Monday, February 29, 2016

K. Pajumaa "Jalutuskäigud sisekosmoses"

Mõnda aega tagasi oli mul väga keeruline aeg. Elasin raskelt läbi muutusi oma elus ja (tõelisele raamatukoile kohaselt) tuhlasin veidi eneseabi raamatutes, et veidigi enesekindlust ja tuge saada. Seesinane raamat jäi mulle aga ühest blogist silma ja hakkasin jälgi ajama. Mingil hetkel sattusin raamatukokku ja uitasin riiulitevahel ringi ning... Seal ta oligi!

Pajumaa raamat ei ole tervikteos selle klassikalises võtmes. Pigem on see tema blogi populaarsemate postituste kogumik, kus lahatakse kaunis inimlikke teemasid: elu, armastus, viha, õnn, areng, eneseotsimine jne. Tekstid on arutlevad ning lähtuvad pigem isiklikust arengusoovist. Autorit on kogu aeg tunda ja ta on kohal, selles ei lasta lugejat kordagi kahelda. Teisalt jällegi saab lugeja oma kogemusi tema omadega võrrelda.

Raamat kõnetas mind mingitel hetkedel rohkem, teistel vähem. Ilmselt on see seotud sellega, et lihtsalt mõned/teemad asjad läksid minust mööda, sest nad ei haakunud minuga. Võibolla seetõttu, et ma olen naine. Võibolla seetõttu, et mul puudub kogemus. Võibolla seetõttu, et kuidagi väga utoopiaks kiskus. Ma ei tea, mis see põhjus oli, kuid see on tõesti väike probleem. Üldmulje raamatust oli tegelikult täitsa hea. Tekstid üsna lühikesed, neid oli lihtne lugeda ja mulle meeldis autori argumenteerimisoskus. Eriti kõnetas mind idee meelerahu otsimisest õnne asemel ja valikute tegemise võimalusest selle käigus ning ideest, et ole teadlik oma tunnetest, kuid ära lase tunnetel oma elu valitseda. Kindlalt saab negatiivse hinnangu aga raamatu formaat - püüdke ise ennast mugavalt oma lugemispessa tõmbudes rasket kriitpaberile trükitud kobakat lugemisvarana nautida.

Seega üldjoontes täitsa hea raamat kasvõi lihtsalt eluliste asjade üle arutlemiseks.

Thursday, February 18, 2016

H. Barnes "Hannibal: Peterburi moorlane"

Ma ei kujuta ette, et peaksin endale huvipakkuvaks ajaviitekirjanduse tarbeks inspiratsiooni otsima raamatukogu andmebaasist. Selles mõttes on riiulite vahel luuramine ja õige energia äratundmine minu arvates hoopis tõhusam, sest vahel satub asjade otsa, millest isegi ei teadnud, et need olemas on. Seesinane raamat on üks näide sellest.

Hannibal käesoleva eluloo kontekstis ei ole mitte see kurikuulus maadevallutaja ja valitseja, vaid hoopis tsaar Peeter Suure mustanahaline kasupoeg, kes juhtumisi on ka A.Puškini esiisa. Raamatus on püütud selle omal ajal väga silmapaistva intellektuaali ja riigitegelase elule veidi valgust heita alates tema juurte otsimisega Kesk-Aafrikas, seiklustega valgustusaja Pariisis ning lõpetades keerulise isikliku eluga meie väikesel Maarjamaal. Asjale lisab muidugi vürtsi asjaolu, et tegu on mustanahalisega, kes toonases kultuurilises kontekstis tõuseb selgelt esile kui insenerimõtlemisega haritlane, ning tema sugulus Puškiniga, kes on püüdnud oma eripärasest esiisast lausa romaani kirjutada (tõsi, kahjuks ebaõnnestunult). 

Raamatu idee on tõesti põnev, kuid kahjuks ei ole teostus minu arvates kuigi õnnestunud. Autor annab küll püüdlikult ülevaate kirjeldades tausta, käies läbi erinevad kohad ning tühimikke võimalike loogiliste arutlustega täites, aga see ei ole kuidagi loomulik ega orgaaniline. Ma ei tea, kas on asi aurotis või teksti eestinduses, aga see ei köida. Veenab oma faktiliste nüanssidega ja tehtud töö mahuga, aga raske on näha teksti taga seda indu. Ma ei tea, ma ei oska seda ilmselt kirjeldada, aga midagi selles raamatus oli kohutavalt mööda. Samuti on kohati näha otsetõlkimisest tingitud tekstijäikust ning ka paar näpuviga on sisse lipsanud. 

Seega temaatiliselt intrigeeriv, aga kui tahate hea kvaliteediga teksti nautida, siis ma pigem ei soovitaks. 

G. Simsion "Naiseotsing"

On veidi tobe, et vahel raamatukogus riiulite vahel nuuskides lihtsalt mõni asi tekitab küsimusi. Ja kuna ma olen uudishimulik inimene, siis ma lihtsalt tahan teada. See raamat on suhteliselt lihtsakelise kujundusega ning ei ütle suurt midagi. Raamatu tutvustus on aga kaunis põnevalt üles ehitatud ja mõtlesin proovida.

Raamat räägib üliintelligentsest geneetikaprofessorist Don Tillmannist, kes otsustab, et ta on piisavalt vana ja on aeg endale kaasa leida. Kuna Don on aga veidi ebaharilik inimene nii oma mõtlemises kui tegudes, siis läheneb ta ka naiseotsinguile väga omapäraselt. nimelt teeb ta küsimustiku ja palub naistel sellele vastata. Ühel kohtinguõhtul saab ta tuttavaks aga Rosiega, kes on kõike seda, mida Don ei taha: lärmakas, alkoholitaritaja jne. Rosie vajab aga abi, sest ta tahab üles otsida oma isa. Kuid selle seikluse vältel tunnevad nad üksteisega järjest tugevamat seost.

See on nagu naistekas, ainult mehe kirjutatud. Ehk siis see on romantiline meestekas ilma grandisoossete suguelu kirjeldusteta ning väga sügava emotsionaalse virrvarrita. Sellise tonaalsuse raamatus tingib juba ainuüksi teose ülesehitus, kus peategelane on ilmselt Aspergeri sündroomiga, sest tema sisemonoloogist kumab läbi emotsioon, kuid samas on ta justkui võimetu seda väljendama. Kõike kirjeldatakse analüütilisel, teaduslikul ja distanseeritud moel. Veidi sheldoncooperlik, kuid ilmselt see müüb. Raamat ise aga minu jaoks kuigi meeldejääv ei olnud, sest põhinüanss jäi mina-karakteri ebatavalise sisemonoloogi peale ning teised tegelased olid selle juures pigem statistid. Tõsi, areng ja arutelu olid piisavalt köitvad, et ma olin välmis terve raamatu läbi lugema, kuid emotsiooni või olulist meeleliigutust see minus ei tekitanud.

Seega loetav raamat, aga oluliselt raputavaks kirjatükiks ma seda ei pea.

K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Hosseini eelmine raamat raputas mind sügavalt. See oli väga valus ja ilus raamat ning tundsin, et ei suuda kohe samas tempos jätkata. Seega andsin endale aega ning nüüd tundus, et on aeg küps tema teise raamatuga proovida. Mõtte teostus aga eeldas veidi eeltööd ja raamatujahti erinevates raamatukogudes, kuid lõpuks ma ta leidsin... Vedelemas tagastatud raamatute hunnikus, kust ma ta päästsin.

Mariam on vallaslaps ja Afganistanis islami kogukonnas on selline asi suur häbi. Elades emaga oma nürimeelset elu, kus ainukesed helgemad hetked on isa külaskäigud, ei mõista tüdruk, miks ta ei tohi paljusid asju teha. Ühe hetkega kogu see rahulik elu haihtub ning Mariam pannakse mehele Kabulist pärit kingsepale Rashidile, kelle kibestumus paneb pitseri nende abielule. Laila on nende naabruses elav viieteistkümneaastane neiu, kes kaotab ühel hetkel kõik oma elus ning kelle elu saab Rashidi ja Mariamiga seotud. Kuivõrd vabatahtlikult, kuivõrd sunniviisiliselt, on juba lugeja otsustada. Kahe naise vahel tärkab hoolimine, mille tugevus on raske mõõta, kuid mis tõestab ennast tegudes. Ka sellistes, mille puhul on raske anda hinnaguid.

Hosseini raamatud on tugevad ja mõjusad. Tema oskus luua karaktereid ning panna nad olukorda, kus inimlikkus ja armastus tõusevad ka uskumatutes kohtades esile kui väärtused, mida ei saa ega tohi alavääristada, on absoluutselt vaimustav. Tegelaskujude arenguteest rääkides on küll veidi tunda, et naistest räägib mees (no alateadlikult tajud selle ikka kuidagi ära), aga suures plaanis see ei häirinud. Mõjususe osas pean tunnistama, et "Lohejooskja" üllatas rohkem, kuid see ei tähenda, et selle loo karakterid ei jääks hinge kinni ja mõtteisse kummitama.

Kui mõelda aga inimsuhete peale, siis sellised raamatud on nagu õpikud - kogu aeg kummitab peas mõte "Aga mida teeksin mina?" Naisena või isegi noore tüdrukuna kaotada oma lähedased tugevalt patriarhaarses kultuuris ei jäägi suurt muud üle kui leppida oma saatusega. Leppida alandustega, painduda peksmise, vägivalla ja mõnituste ees, sest kuhu olekski sul minna, kui keegi kusagil sind ei oota? Kõige hullem vast on minu jaoks see, kui kaob lootus parema homse ees ja, vaadates kahe naise eluteed, jääb ainult üle küsida, kuidas selline usk üldse nendes tingimustes püsima sai jääda? Kõige hullem oli minu jaoks raamatus ehk Afganistani elu-olu kirjeldus erinevate valitsejate valguses ning selle ehe näide oli sünnitushaigla kirjeldus. See oli juba ainuüksi oma ideelt nii õõvastav, et pidin raamatu üheks päevaks kõrvale panema. Absurdne on, et selline ongi elu. Küsitav on, kas me peame sellega leppima.

Ilus, aga väga valus raamat.