Friday, May 23, 2014

M. Carwardine "Viimane võimalus näha"

Käisin ühel päeval raamatukogus riiulite vahel luusimas ja oma üllatuseks leidsin selle raamatu. Võibolla olete tuttavad samanimelise loodusdokumentaaliga, mida mõnda aega tagasi ETV näitas? Siis olete te minuga sarnases olukorras, sest ka mina nägin sellest. Küll üksikuid episoode, kuid needki olid põnevad. Stephen Fry on iseenesest juba vaatamisväärsus, seda enam et veel loodusfilmis. Ja seesinane raamat on siis sellesama dokumentaali kirjalik versioon.

Raamatu idee on lihtne - maailmas sureb igal aastal välja väga palju loomi. Rraamatus väljatoodud näidete põhjal ikka meeletult. Ja aastakümneid tagasi otsustasid raamatu autor ja tuntud kirjanik Douglas Adams (saate googeldamisega ise hakkama, eks?) kätte võtta reisi, mille eesmärk oli tõepoolest ehk viimast korda näha teatud loomi elusast peast. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kordab raamatu autor oma reisi, kuid seekord on tema reisikaaslaseks tuntud Briti näitleja Stephen Fry. Nad käivad läbi enam-vähem kõik mandrid ja püüavad leida neidsamu loomi, keda toonagi otsiti: Amasoonias jõemanaati, Aafrikas põhja laimokk-ninasarvikut, Madagarkaril aiet, Uus-Meremaal lennuvõimetut papagoid kakapod, Komodol sealset kurikuulsat varaani ja Põhja-Ameerikas Californias sinivaala. Raamatu lõpp on kahjuks aga kaunis morbiidne, kus Hiinas pesitsenud järvevaala saatust näiteks tuues on selgelt näha, millises seisus on looduskaitse erinevates riikides ja kuidas mõjutab inimese elutegevus ühe liigi ellujäämist.

Selle raamatu idee ja teostus on väga südamlik, jättes siiski ruumi ka elutervele huumorile (näiteks kakapo Ralphi külgelöömiskatsed või põhjus, miks Komodo saarel pesitsevast ninaahvist on nii raske "ilusat" pilti teha). Seda enam, et raamatus on ohtralt ilusat pildimaterjali ning igast järgnevast seiklusest kirjeldatakse nii rõõme kui kurbust (näiteks erinevaid retkega kasnevaid haigusi). Ainuke, aga samas lugemise seisukohast tugev kriitkanool, tuleb raamatu trükitehnilisele poolele - läikiv kriitpaber ja raamatu formaat muudavad raamatu suureks, raskeks ning kohmakalt käsitletavaks. Ei saaks ka öelda, et tegu on puhtalt pildiraamatuga, kus selline trükitehniline lähenemine oleks õigustatud. Seega peate arvestama, et mugavalt käes hoida seda raamatut ei anna.

Kui nüüd rääkida emotsioonidest, siis raamatu lõppedes tundsin ma ennast tõesti väiksemana kui sipelgas. Vabandust, korrigeerin - väiksemana kui tolmulets. See kõik kokku tundus lihtsalt nii rabav. Kogu see looduse ja inimese seotuse mastaap ning samas selle haprus. Ma ei usu ületarbimisse ega alati soodsama pakkumise õigsusesse (tänapäeval on tootmine/tarbimine ja looduslik tasakaal kahjuks väga otseselt seotud) ning mulle meeldib loodus, kuid ma olen alati püüdnud sellelele öko-värgile kuidagi ratsionaalselt läheneda (st ma püüan enda elamisega siiski jätta maha võimalikult väikese ökoloogilise jalajälje), sest kurb tõsiasi on, et alati ei ole võimalik olla 100% mõistev. Nagu ka loo autor ise möönab - alati ei saa põhjendada teatud loomade puhul looduskaitse vajalikkust (tema näiteks olid vist haid või vaalad), sest inimesed hakkavad küsima, miks neid konkreetseid loomi üldse vaja on? Võtmeküsimus ongi siin ehk selles, kuidas saavutada tasakaal?

Seega füüsiliselt väga kurnav ettevõtmine, aga samas emotsionaalselt väga ergutav.

Thursday, May 22, 2014

A. Kõomägi "Amatöör"

Tegelikult on nii, et see kirjanik on mul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta eksisteeris minu jaoks kusagil teises sfääris, mis kuidagi ei kõnetanud. Aga siis juhtusin ma lugema ühta arvustust (see oli õudselt ammu, mistap ma ei mäleta enam algallikat), kus rääkis Kõomäe raamatust "Minu Mustamägi" ja see tundus nii põnev. Aga, klassikalist teemaarendust järgides, oli see konkreetne raamat kohalikus raamatukogus välja laenutatud. Seega rahuldusin esialgu "Amatööriga", et saada aimu kellega mul üldse tegemist on.

"Amatöör" on novellikogumik, mis käsitleb veidi absurdses võtmes eestlase olemust. Võibolla see tegelikult nii ei ole, aga ma ise sõnastasin enda jaoks selle nii. Kas siin on just traditsiooniline eestlane, see jääb häguseks, kuid veidi väiklane, omas mullis ja pedantne ta siiski on. Ja Kõomägi siis kirjutabki näiteks bideevalmistaja õudusunenäost, jumala tõelisest palest, abielunaise turvalisusest vaba suhte korral ja pedandi elumustrite struktuurist. Ning Kõomets teeb seda jabur-naljakalt. Tõsi, kohati kisub autor stilistiliselt veidi liiga Uhuu-maale, aga samas miks mitte? Olen jaburamaidki asju lugenud ja näinud (näiteks valimisreklaamid)...

Leian, et stilistiliselt oli hea, et tegu on novellidega, sest kaua ei kannataks sellist kõrgelennulist jauramist ju välja. Ärge saage valesti aru - lühike vorm lihtsalt sobib sellise kirjastiiliga paremini kui pikk romaan koos kõigega seal sees. Te ei söö ju ka vaniljejäätist hakklihakastmega, ega ju? Mõni jutt jäi paremini meelde, mõni jäi minu jaoks aga kaugeks, kuid esimest oli siiski rohkem. Näiteks novell "Hüpe", mis kõometsalikult hoogsal ja ülevoolavalt energilisel sammul areneb, kuid lõpeb nagu lõigatult ja üpris küünilisel moel. Võibolla ongi siin minu jaoks selle kogumiku võlu - sa ei tea kunagi tegelikult ette, mis järgmine rida või lehekülg toob. Ja kuigi kohati tekib ehk mulje, et see on suvaliste mõtete joru ja lihtsalt valmis vusserdatud raamatukene, siis tegelikult on see päris hästi läbimõeldud idee kogumik.

Ja mõtteid tekkis mul lugedes omajagu. Näiteks novellis  "Seal" ütleb Jumala lause "Aeg, Aadu, on lõpmatu oma suuruses ja väiksuses". Tegelikult on see ju selge mõte, kuid kas pole mitte lihtsad asjad kõik petlikult ... lihtsad? Kui mõtlema hakata, siis aega ju tõesti mõõta ei saa, samas aga püüab inimene ikka endale luua süsteemi, et seda hoomata. Sellega on vist sama lugu nagu universumiga - see paisub ja suureneb, aga samas on universum oma olemuselt lõputu. Seega tekib küsimus et kui me lõpmatust ei saa mõõta ega selgelt hoomata, miks me oma peades oleme selle üldse välja mõelnud?

Anyhow, mulle Kõomägi oma jabura kirjastiiliga sobis ja seega soovitan teistelegi.

Tuesday, May 6, 2014

P. V. Brett "Päise päeva sõda"

Selle raamatuga on tegelikult päris naljakas lugu. Ma ei teadnud, et see on ilmunud st minu tavalised infoallikad olid selle kohta vaikinud. Hakkasin siis mina lugemisnäljas jälle raamatupoodide nimekirju lappama ning kujutage ette minu minu rõõmuröögatust kui seesinane raamat mulle silma jäi. Kohaliku raamatukogu andmebaas aga näitas, et selle leidumusega on vähe nadisti st see on peaaegu igalt poolt juba välja võetud, aga mu kodukandi raamatukogu oli see imekombel sees. Ma pole vist tükk aega nii kiiret kirja valmis kirjutanud, aga ära see mulle reserveeriti ja ma sain selle!

Maalingutega Mees ehk Arlen Põldaja on kihlunud ja tema naisuke Reena on omamoodi naaskel, kes pakub mehele tema kurikuulsa mainega kaasnevas üksilduses lohutust. Leesha püüab aga ennast ja oma rahvast mahamüümata toime tulla õhkõrna rahu säilitamisega Põhja ja Lõuna vahel. Jardir on tänu Arleni leitud odale ja oma naise Inevera nutikusele oma võimu järjest kasvatamas, kuid võim krasialaste hulgas on ohtlik. Tekib küsimus, kas kauaoodatud Päästja on siiski talle pandud usalduse juures võimeline jääma inimeseks ning kes on Päästja - Arlen, Jardid või hoopis iga maal elav inimene? Arvestades maapõuest järjest ähvardamate deemonite esilekerkimisel muutub see küsimus inimestele lausa eluohtlikult oluliseks küsimuseks...

Brett sai sellega jälle hakkama - tõeliselt nauditav fantaasia koos intensiivse twistiga. Tõsi, leidus ka siin karaktereid, mis olid veidi superinimesena kujutatud (näiteks Inevera) ja teatud šüžeeelised arengud olid ettearvatavad, kuid eks inimesed tahavadki uskuda üliinimlikkusesse ning veidi aimata eesootavat. Eriti sümpaatne konkreetse raamatu puhul oli see, et veidi saab seekord aimu ka deemonite maailma toimimisest, sest need reeglid on pigem loomalikult ellujäämisele orienteeritud järgides siiski ettemääratud võimuhierarhiat. Seega päris hästi vormistatud fantastika, kusjuures väikesed puudujäägid ei muuda lugemisnaudingut ebameeldivaks.

Mis puudutab raamatu veidi filosoofilisemat analüüsi, mida ma olen iga raamatu juures püüdnud anda, siis selle teose puhul ei tekkinudki ülemäära uusi emotsioone. Kesksel kohal on võim, kuid võimu eesmärgid võivad olla väga erinevad - kes tahab ühendada, kes ellu jääda, kes eeldab allutada. Eesmärgid on erinevad, kuid siht ja mänguplats on üks. Meenutab kuidagi poliitilist olukorda enne valimisi, ainult et siin lendab tatti vähem ja verd rohkem.

Hoiatuseks ka fännidele/huvilistele, et raamat ei ole siiski triloogia, vaid lugu läheb veel edasi. Kuid siiski soovitan fantaasiahuvilistele.