L. S. Christensen "Maskeraad"

See raamat ei ole minu arvates üldse eriti tuntust kogunud, kuid raamatukogus jäi ta mulle silma oma huvitava sissejuhatuse tõttu.

Adriani isa sooritab enesetapu, tema kergemeelne ema ei tule sellest leinast enam välja ja kaob poisi elust ning isepäine peategelane jääb võimuka tädi kasvatada. Arvestamata tema juba niigi väga keerulist elulugu on poisil ka üks oluline eripära - ta ei tunne häbi. See eripära muudab ta oma isa kõige veidramaks patendiks, nagu ütleb üks isa koostööpartnereid, ja selle najalt hakkab ta omasoodu arenema muutes ta ettearvamatuks ja raskelt kontrollitavaks. Tema käitumine koolikaaslastega, tädiga, naabritüdrukuga võtab omapärased mõõtmed, kuna nutikas poiss ei häbene kasutada oma loomupärast nutikust inimestega manipuleerimiseks, nende alandamiseks ja neile haiget tegemiseks.

See raamat ei ole rõõmus, pigem hõngub sellest omapärast süngust ja lootusetust, sest maskid, mida peategelane teiste ebateadlikult ja endale teadlikult ettetõmmatud nägudel näeb, ei ole lõppkokkuvõttes ilus pilt. Seal on kadedust (leiutaja, kelle isa suvilasse toob), ebakindlus (albiinost naabritüdruk Emilie), õelust (Tädi), iseloomutust (Lesk) jne. Inimlikus mõttes ebameeldivad jooned, mis siiski on kõigile inimestele mingil määral omased. Karakteritemängult on raamatu näol tegu väga isepärase kajastusega ja just selle negatiivse inimloomuse poole pealt, kus miski pole selgelt arusaadav, kuid samas niivõrd loomulik, et seda on peaaegu magus-vastik lugeda. Peategelase suhe naiskujudega tema elus on minu arvates üks keskseid teemasid raamatus, kuna just naiskarakterid on üks põhjus, kust mina-tegelane tegevusenergia saab. See ei ole aga seksuaalse alatooniga energia, vaid pigem sügavalt vaimne hõõrdumine, sest see muudab poisi nendest teistest emalikest-tütarlapselikest figuuridest eraldiseisvaks. Ta seisab justkui mingi nähtamatu piiri taga, kuna ta ei taha teistega ühineda. See on mingi tugev üksilduse vorm, mille peategelane on ise endale valinud. Ilmselt ei oska ma seda väga selgelt kirjeldada, kuid tahan öelda, et raamatus väljatoodud karakterid muutisid teose veidral kombel nauditavaks lugemiselamuseks, kuna selles on nii palju erinevaid alatoone, et on raske tegelastele kerge põlgusega mitte kaasa tunda.

Aga selline veidi skisofreenilise alatooniga raamat, mis on ometigi süngelt köitev ja soovitaksin proovida.

J. Nesbo "Vereteemandid" & "Lumememm"

Jo Nesbo (vabandage, aga ma ei viitsi kogu aeg seda õiget tähte otsida, seega peate leppima minu laiskusest tingitud kirjaoskamatusega) nimi on erinevatest raamatu-teemalistest kõnelustest juba omajagu läbi käinud. Siit ja sealt olen kuulnud soovitusi "Lumememme" lugeda, sest see pidi olem väidetavalt jube hea ja muudab minu arusaama lumememmedest. Ja mul tekkis juba hasart, et mis värk on? Aga Nesbo oli terves Tallinnas välja laenutatud - see on juba märk, et miskit on teoksil... Aga ühel kaunil päeval saatis mind õnn. Lausa kaks korda! :)

Nesbo raamatute peategelaseks on veidi isemoodi mõtlemisega politseinik Harry Hole, kellel on ränk joomiseprobleem. Sõnastagem seda siiski veidi ümber - tegu on padujoodikuga, kellel juhtub olema harukordne anne lahendada väga raskeid mõrvajuhtumeid. Kui nüüd ajalises järjestuses võtta, siis "Vereteemandid" eelneb "Lumememmele", kusjuures loo seisukohast jäävad mõned romaanid isegi nende vahele, seega terviklikku pilti Harry Hole'i loost te siit ei saa. Aga "Vereteemandide" keskmes on sarimõrtsukas, kes tapab noori naisi, kuid jätab alati nende juurde omapärase punase tähekujulise vääriskivi. Hole, kes on sellel hetkel väga haledalt ja sügavalt tsüklisse kukkunud, peab kiiresti kaineks saama, seda enam, et tema vallandamine politseist on ainult ühe vea küsimus. Vürtsi lisab mängule ka see, et tema kolleeg (ja inimene, kelle kohta Hole on mõnda aega komprat kogunud) Tom Waaler teeb talle omapärase pakkumise, mis tundub olevat ühtaegu Hole'i ainuke võimalus vee peal püsida, kuid teisalt jällegi vett nii sogaseks ajav, et ühel hetkel ei saa vist isegi loo autor ise enam päris selgelt aru, kuhu tema fantaasia ta viinud on. Lugu iseenesest lõppeb huvitava twistiga, mistap lugemine oli päris meeldiv. AGA minu arvates jäi see oluliselt "Lumememmele" alla. Taas sarimõrtsukas (kes seekord tapab naisi, kes on mehi petavad), taas üldjoontes samad tegelased, kuid kogu raamatu olustik oli hoopis teine - süngem, isiklikum ja intensiivsem. Seda enam, et Hole on kaine ning võitleb igapäevaselt oma alkoholismiga. Samuti tõmmatakse tugevamini mängu Harry Hole'i lähedased (eluarmastus Rakel ja tolle poeg Oleg) ning taas tuuakse mängu omapärane kõrvalliin, mis vett ikka korralikult sogaseks ajab. Ja selline süütu asi nagu lumememm, on minu jaoks tõepoolest veidi rikutud.

Olgu, täna ma vist ei suuda oma tavapärast rutiini (raamatu leidmine-sisukokkuvõte-analüüs) järgida, kuid ma siiski püüan veidi tegelaste motiive analüüsida. Harry Hole'i näol on kindlasti tegemist ühe omapäraseima karakteriga krimikirjandusemaastikul - veidi bad boy, kergelt on tunda metsiku lääne hõngu ning siiski on mehel ka nõrkus oma naise suhtes, sest see, kuidas Hole aegajalt Rakeli kirjeldab ei ole imal, vaid lihtsalt mehelik. Või siis olen ma lihtsalt pehmo... Kohati kujutasin teda lausa ette Clint Eastwoodi põhjamaise teisikuna. Aga ka teised karakterid mõlemas raamatus on väga hästi väljamängitud, mistõttu nende koosmõjul muutuvad mõlemad lood väga elusaks ning lugemise asemel lihtsalt ahmid seda sisse.

"Lumememme" juures on keskseks teemaks petmine, mis mind veidi mõtlema pani. See on huvitav, kuidas inimesed petmist näevad. Eriti lähisuhetes. Ma ise olen avastanud, et ma olen selles osas üsna tolerantne, kuid on ka inimesi, kes peavad ka pisimat pilguheitmist petmiseks. Kumb on hullem, sellele ma ei oska vastata, sest ühest küljest oled ju nagu teise lükata-tõugata, kuid samas teiselt poolt oled justkui kontrollifriik ja omandihull naissaatan. Samas ütles üks tegelasi vägagi kuldsed sõnad: "Keegi ei suuda lahkuda selle juurest, kellega on hea seks." Iseenesest huvitav kontseptsioon, kuid midagi minus hakkab vastu sellele, et me oleme ainult seksile orienteeritud elusolendid. Okei, ürgsed tungid ja vajadused peab mingil määral paika, kuid tsiviliseeritumal tasemel tahaks siiski seksi juurde ka minimaalselgi tasemel tundeid, meeldivust ja vaimset sobivust.

Teine teema, mis Harry Hole'i lugudega kaasas käib, on kindlasti alkohol. Ma ise ei ole kunagi tundnud suurt vajadust haarata pudeli järele, kui vajan meelerahu. Tõsi, päris pahedeta ma ei ole, kuid suitsetamise jätsin maha umbes 3-4 aastat tagasi, kuid sitsetamine on alkoholi ja narkoprobleemide kõrval veidi teistmoodi st see ei muuda otseselt inimese käitumist. Aga huvitav on see, et on inimesi, kes erinevatel põhjuselt leiavad endale põhjusi tõsta klaas või süstida sisse sodi, sest see toob "leevendust muremõtetele". Ma ei tea, kas need inimesed on väga julged või väga nõrgad. Aga aegajalt on mul küll mulje, et pigem lükatakse leevenduse otsimiseda nii oma probleemidega tegelemine edasi, kuniks probleeme on juba liiga palju, et üldse viitsida nendega tegeleda. Sest nagu Hole isegi tõdeb - ta näeb küll välja nagu laip, kuid juua ei taha, sest laibal pole piisavalt valus.

Aga tulles tagasi Harry Hole'i lugude juurde, siis soovitan soojalt - heal tasemel Põhjamaine krimka aitab sügisvihmast niisket novembrit kenasti taluda.

H. Wassmo "Sada aastat"

Wassmo teos "Dina raamat" on üks minu lemmikraamatute top 3-s. Ütleme, kusagil esimese-teise koha peal jagades kohta elulooraamatuga "Mina, Phoolan-Devi". Need kaks raamatut lihtsalt on minu jaoks olnud maailma-muutvateks. Ja mul on alati olnud hirm, et sattudes sellise geniaalse asja otsa, ei küündi teised sama autori asjad enam samale tasemele ja ma ei ole julenud neid kätte võtta. Aga "Sada aastat" oli oma tutvustuses äärmiselt intrigeeriv ja oli võimatu keelduda.

"Sada aastat" räägib Herbjorgi oma esivanemate - vaarema Sara Susanne, vanaema Elida ja ema Hjordise - armastuse ja unistuste loo. Sara Susanne läheb pool vägisi mehele kohalikule kaupmehele Johannesele, kelle igapäeva elu segab sügavalt kokutamine. Samuti jääb mulje, et Sara Susanne on väga tugev natuur ja kahjuks oma ajastu keskel liiga intelligentne ning liigsete ambitsioonidega. Ta poseerib kohaliku pastori jaoks altarimaalile ning selle käigus ilmneb tema jaoks armastuse mitmekülgsus (nimetagem seda siinkohal nii). Ja kuigi Johannes püüab täita oma naise unistusi, ei suuda nad siiski mööda vaadata sellest, et Sara Susanne muutub järjest tuimemaks iga uue lapse sündides ning see muserdab kogu peret. Romaani teine lugu keskendub Elida võitlusele oma mehe Fredrik'u tervise nimel. Viimasel on raske südamehaigus ning selle loo keskmes on terve perekonna ohverdused selle nimel, et püüda päästa lootusetult haiget perepead - selle nimel kolitakse Põhja-Norrast pealinna, jättes maha suur talu koos kõige sinna kuuluvaga ning otsitakse lastele kasupered, sest ema-isa ei jõua oma lapsi üleval pidada. Elida elu on täis ohverdusi, kuigi lõppkokkuvõttes ei kanna see vilja. Ning lõpuks noore Hjordise armastuse lugu, mis saab alguse Teise Maailmasõja hakul ning selle arengut annab autor edasi armastajate vaheliste kirjade esitamisega. Selgub aga tõsiasi, et noored armastajad on pärast kokku saamist igapäeva rutiinis mõistnud, et see, kellega kunagi kirju vahetati, on hoopis teine inimene, kui see, kellega lõpuks abielluti. Raamat lõppeb sellega, et jonnakas Hjordis läheb suuskadel üksi koju ning sünnitab pärale jõudes õe ning naabrinaiste abil raamatu autori - Herbjorgi.

Wassmo oskab väga köitvalt olukordi kirjeldada. Ta teeb seda kuidagi väga geniaalselt - põhjamaise kargusega ning ilma keerutamata. See on väga köitev, kuigivõrd arvestades sellega, et tema karakterid on täiesti tavalised inimesed, suudab ta elavalt ning inimlikult kirjeldada neid ekstreemolukordi, mis on inimeste elude kõrghetkedeks või murdepunktideks.

Seda raamatut lugedes sattusin ma ise mõtlema sellele, et kust läheb piir naise ja tema perekondliku vastutuse vahel. Kui suur on abielunaise vastutus oma pere ees ja mida kõike selle nimel ette ei võeta. Ja et abieluõnn on midagi enamat kui hommikukohvi ja värsked saiakesed. See tähendab ka paljuski olukorraga leppimist, eneseohverdust, tingimusteta armastust. Ja samuti ma mõtlesin sellele, et kas see polegi see, mille poole naised maailmas tegelikult alateadlikult püüdlevad, tekitades endale illusiooni, et see on alati ja igas tingimuses kahepoolne. Wassmo raamatus see ongi, kuid mingil määral erinevatel tasanditel - Johannes tunneb oma naise kõrval oma kokutamise pärast alaväärsust, Elida mees ei saa 100% kohal olla oma haiguse pärast ning Hjordise mees Hans on jalgu jäämas keerulistele sõjaaegadele. Nagu ütleb pastor Jensen Sara Susannele altarimaali poseerimise ajal "Minu elu, kuhu kuulub kohustus, on minu tegelikkus." Kas pole see mitte õige?

Ma nautisin hetki sellest raamatust, kuid teised kohad tundusid pikad ja venitatud - kuidagi võltsid. Isver, kui kahju on mul seda öelda, rääkides Wassmost. Samas idee selle teose taustal on kaunis, sest iga naise elu ei hakita tervenisti läbi. samuti see, et need on Wassmo enda esivanemad, kellest ta kirjutab. Suuta kirjutamisprotsessis nii isiklikul tasandil mööda vaadata idealiseerimise võimalusest on keeruline ülesanne, kuid arvestades raamatu sisulist formaati väga õnnestunud. Seega oli häid ja halbu hetki, seetõttu ei anna soovitushinnangut. Igatahes "Dina raamatu" mõju ei ületanud.