C. de Lint " Südame metsad"

de Linti asjad on ka varem mul peost läbi käinud, aga kuidagi on juhtunud, et ma pole ühtegi läbi lugenud. Ma ei teagi päris täpselt miks... Võibolla polnud hetk õige või lihtsalt tema stiil ei meeldinud. Kes teab, ehk muutus aeg-ruumis midagi, kuid puhkuse ajal maal olles sai seesinane tellis läbi loetud.

Bettina on Mehhikost pärist tervendaja, kes sisemise sunni ajel on suundunud Põhja-Ameerikasse Kellygnow nimelisse kunstnikke kolooniasse elama. Ta ei tea, miks ta pidi sinna minema, kuid ta näeb igal õhtul sügavas lumes paljajalu seisvaid viisakates ülikondades süngeid mehi aknast sisse vahtimas ja tema tegevust jälgimas. Samal ajal püüab noor andekas skulptor Ellie endale oma kunstiga elatist teenida ja suurlinna kodutuid külmasurmast päästa ning muusikapoeomanik Hunter üle saada äsjasest lahkuminekust ning oma äri pankrotist päästa. Ühtäkki saab Ellie huvitava tööpakkumise taasluua mask, kuid vaevumata tagamaadesse süvenemata ei tea ta, et selle maski abil soovib sisserännanud vaimurahvas kohalikelt vaimudelt nende kodu ära võtta. Asjad aga lähevad üle käte, kui väljavalitud maskikandja katkise maski vihahoos ette paneb ja kandes endas nii palju viha, solvumist ja kättemaksuhimu muutub koletiseks, kelle takistamine eeldab mitmete maagiliste võimetega olendite ühist koostööd.

Raamatu tutvustuses on huvitavalt öeldud, et de Linti raamatud panevad lugejaid neid ümbritsevat maailma teise pilguga vaatama. Mõnevõrra võib see nii küll olla, sest arvestades autori stiili on see midagi hoopis muud, kui robustne mehelik tontide-kollide laialipeksmine või naiselik nõidade sabat. Mingi omapärane austus meie maailma ja üleloomuliku vastu kumab kogu raamatust läbi ja see ei pretendeerigi lõhkumisele, lammutamisele või allutamisele. Siin ei ole head ega halba, siin on pigem mingid põhimõttelised vastasseisud, mida erinevad osapooled püüavad lahendada. Selle võtab kokku raamatus mitmel pool öeldud mõte "Võim on alatu asi, sest seda on ainult jaopärast käibel - kui ühel seda on, siis teisel seda pole." Raamatu põhitelg ongi minu jaoks võimuvõitluse mõttetuse esiletoomine, sest mis siis võim lõpeks on? Omamine? Allutamine? Ja miks on vaja võimu, et ennast olulisena tunda? Teine telg on maskide kandmine, mida me igapäevaselt mingi alateadliku instinkti najal endale peale laome. Nagu indiaaninaine Nancy raamatus ütleb - lõpuks harjud sa nende maskidega lihtsalt ära. Aga küsimus on selles, et kas see on õige? Ehe näide on siin Donali käitumine terve romaani kestel - sügavalt haiget saanud inimene, kes oma emotsioonide tõttu muutub omaenda alter ego kehastuseks so tema süngeim pool realiseerub materiaalsel kujul kuulamata ühtegi teist häält peale enda valu. Vot seda päriselt ettekujutada on tõesti jube. Mõelda vaid, kui selline mask ja muutumisvõime reaalselt olemas oleks - me ei saakski siis ilmselt enam vabalt tänaval ringi käia...

Seega see maailm, mille de Lint loob, on väga eripärane, mida ma tõepoolest teistes fantaasiaromaanides näinud ei ole. Soovitan lugeda, kuid arvestage, et see on fantaasia mõistes vaimne rännak, mitte aktiivne vaenlase hakkimine ja strateegia punumine.

M. Atwood "Maitsev naine"

Atwoodi raamatud pole mind siiani alt vedanud. Seega tahtsin vahelduseks lugeda midagi tõsiselt head ja intensiivset, mistõttu Atwood ainukesena mulle kohe meelde tuli, sest tema võime luua omapäraseid ja meeldejäävaid karaktereid on tõesti köitev. Seega jalutasin pärast tööd raamatukokku ja seisin nõutu näoga veidi tema teoste juures, sest neid lihtsalt on liiga palju. Raamatukogus väljusin aga selle raamatuga.

Marian on noor intelligentne naine, kes elab stabiilset ja üsna korraldatud elu - ta elab eeslinnas koos pöörase korterikaaslasega, töötab küsitlusi läbiviivas firmas ning valmistub abielluma oma poiss-sõbra Peteriga. Kõik on korras ja tasakaalus kulgedes justkui omasoodu oma loogilises rajas. Kuid Marian tunneb mingit rahutust. Kui ta ühe õlude maitset käsitleva küsitluse läbiviimise käigus kohtub tudengit Duncanit, kes pakub talle võimaluse oma nii igavast ja tuimast argielust välja rabeleda oma ebahariliku mõtteviisi ja olekuga, siis haarab noor naine sellest alateadlikult kinni.  Püüdes uue ja huvitava tutvuse ning stabiilse ja mugava vana elu vahel balansseerida tabab Mariani äkki arusaamine, et ta ei suuda süüa liha. Pärast mõnda aega ning asjaolude arenemist ei suuda ta süüa ka enam muna, kala, piima, riisi ega aedvilju, kuid ootamatut olukorra lahendust ning enese sisetunde kuulamist küpsetab ta üle pika aja šokolaadikoogi ja sööb seda nii isukalt, nagu ta pole tükk aega midagi söönud.

Olen aru saanud, et see on Atwoodi esimene avalikuse poolt tähelepanu saanud teos, mis ilmus kusagil sügavatel kuuekümnendatel. Sellest ka see täiesti teine fiiling ja teemakäsitlus, mida ma kohe üldse ei saa Atwoodile omaseks pidada - pigem on see ettevaatlik pinnasondeerimine koos liiga pehmete seostega. Ma tundsin puudust sellest tugevast intriigist, mis oleks teost sidunud nii karakterite kui sündmuste seisukohast, kuid ma ei oska täpselt seda puudujäävat komponenti nimetada. Minu arvates oli kõige kummalisem tegelaskuju mitte Duncan (nagu tõenäoliselt autor on tahtnud esitada), vaid hoopis Peter - see enesekindel ja väikekodanlik advokaat, kes harrastab fotograafiat, planeeritud ootamatusi ning stabiilsust. See naljakas ja liiga tavaline mees, kes tekitab minus automaatselt uudishimu, et mis tema kiiks ja veidrus siis lõpuks on. Ta on liiga... tavaline :) Kui milline asjaolu või olukord oli kõige huvitavam ja meeldejäävam? Teate, mulle ei tule hetkel ühtegi sellist olukorda ette... Ja see peakski tegelikult kenasti selle raamatu minu jaoks kokku võtma. See ei jää meelde!

Seega täiesti ebatüüpiline Atwood, kuid kahjuks mitte minu tassike teed.

N. Klein "No logo"

Ma mäletan ähmaselt seda aega, kui see raamat eesti keeles ilmus. Mäletan, et sellest räägiti ja oli üsna vastakaid arvamusi. Mäletan, et selle tutvustusi olid kõiksugu lehed ja ajakirjad täis ning seda soovitati lugeda. Toona olin ma tubli 8 aastat noorem, hoopis teisel lainel ja kirjanduslikust aspektist polnud see minu jaoks, sest muud peale ilukirjanduse minu jaoks sellel hetkel justkui ei eksisteerinud. Aga üleeelmisel nädalal endises töökohas külas käies oli see just ühe lugeja poolt tagasi toodud ja tundus kuidagi ahvatlev.

Naomi Klein'i raamat, nagu alapealkirigi ütleb, võtab oma raamatus sihikule brändihiiglased ja läbi hekseldatakse nende brändi toomise ja müümise strateegiate varjupooled. Nike, Adidas, Reebok, McDonalds, Starbucks, Wal-Mart, Shell ja kõik need teised tuntumad brändid on ikka korralikult liistule tõmmatud ja igast küljest uuritud-puuritud. Raamat räägib näiteks sellest, kuidas bränd on see hirmkallis linnuke või hüppav kaslane sinu jooksuketsi peal, kuid konkreetne toode seal taga on kolmanda maailma orjatöövabrikutes karmides tingimustes tehtud asi. Samuti kirjeldab raamat näiteks McDonaldsi töötajate absurdset töökeskkonda, Starbucksi agresiivset leienemisstrateegiat, kuidas Wal-Marti kaubanduskett mõjutab plaaditööstust ning firma Nike imbumist Ameerika suurlinnade getodesse arvestamata sealsete elanike madalat elatustaset. Klein kirjeldab brändihiiglasi kasuminäljas monstrumitena, kellele lõppeb toote inimlik aspekt sellel hetkel kui see kundega müügimajast väljub. Ja püha pole miski - koolid, valitsuste seadused, rahva arvamus ega inimelud.

Mis mulje tekkis? Noh, tekkis mõtte, et kõik on maakeeli väljendatuna täitsa persses. See idee raamatu taga oli juba raamatut tutvustusest üsna üheselt mõistetav, kuid arvestades käsitlust ei suutnud see mind üllatada. Mõningad tillukesed ahaa-momendid olid, kuid teose üldist pilti arvestades ei pakkunud see kardinaalset mõttemaailma nihkumist ja selles mõttes võib öelda, et see raamat jättis minu hinge sügavused kriipimata. Miks? Seda püüan ma nüüd natuke lahti harutada.

Mõned huvitavad ja minu jaoks ootamatud ideed Kleinil on. Näiteks ruumi mõiste brändistamisel, kus ta kirjeldab kontserdi Woodstock'94 näitel, et bränd kui selline on juba liikunud nii isiklikule tasemele, et tänapäeva noored ei oskagi enam näha brändi taha ja võibolla leida alternatiive. Ta räägib vaimse ruumi kolonialiseerimisest selles mõttes, et brändi kandmine on osa meie identieedist ning vastuseis sellele tähendab seda, et sa oled out. Mu kogemused koolis töötades on seda arvamust toetanud ning absurdne on, et ma olen kuulnud ka täiskasvanutest, kellel jaoks on tõusiklik brändikultus normaalne igapäeva elu. Mingil määral saab noori välja vabandada mõttega, et noor ja rumal, aga täiskasvanud, kes ajavadki firmamärki igal asjal taga, on minu seisukohast lihtsalt lollid. Samas pole siin midagi uut - on inimesi, kes seda kõike endale lubada saavad ja siis on neid, kes ei taha või ei suuda endale sellist elustiili lubada. Kerkib esile uut tüüp nö "kõrgem klass", kuid demokraatlikke põhimõtteid järgides on see neile ju lubatud, sest raha paneb rattad käima.

See raamat on kirjutatud 10 aastat tagasi (noh, inglise keeli anti ta 2001 välja) ja see räägib massikultuuri ühetaolisusest. Sellest, et Backstreet Boys ja Coca-Cola on popiks olemise printsiip. Asja iroonia on, et nüüd , 2011. aastal, tundub mulle kultuuriline olukord risti vastupidisena - indie liikumine tõstab järjest enam pead ning mida rohkem omapärane ja eriline, seda popim ja edukam sa oled. Kui sa kuulad Termikat, siis oled sa igand, kui aga Dramamama't, siis liigud vooluga kaasas. Ühest küljest on see lahe, sest uued liikumised on ikka põnevad, aga kui kaugele saab sellise eriomase liikumisega minna, ilma et see lõpuks fake ei tunduks? Ja me olemegi liikunud selles suunas, millele ka Klein viitab Tom Peters'i ideed käsitledes, kus juba inimese mina muutub brändiks. Ja siit hakkasin ma juba edasi mõtlema selles suunas, et kui suur sõna see "bränd" siis lõpeks ikkagi on ja miks kuradi pärast peaksin ma iseeendast tahtma toodet teha? Aga tundub, et see on mingi uuema aja trend, mille on üsna paljud omaks võtnud - seega pole ka siin miskit erilist uut.

Samuti oli "No logo" lugemisel minu jaoks see häiriv nüanss, et ma kõrvutasin näiteks McDonaldsi kohta käivat infot pidevalt filmiga "Supersize me". Ja kuidagi ei saanud ma lahti tundest, et mind proovitakse nö "usku vahetama" sundida. Et kõik, millel on brändimärk küljes, on paha - olgu selleks söök, jooks, riietusese, kets, kosmeetika, minu autos olev bensiin või patsikumm. Selline absurdne fanatism suurte hiiglaste kukutamisel on veidi naljakas kõrvalt vaadata ja töötab ainult esimesel korral. Kui leida meie avatud infokanalitest veel kriitikat hiiglaste kohta, siis mingil hetkel ei suuda ma seda enam tõsiselt võtta. Ma võtan need väited endale teadmiseks, kuid minu isiklikus väikeses maailmas on ka muud huvitavat, millele oma tähelepanu pöörata ja ma ei viitsi - ei suuda hakata nö "õigete reeglite" kohaselt maailmas elada. Sorry!

Üks mu hea sõber, kellega ma püüdsin sellest raamatust rääkida, ütles selle kohta õigesti, et ei jõua terve maailma probleemidega korraga tegeleda ja vahel on parem, kui mõningaid asju ei tea. Klein'i lugesin nüüd läbi ja ma ei tunne, et minu maailma oleks muudetud. Palju sellest, millest ta räägib, olen ma juba varem kuulnud, ja kuna bumerangiga riided pole kunagi olnud minu jaoks prioriteet, siis võibolla olin ma vale lugeja antud teosele? Võtan lihtsalt teadmiseks ja liigun eluga edasi. Ja just selle tunde pärast saab see raamat minult hinnangu "mitte minu tassike teed".

M. Atwood "Alias Grace"

Mis ma oskan kosta - endiselt Atwoodi lainel. Ma olen ikka veel vaimustatud...

"Alias Grace" keskseks sündmuseks on 19. sajandil toimunud mõrv Kanadas, mis loo tutvustavate lõikude järgi tekitas omal ajal suurt furoori Põhja-Ameerikas ning Inglismaal. Loo keskseks tegelaseks on mõrvas süüdistatud Grace Marks, kes oli mõrvatute juures teenijatüdrukuks. Teiseks oluliseks võtmeisikuks raamatus on Grace'i peal uusi psühholoogilisi analüüsimeetodeid katsetav noor ameerika päritolu doktor Jordan. Raamatus hakkab Grace oma elulugu doktor Jordanile jutustama alates lahkumisest koduselt Iirimaalt, ema surmast ning isa joomisest, Grace'i esimesest töökohast ning tõelisest sõbrast Mary'st, Mary surmast ning uutest tööotsingutest, mis tipnevad lõpuks töökohaga väikeses kolkas ebatraditsioonilises majapidamises, kus peremees Kinneari ja tema teenijatüdruk Nancy kohaliku kogukonna pahameelest hoolimata kokku elavad. Ka majapidamise sulane James McDermott paneb seda pahaks ning, vastavalt Grace'i jutustusele, tapab nad mõlemad. Kuid Grace'l on imelikud mäluaugud antud asjas ning sellest tulenevalt ei saa siin ühtset seisukohta võtta, kas tema oli kohal kui Nancy kaela ümber salli kõvemini koomale tõmmati. Lugu lõpeb üsna realistlikult - doktor Jordan pageb meeleheites oma majaperenaisest armukese eest Euroopasse, Grace istub kokku vangis umbes 28 aastat, kuniks tema armupalvele vastatakse ning ta Ameerikasse kolib ning kaob, kui vits vette.

Selle raamatu puhul kummitas mind tihti järgmine klassikaline mõte - kas süüdi on see, kes kuriteo toime paneb, või see, kes seda ära ei hoia? Kumb on rohkem süüdi, kust jookseb eetika piir? Grace ei eita seda, et ta teadis tapmise plaani, kuid ta ei teinud midagi. Samas - tema olukorras, mida oleksin mina teinud? Ilma igasuguste sotsiaalsete garantiideta võõras kohas elada ning oma lühikesel elu jooksul kaunis karmi elukooli saanuna. Ma ei tea. See ei ole kunagi ju nii must-valge küsimus, vaid pigem kompab inimliku eetika piire.

Teine mõte, mis mind kummiatas oli, et kuigi Grace tunneb ennast doktor Jordani seltsis küllalt avameelselt, siis ei tundu ta aduvat, et tegelikult räägib ta samasuguse inimesega, kelle tapmises ta kaasaitaja oli - sarnaselt tapetud härra Kinnearile on ka doktor Jordan kõrgemast klassist naistemees, kes suurema vastutuse eest põgeneb. Grace juttu kuulates on aru saada, et arvestades Mary surma asjaolusid ja Nancy olukorda peaks ta selliseid inimesi vihkama, kuid ta räägib. Miks? Mida ta taotleb? Grace'i ei saa mingil juhul lolliks, juhmiks ega kogenematuks pidada. Aga mida ta siis sellise käitumisega ootab? Ja samuti kerkib siit minu jaoks üles ka küsimus, et kas ta räägib tõtt? Ma arvan siiski, et ühinen Grace'i kaitsja arvamusega, et see on Grace'i versioon tõest. Nagu iga jutustus või päevikusse kirjutatud rida on ka reaalsus minu arust kaunis subjektiivne nähtus.

See ei ole lihtne raamat, nagu Atwoodi asjad ikka. Pealtnäha lihtsalt ja ilmselged, kuid kui mõtlema hakata, siis on moraalseid küsimusi rohkem, kui õigeid vastuseid (kui neid üldse ongi). Väga nauditav raamat... Soovitan.

M. Atwood "Röövelpruut"

Kõigepealt suured vabandused minu andunud fännidele (kui teid seal üldse on), et ma pole ammu kirjutanud. Kuna minu elu-olu on väga muutunud elu- ja töökoha vahetamisega, siis on kogu energia mujale läinud. See agaei tähenda, et ma pole lugenud. siit teile tõestus.

Atwood jättis mulle oma "Teenijanna looga" nii sügava mulje, et ma pidin veel midagi proovima. nii lihtne eellugu.

"Röövelpruut" räägib tegelikult kolme naise eluloo: mõistuseinimene Tony, kergelt maausku pööranud Charise ja ärinaine Roz. Kõik nad on väga erinevad ning erinevate kogemustega naised. Tony on väga väikest ja õblukest kasvu sõdade ajaloole spetsialiseerunud ülikooli õppejõud, kes lapsena pidi pärast ema kodunt lahkumist hakkama saama isa alkoholismi ja lõpuks ka viimase enesetapuga. Tal ei ole kunagi rahalisi probleeme, kuid tal on raske sõlmida inimestega lähedasi suhteid. Charis, kelle õige nimi on Karen, kannatas lapsepõlves ebastabiilse ema hüsteeriahoogude all. alguses võtab vanaema ta enda juurde, kuid kooli pärast kolitakse väike Karen tädi-onu juurde, kus viimane teda seksuaalset ahistab. Selle tõttu on ta justkui kogu aeg kusagil eemal, püüdes näha maailma hid külgi, tundes ennast kõiges ebameeldivas süüdi. Roz on lärmakas ja matsakas emmigrandi laps, kelle isa on petturluse teel suure hunniku raha teeninud ja oma äri käima lükanud. Aga Roz ei tunne kunagi, et ta kuuluks sellesse maailma, samuti tunneb ta, et tema kohustused on suuremad kui talle meedldik. Jah, naised on erinevad, kuid neil on üks ühine nimetaja ja selleks on "röövelpruut" Zenia - naisvamp ja vaimustavalt kaunis olevus, kuid kes on seest mäda ning pettuse abil on kõigi kolme elust punase jutina läbi jooksnud ning seal segadust ja valu tekitanud. Ja romaan räägibki sellest, kuida need kolm naist püüavad Zeniast oma elus välja visata, kuid ebamugavad asjad kipuvad alati kuidagi oluliselt püsivamad olema...

Ma olen täiesti vaimustuses Atwoodi võimest luua karaktereid. See on uskumatu, kuidas ta suudab sellistest üsna tühistest asjadet luua realistliku ja usutava inimese. See ei ole lihtne luua inimelikku karakterit ja olla see juures teadlikult vaatleja rollis. Kuna karaktereid pole palju, siis on väga hea süveneda just nende kolme naise hingeellu, keskenduda nende maailmale, nende nägemusele.

teine suurem asi, mis mind kummitama jäi, oli kes oli Zenia. raamat ei anna sellele vastust, aga ma püüdsin ise enda jaoks seda lahti mõtestada. Minu jaoks on Zenia justkui meie endi kurjem pool: see, mis küsib ebamugavaid küsimus, mis paneb mõtlema kõigele negatiivsele meie elus. See on selline vastik, kuid samas oluline roll. Kui inimesed ainult pea pilvedes hüljuksid, siis oleks see ebareaalne. Samuti oli Zenial vabadus olla tema ise, teha seda, mida ta tahtis ning tal oli julgust teha seda, mida tahtis. Selline metsik, sünge ja tagurlik vabadusvõitleja. Kuid mille nimel? Aga Tony, Charise ja Roz olid tegelikult kõik hinges veidi haiged, kõik mingil määral traumeeritud ning veidi valusalt peidus enda sees. Ja muidugi loo lõpus jõuavad nad ise ka sellele arusaamisele, kuid kas see on väärt kogu seda valu ja kannatamist? Kuigi inimelikult saan ma aru, et iga asi nõuab oma aega ja arenemist... Samuti oli mul tunne, et Zenia oli siiski justkui ohverdus nende endi heaolu nimel ning seda kinnitavad faktid, kuidas Tony Zenia esimesel matusel mõtleb ning kuidas raamat lõppeb. Sest nii suurt vabadust avalikult mängida inimestega ning nende eludega ei saa kergelt andeks anda.

See raamat oli minu jaoks ühtaegu kurb ja samas ka julgustav. Hirm on kole asi ja kui inimesed üksteist kardavad siis on asi ikka väga hapu. Kindel lugemissoovitus, aga pidage need esimesed haprad ja segased algused vastu...

M. Atwood "Teenijanna lugu"

Taas koolitusel mainitet raamat, mis sisu poolest tundus intrigeeriv. Raamatukogust kaant vaadates ma mõtlesin küll veidi kahtlevalt "Näis-näis", kuid koju ta viisin ja sattusin lausa nii otsa peale, et lugesin ta ühe päevaga läbi. Vahel on tore pühapäevi nii sisustada.

Ameerika Ühendriikides on toimunud riigipööre ning seal asub nüüd Gileadi riik, mis defineerib ennast nn "õnne ühiskonnana", kus kõigil on oma kindel roll ning kõik on kindlalt reglementeeritud - käitumisprotseduurid, riietus ja selle värvigamma, positsioon ühiskonnas jne. Raamatu peategelaseks on Offred, kelle uueks sotsiaalseks rolliks on eliidile lapsi sünnitada. See roll on saadud selle tõttu, et tema eelmises elus, enne Gileadi loomist, oli ta abielus mehega, kes oli juba varem abielus olnud. Uute ühiskondlike reeglite kehtestamisel aga muudeti see tühiseks ning peategelase senine tegevus muutus justkui prostitutsiooniks. Igatahes on Offred ühe komandöri majas oma kohuseid täitmas. Umbisikuliselt. Kuid komandör tahab seda isiklikumaks muuta ja kutsub teenijanna reeglite vastaselt endaga lauamänge mängima, annab talle kirjandust lugeda ning viib ta isegi nö eliitklubisse. Komandöri abikaasa, Serena Joy - endine kuulus teletäht, on aga kaskendunud lapse saamisele iga hinna eest. Ta on nõus isegi reeglite rikkumisega ning sokutab Offredi komandöri autojuhi Nick'i embusesse, kes Offredile tema mineviku armastust meenutab ning oma tunded talle üle kannab. Kuid, nagu saladustega ikka, tulevad need ka välja ning Nick võimaldab kuidagi läbi tutvuste Offredil põgeneda. Lugu lõppeb sellega, et pärast Gileadi riigi langemist on Offredi lindistatud märkmed üles leitud ning ühel antropoloogia konverentsil esitatakse selle kohta ettekanne. Ning, nagu uurimustega tihti on, see baseerub suuresti oletustel - mis juhtus, mis sai ja kuidas?

Päris köitev tulevikuvisioon. Mitte lootusetust ega ängi kujutav, vaid selline vähe teise nurga alt. Võiks öelda, et vähe kiretum ja loomulikum sissevaade utoopiasse. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et siin ei kujutatud ühiskonda mittesobimatu inimese vaatepunkti (a la Huxley), vaid pigem näitab see seda, kuidas keegi on oma rolli omaks võtnud ning tasapisi otsib väljapääsu. See muudab olukorra mitmekihilisemaks ja tegevuse loomulikumaks. Offredi olukord on trastiline tänapäeva standardite järgi, kuid Gileadi normide järgi tavaline. Samuti on inimloomus paratamatult selline, et me kohaneme olukordadega, sest alalhoiu instinkt lihtsalt on nii tugev. Räägitagu pealegi sellest, et peaks olema noor ja vihane - reaalsus on see, et oma naha nimel ei pruugi vastuhakk alati kõige õigem mõte olla.

Ma ei defineeri ennast küll feministina, kuid kohati oli õõvastav lugeda neid naiselike algete mahasurumist kõigile nähtaval tasandil. Samuti tekkis mul küsimusi selles osas, kuivõrd Offredi uus tegevus erineb orjusest või legaliseeritud prostitutsioonist. Siin ei ole ju tegelikult suur vahet - kui sa ei allu reeglitele, siis sa lähed sunnitööle. Kõik need represseerimisnormid on tegelikult ühel või teisel hetkel maailmas olemas olnud ning ka siiani kehtivad. See pärast ei olnud raamatus üllatusi, vähemalt minu jaoks. Need Gileadi ühiskonna normid ja sunnitud traditsioonid olid loogilised arvestades seda, et sellega "loodi turvalisem maailm". Selle taha poeb komandör, kui ta Offrediga ühiskonna probleemide üle arutleb. Ja tal pole üldsegi häbi, kui ta neid kulunud käibefraase kasutab, sest tema saab oma tumedamat poolt eliitklubis prassides välja elada. Mul oli kohati tunne, et ta oli suurema ajupesu saanud, kui keegi teistest raamatu tegelastest. Huvitav oli ka see, et ma suutsin ennast sellest raamatust eemaldada nii kaugele, et ma ei võtnud seda isiklikult. Ma sain küll aru olukorra absurdsusest ja inimlikul tasandil mõistsin, et nii elada ma ise küll ei suudaks, kuid ma ei suutnud seda isiklikult võtta. Võibolla tuli see sellest, et Offred ei võtnud seda ei näinud ennast ohvrina. Ta pigem sai aru, et mängureeglid on hetkel sellised ja eks vaatab, kuidas asjad arenevad.

Hea raamat iseenesest, sest pakub mitmekülgset mõtlemisainet ja kohati ka äratundmist. Kõikidest nendest kujuteldavatest tulevikuvisioonides minu jaoks kõige loomulikum ja ausam ehk siis romaani edenedes tundsin järjest enam, et ma tahan teada, mis juhtub...