ja kindlasti ei ole see Rootsi kriminaal-põnevike reas säravamaid pärle. Jah, ta täidab oma eesmärgi ning te saate veeta mitu-mitu õhtut selle tellise taga üsna huvitavas meeilmas, kuid see maailm jääb kahjuks väga alla tõeliselt headele näidetele Rootsi uuemas kirjanduses.

J. Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Seda raamatut luges mu sõbranna juba tükk-tükk aega tagasi. Luges ja naeris. Soovitas soojalt. Ja nägin seda siis kohalikus raamatukogus riiulil seismas. Seega - mõeldud, tehtud!

Allan Karlsson, kelle sajandat sünnipäeva hakatakse vanadekodus suurejooneliselt tähistama, ei ole aga oma uuest eluaastast sugugi nii vaimustunud. Seetõttu ronib ta aknast välja, jalutab kohaliku väikelinna bussijaama ning istub esimese väljasõitva bussi peale, haarates kaasa ka kohvri, mida tal hetkeks paluti valvata. See sündmus paneb aga hoopis isevärki loo käima. Sest esiteks on kohvri õigeks omanikuks kogemata kombel kuritegeliku jõugu juht ning selle kohvri peab ju ilmtingimata kätte saama! Politseikomissar, kellele Allan Karlssoni ülesleidmine on uueks erialaseks väljakutseks, satub aga pidevalt ootamatute takistuste otsa. Lisage siia juurde veel üks igavene üliõpilane, kes on "peaaegu" lõpetanud kõik võimalikud erialad, sügaval metsas elav punapea Kaunitar, kelle koduloomadeks on hundikoer Buster ja elevant Sonja, ning Allani sõbralik väikesulist seikluskaaslane Julius, kelle õrn 70-aastane eluiga ei takista tal siiski väga tarmukalt erinevatele situatsioonidele läheneda. Samuti saab ka ülevaate Allani imelisest karjäärist lõhkeainespetsialistina, kes muuhulgas aitab kaasa tuumapommi leiutamisele, päästab ära Mao noore naise ning suudab põgeneda Gulagist koos Alber Einsteini vinguva ja melanhoolse poolvenna Herbertiga.

See raamat on sellises mõnusas, kergelt naivistliku alatooniga kirjutatud väga fantaasiarikas romaanike. Kui te olete kunagi lugenud Forrest Gumpi lugusid (jah, need on ilmunud ka eesti keeles ning ma tõepoolest soovitan esimest osa), siis võib leida mõningaid sarnaseid jooni. Näiteks on peategelane liialdatult optimistlik erinevate kriitiliste olukordade puhul ning pigem jälgib suurt poliitilist mängu kõrvalt. Tegelikult on Allan lausa apoliitiline karakter. Mine siis võta kinni, kas see on ülima intelligentsuse või lauslolluse ilming. Kuid tuleb tunnistada, et kuigi karakterid olid väga pinnapealsed, siis tegelikult selle teose puhul see ei häirinudki. Pigem ütleks, et see oli boonus. Kuigivõrd, tuleb tunnistada, et teos sisaldas palju huvitavaid, geniaalseid nüansse, siis lõpuks hakkas see vaikselt juba ära väsitama. Võibolla on siis huumorikirjandus minu jaoks ainult teatud mahus vastuvõetav.

Aga huvitavaid ja nutikalt naljakaid hetki oli selles kirjutises tohutult palju. Üks naljakamaid hetki oli minu jaoks näiteks see, kui ekslikult saavad kuritegeliku jõugu nahkjakid endale kirjaoskamatuse tõttu seljale tikandi The Violins (Viiulid) ning kohalik kammerorkester kutsub nad endaga ühisele kontserdile üles astuma. See oli tõsiselt nutikas kniff, mis mu mõnusasti itsitama pani. Samuti oli naljakas Allani ja Sonja omavahelise sõpruse põhjused, sest kumbki oli omamoodi põgenik, ning kahe poliitilise rivaali omavaheline sõnelemine, kus taandutakse loomanimedele ning lõppkokkuvõtteks kirjeldatakse olukorda järgmiselt: "Tola ja parasiit, kes sõdib tossikese, pooletoobise ja saamatuga, kes kõigele lisaks on sama tark kui lehm".

Seega huvitav ja mitmekülgne kogemus, kuid teist korda ma enam seda lugeda ei viitsiks.

C. Läckberg "Jääprintsess"

Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".

Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.

Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.

Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu. 

Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.

L. Kepler "Hüpnotisöör"

Läksin sõbrale raamatukokku küll. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tõepoolest ei tahtnud midagi laenutada, sest mul oli kodus juba väike varu kogutud, mida lugeda. Kuid kui sõber vaatas seda raamatut pika pilguga ja ütles, et see on midagi, mis mulle meeldiks, siis... No oli võimatu öelda ei.

Raamat algab sellest, et leitakse väga jõhkralt tapetud perekond. Ohvritest on vaevu-vaevu elus ainult perepoeg Josef, kellel on loendamatuid lõikehaavu ning kes on šokist tingitud koomasse langenud. Kriminaalpolitseiuurija Joona Linna suudab endisele hüpnotisöörile Erik Maria Berg'ile augu pähe rääkida, et uurimise huvides on vaja poiss hüpnotiseerida. Berg teeb seda, olles väga suure surve all, sest lubas aastaid tagasi enam mitte iial kedagi hüpnoosi viia, kuid selle sunnitud erandi tagajärjed on katastroofilised. Esiteks selgub, et koletu mõrtsukatöö, millega romaan algab, pani toime haiglas tilgutite all lebav 15-aastane perepoeg ise. Kuid kui ajalehed asjast haisu ninna saavad, siis muutub asi ohtlikuks Bergi enda perele, kuna röövitakse hüpnotisööri poeg ja üks endine patsient tahab kätte maksta aastaid tagasi eksperimentaalses uurimisgrupis läbi viidud hüpnotiseerimise eest.

Mida ma oskan öelda? Ausalt - rootslased oskavad kirjutada häid krimkasid. Ma siiani mäletan Larsoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest seal oli episoode, mis olid nii ehedalt ja elavalt kirjutatud, et kohati oli lausa õõvastav lugeda. Ka selles raamatus on hetki, kus leheküljed lihtsalt sulavad näppude vahel.

Mõned aspektid jäid ka kummitama. Näiteks minu jaoks kõige häirivam oli lastest koosneva Pokemoni nimedega pätikogukonna kirjeldamine. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid kodutud või lihtsalt õnnetud ja õelad lapsed, mis muutis selle aspekti raamatust minu jaoks isegi mitmekülgsemaks. Seda, et lapsed võivad olla väga julmad, ei ole minu jaoks üllatus. Kuid ma olen alati mõelnud seda, et kui keegi tabab ära selle, et mõni küünilisem, väärastunuma maailmavaatega väike linnakodanik suudab oma kurjuse nii ära peita, et jätab kõrvalseisjaile täiesti süütu mulje... See tekitab veidi võõristust, kuid kirjanduslikust aspektist on see väga huvitav nõks. Sest sellisel juhul ei aita isegi see, et sina oled suur ja ratsionaalselt mõtlev täiskasvanud ja tema väike ja naiivne väeti ilmakodanik. Koos, fokusseeritud massina, võib see näiline jõuetus kätkeda endas väga karmi õppetundi. Nagu näiteks peategelase äi enda nahal tunda saab, kus väike tüdruk ta auto alla lükkab, ise samal ajal õelalt itsitades. Sama näitab ka tegelikult ju Josefi karakter, kus algselt väeti aj vigastatud noormees muutub ohvrist kurjategijaks ning on võimeline väga võigasteks tegudeks. Ma pean kogu selle jutu all silmas seda, et laste psüühika on väga huvitav teema ning nende motiivid headust-kurjust enda ümber levitada on väga intrigeeriv teema.

Teine kaunis vastuoluline teema on hüpnoos. See on teema, mida ma pole kunagi enda jaoks päris selgeks harutanud. See, et inimesed lasevad ennast erinevatel põhjustel viia sellisesse vaimsesse seisu, et kõik nende kaitsed kaovad, mõjub mulle pigem pelutavalt. Ideest seal taga ma saan aru (igasugused alateadvusehoovused on kirjeldamatult keerulised), kuid miks ma peaksin laskma kellelegi surkida oma peas nendes teemades, kus ma isegi ennast väga koduselt ei tunne?

Ma pigem rohkem ei teoretiseeriks, sest mu mõte veel töötleb selle raamatu nüansse. Aga ma tõepoolest soovitan seda raamatut. Väga hästi kirjutatud krimka, mis on intrigeeriv ning kätkeb mitmeid vastuolulisi teemasid.

B. Anderberg "Amorina"

Kõigepealt pean andma edasi oma siirad vabandused - kuna minu isiklik elu on nii põnevaks ja mitmekülgseks osutunud, siis pole mul lihtsalt olnud aega ega energiat lugeda. Lugemine vastu tahtmist on üks hullemaid vaimuvägistamisi, mida ma tean ja seega püüdsin vaikselt ja tasakesi jõuda sinna maale, et mingi hetk see juhtub. Seesinane raamat seisis kaua poolikuna mu öölaual ning valiku puhul osutus oluliseks kriteeriumiks see, et tegu on "Põhjamaade romaani" sarja kuuluva teosega. Vahel võtsin ta kätte ja lugesin peatüki.paar. Siis seisis ta edasi. Siis oli ta rongis mu seltsiliseks, kuniks ta oma koha kotis leidis ja mina aknast välja vahtides omi mõtteid mõtlesin. Eile rongiga sõites aga avastasin endalegi üllatuseks, et olen selle läbi lugenud.

"Amorina" räägib ühe perekonna loo kaunis ootamatust vaatepunktist - nimelt armastuse vaatepunktist. Anderberg räägib mitmeid erinevaid lugusid, kus erinevad tegelased mõjutavad oma tegevusega iga järgmist etappi.  Loo keskmes on Amorina ehk kõikide üksikute lugude naistegelased, kes panevad mehi tegema kummalisi asju - minema uuele mandrile, valima oma ideaalide ja isikliku õnne vahel, jätma maha perekonna jne. Amorinad (olgu nende loonimedeks siis Amorina, Amanda, Jacobea või Ramona) on nagu naiste olemuse võrdkuju - veidi tujukad, kuid truud, igatsevad ja romantilised, kuid vahel absurdsuseni praktilised, jonnakad, mõistmatud ja naiivsed. Selles raamatu naised on just sellised müstilised olendid, nagu mehed neid näevad. Selles loos ei ole ühtegi kindlat tegelaskuju, kelle järgi ennast seada, sest on palju üksikuid omavahel servadest kokkupuutuvaid elulookatkeid, mis on omas võtmes vaadeldavad kui täiesti iseseisvad jutud. Seega pole see raamat romaan, see on kokkupõimunud jutustuste kogumik.

Mind täiesti vaimustab Anderbergi oskus jutustada. Kui te olete kunagi kuulnud Piret Pääri mõnda muinasjuttu vestmas, siis Andergberg suudab sama köitvalt enda kirjutamisega lummata, kui Päär oma rääkimisega. Selles on midagi ürgset ja vaimustavat, sest see on nii loomulik lihtsalt. Selles puudub justkui selline kunstlik alatoon, vaid pigem kumab selles loomulikku oskust teha pealtnäha tavapärane asi elamuseks. Minu jaoks oli vee väga ootamatu, kuid veetlev kogemus. Samuti arvestades fakti, et ma lugesin seda raamatut ikka väga pikka aega, siis et see oli nii pika aja vältel jätkuvalt köitev on väga kõnekas fakt.

Mis jäi meelde? Amorina kui tegelaskuju tabamatus ning enesetapp, Fredriku ja Jacobea ema pidev vastasseis, Andersi kokkukutsutud istumine koos paavsti, Bomani, Baphometi, Kuradi ja paavstiga. Meeliköitvaid hetki oli palju. Mis ei meeldinud? Kohati olid lood väga laiade pistetega traageldatud, sest see viis mõtte ikka väga kaugele, kuid teisalt oleks võibolla vastupidine taktika raamatu eripära ära võtnud. Raamatu puhul tekkis mul mulje, et seda lugu räägib mulle natuke riukalik vanamees, kellel silm kelmikalt sädeleb ja kes kohati meeleheitlikult püüab säilitada tõsist nägu, samas ise täiesti veendunud olles, et ta räägib puhast tõtt. Lihtsalt irvitades maailma absurdsuse üle

Nautisin ja soovitan.