P. V. Brett "Maalingutega mees"

Hea sõber, kes sa mulle seda "tellist" mulle soovitasid - ole sa tänatud hea lugemis kogemuse eest ja ole sa neetud, sest see on taas kord järg :D

Raamatus järgitakse antud loo kesksete peategelaste arengut oma missiooni suunas, milleks on inimeste päästmine maa-aluste igaöistest rünnakutest. Üheks tegelaseks on Arlen, kes ei suuda leppida sellega, et inimesed pidevalt ennast peavad loitsumärkidega kaitsma ning et nad kardavad. Ta on piisavalt uudishimulik, et hakata ise asja uurima ning leiab endale omapärase lahenduse deemonitele vastu hakata ning ta saab kohalikus folklooris nimeks Maalingutega Mees. Loo teine peategelane on Leesha - kaunitarist taimetundja, kelle kaunis keha on nii õnnistuseks kui needuseks ning kes on tänu oma õpetajale tutvunud ka inimkonna pool unustatud oskustega, mis osutuvad edasises võitluses oluliseks. Ja lõpuks väike Rojen - ülimalt andekas muusik ja trubaduur, kes on kaotanud oma vanemad maa-aluste rünnakus ning kelle õppipoisi aastad erinevatel põhjustel oma isanda juures äparduvad ning ta avastab, et ta suudab deemoneid oma viiulimänguga ohjata. See on see kuldne kolmik, kes raamatu alguses igaüks ise suunas ja omaette arenevad, kuid lõpuks põimuvad nende elulood kokku ja peetakse maha esimene suurem lahing maa-alustega, mis näitab nii peategelastele kui ka teistele inimestele, et vastuhakk on võimalik.

See raamat mõjus mulle alguses pelutavalt, sest see on tõesti "tellis", kuid kui ma rongis olles suutsin päris paraja jupi sellest läbi lugeda ja tundsin, et on ikka hea lugemine, siis läks sealt edasi juba kiiresti. See on taas fantaasia, kuid see on oma stiililt elulisem, kui need lastele mõeldud raamatud. Nauditav ja mitmekülgne, kuigi kohati siiski üsna läbinähtava sisuarenguga.

Iseenesest oli minu jaoks köitev Arleni areng ja tema arusaam kaitsemüüri ja vangla sarnastest joontest. Igasugune kaitse on mingil määral ka vangla, sest müürid panevad paika nii piirid meie ohutusele, kuid samas ka meie vabadusele. Ja samuti on raamatu kandev mõte minu jaoks ka see, et tihti on need kaitsemüürid meie endi sees olemas. Et me suudame olla täpselt nii edukad, kuivõrd me suudame mõelda "outside of the box" st piirid oma maailmale seame me ise ning samuti on ka ilmselge, et me saame ainult ise nendest üle astuda ja neid lõhkuda. kulunud tõde, kuid fantaasiaraamatust seda välja lugeda on siiski minu jaoks omajagu sürr.

Hea lugemine ja panin ennast juba teise osa järjekorda. Fantaasiafännidele peaks passima.