M. Atwood "Alias Grace"

Mis ma oskan kosta - endiselt Atwoodi lainel. Ma olen ikka veel vaimustatud...

"Alias Grace" keskseks sündmuseks on 19. sajandil toimunud mõrv Kanadas, mis loo tutvustavate lõikude järgi tekitas omal ajal suurt furoori Põhja-Ameerikas ning Inglismaal. Loo keskseks tegelaseks on mõrvas süüdistatud Grace Marks, kes oli mõrvatute juures teenijatüdrukuks. Teiseks oluliseks võtmeisikuks raamatus on Grace'i peal uusi psühholoogilisi analüüsimeetodeid katsetav noor ameerika päritolu doktor Jordan. Raamatus hakkab Grace oma elulugu doktor Jordanile jutustama alates lahkumisest koduselt Iirimaalt, ema surmast ning isa joomisest, Grace'i esimesest töökohast ning tõelisest sõbrast Mary'st, Mary surmast ning uutest tööotsingutest, mis tipnevad lõpuks töökohaga väikeses kolkas ebatraditsioonilises majapidamises, kus peremees Kinneari ja tema teenijatüdruk Nancy kohaliku kogukonna pahameelest hoolimata kokku elavad. Ka majapidamise sulane James McDermott paneb seda pahaks ning, vastavalt Grace'i jutustusele, tapab nad mõlemad. Kuid Grace'l on imelikud mäluaugud antud asjas ning sellest tulenevalt ei saa siin ühtset seisukohta võtta, kas tema oli kohal kui Nancy kaela ümber salli kõvemini koomale tõmmati. Lugu lõpeb üsna realistlikult - doktor Jordan pageb meeleheites oma majaperenaisest armukese eest Euroopasse, Grace istub kokku vangis umbes 28 aastat, kuniks tema armupalvele vastatakse ning ta Ameerikasse kolib ning kaob, kui vits vette.

Selle raamatu puhul kummitas mind tihti järgmine klassikaline mõte - kas süüdi on see, kes kuriteo toime paneb, või see, kes seda ära ei hoia? Kumb on rohkem süüdi, kust jookseb eetika piir? Grace ei eita seda, et ta teadis tapmise plaani, kuid ta ei teinud midagi. Samas - tema olukorras, mida oleksin mina teinud? Ilma igasuguste sotsiaalsete garantiideta võõras kohas elada ning oma lühikesel elu jooksul kaunis karmi elukooli saanuna. Ma ei tea. See ei ole kunagi ju nii must-valge küsimus, vaid pigem kompab inimliku eetika piire.

Teine mõte, mis mind kummiatas oli, et kuigi Grace tunneb ennast doktor Jordani seltsis küllalt avameelselt, siis ei tundu ta aduvat, et tegelikult räägib ta samasuguse inimesega, kelle tapmises ta kaasaitaja oli - sarnaselt tapetud härra Kinnearile on ka doktor Jordan kõrgemast klassist naistemees, kes suurema vastutuse eest põgeneb. Grace juttu kuulates on aru saada, et arvestades Mary surma asjaolusid ja Nancy olukorda peaks ta selliseid inimesi vihkama, kuid ta räägib. Miks? Mida ta taotleb? Grace'i ei saa mingil juhul lolliks, juhmiks ega kogenematuks pidada. Aga mida ta siis sellise käitumisega ootab? Ja samuti kerkib siit minu jaoks üles ka küsimus, et kas ta räägib tõtt? Ma arvan siiski, et ühinen Grace'i kaitsja arvamusega, et see on Grace'i versioon tõest. Nagu iga jutustus või päevikusse kirjutatud rida on ka reaalsus minu arust kaunis subjektiivne nähtus.

See ei ole lihtne raamat, nagu Atwoodi asjad ikka. Pealtnäha lihtsalt ja ilmselged, kuid kui mõtlema hakata, siis on moraalseid küsimusi rohkem, kui õigeid vastuseid (kui neid üldse ongi). Väga nauditav raamat... Soovitan.