Saturday, June 11, 2011

T. Aleksejev "Palveränd"


Kuna ma resideerun nüüd uues linnas, siis pidin ka uude raamatukokku minema. Raamatukogu mind ei inspireerinud, seega valisin midagi, mida targemate poolt juba palju kiidetud on, et näha, kas läheb minuga täkkesse.

Loo sisu on üsna ühene, kuid keeruliselt seletatav. See raamat räägib esimesest ristisõjast. Aleksejevi raamatu keskseks tegelaseks on ebamäärast päritolu noor mees, kes liitub esimese ristisõja sõdalastega. Tal tekib truu sõpruskond, peaaegu et läbi juhuse saab temast rüütel ning kogeb ka väikest armuafääri kõrgemast soost naisega. Raamat kirjeldab palverännus osalenute igapäevaelu, intriige, soove ning teisalt jällegi viskab keset kogu seda kirjeldust lugeja jällegi suurde lahingu pöörisesse, kus pole muud, kui üks suur segadus (minu jaoks vähemalt).

Huvitav ja oluline on minu jaoks seegi, et see raamat ei alga kindla koha pealt ning ka ei lõppe kindla koha peal - lihtsalt üks lahing saab läbi, kuid seda, mis edasi tuleb, seda ei tea keegi. Kas tegelased saavutavad oma eesmärgi, olgu need siis vaimsed või mis iganes laadi? Kas nad lähevad koju tagasi? Kas nad jõuavad koju tagasi? Kõik need küsimused jäävad õhku ja see on väga intrigeeriv. Minu joaks kõige ehedam karakter kogu raamatus oli sõjasulane Dieter - robustne ja elukogenud sõjamees, kes oli oma talupojamõistusega tihti olukorra päästjaks. Teised karakterid mulle niiväga silma ei jäänud, kuigivõrd neid ikka jagus.

Milliseid mõtteid see raamat minus tekitas? Ma tabasin ennast ühel hetkel mõtlemas sellele, et kuivõrd neid ristisõdu tehti siis õilsal eesmärgil vabastada püha maa ja kuivõrd oli see omakasu. Samuti see, et kuna antud ristiretk oli mitme valitseja koostöö, siis oli ju ilmselge, et erinevat juhid-erinevad sihid. See tuli ka suurepäraselt välja salakuulaja Raimonduse olemusest. Samuti idee nimetada sõda ümber palverännuks, oli üsna intrigeeriv, sest selle kaugem idee on siiski ju allutatud omandile, mitte usulistele vaadetele. Kuigivõrd iga intelligentne inimene teab, et see, mida ma siin patran, on üld tuntud fakt, siis ütlen sellegi poolest, et mingi hetkel seda raamatut lugedes püüdsin ma enda jaoks selle asja ikka selgeks saada.

See raamat mingil hetkel köitis mind ja teisel jällegi jättis täitsa külmaks. Ma ei tea, millest see tulenes, kuid mulle tundus, et raamatu pingeline osakaal polnud kõige ühtlasem. Samuti jäi ta kohati liiga kahvatuks oma karakterite poolest, kuid tunnistan, et ideeline tagapõhi on tugev. Ma ei teagi, kas lugemissoovitus või mitte. Pigem kaldun seisukoha poole, et see on maitse asi. Oleksin isiklikult eelistanud midagi tummisemat ja vürtsikamat.

No comments:

Post a Comment