Ma olen seda raamatut kordi ja kordi raamatukogus riiulis näinud, aga see pole mind kunagi kuidagi ahvatlenud. Isegi mitte nii palju, et sisututvustust lugeda. Ja seetõttu olen pikalt olnud arvamusel, et see on mingisugune järjekordne naistekas või noorte vampiiride/libahuntide/surematute saaga. Aga võta näpust...Raamat räägib kahest naisterahvast, kes püüavad oma töö alast professionaalsust säilitades lahendada pealtnäha uskumatult keerulisi olukordi: kriminaalpolitseinik Jeanette asub uurima Stockholmi eri paikades välja ilmuvaid noorte poiste piinamismärkidega surmajuhtumeid ja psühhoterapeud Sofia kaks väga traumeeriva minevikuga patsiendid mõjuvad naise hingerahule nii laastavalt, et see hakkab mõjutama tema igapäevaelu. Nende paralleelsed lood põimuvad lõpuks ühte, sest ilmneb, et Jeanette uuritav juhtub on tihedalt seotud Sofia patsientidega. ja kui liita siia juurde mõlema naise eraelulisi probleeme, mille vältel nad saavad ootamatut tuge just üksteiselt, siis hakkab lugu hoopis isemoodi intervalliga tööle.
Oleks ma teadnud, et see raamat mind mitmeks õhtuks enda külge kammitseb, oleksin ma sellega juba varem alustanud. Tugevaks boonuseks on lühikesed peatükid ja selgejooneline ülesehitus (so puuduvad keerulised kõrvalpõiked ja hägused vihjed). Tõsi, raamat käsitleb väga karme sotsiaalseid probleeme nagu näiteks lapssõdurid Sierra Leones ja laste seksuaalne ärakasutamine. Kohati on lugemine selles mõttes lausa perverssuse piirimail, kuid ma ei taha teada, mismoodi toimub selliste teemadega seotud tõeliste tegelaste peas. Nii palju naiivsust ma endale ikka luban... Raamatu mõlemad peakarakterid on esmapilgul üsna üheplaanilised, kui loo arenedes muutuvad nad nii mitmeplaaniliseks, et juba selle aspekti jälgimine raamatus muutub omaette motivaatoriks raamatut lugeda.
Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et tegu on Põhjamaade moodsa krimikirjanduse väga hea ja tugeva näitega, mida võib julgelt teiste selležanri kirjanike kõrval esitleda
No comments:
Post a Comment