On veidi tobe, et vahel raamatukogus riiulite vahel nuuskides lihtsalt mõni asi tekitab küsimusi. Ja kuna ma olen uudishimulik inimene, siis ma lihtsalt tahan teada. See raamat on suhteliselt lihtsakelise kujundusega ning ei ütle suurt midagi. Raamatu tutvustus on aga kaunis põnevalt üles ehitatud ja mõtlesin proovida.Raamat räägib üliintelligentsest geneetikaprofessorist Don Tillmannist, kes otsustab, et ta on piisavalt vana ja on aeg endale kaasa leida. Kuna Don on aga veidi ebaharilik inimene nii oma mõtlemises kui tegudes, siis läheneb ta ka naiseotsinguile väga omapäraselt. nimelt teeb ta küsimustiku ja palub naistel sellele vastata. Ühel kohtinguõhtul saab ta tuttavaks aga Rosiega, kes on kõike seda, mida Don ei taha: lärmakas, alkoholitaritaja jne. Rosie vajab aga abi, sest ta tahab üles otsida oma isa. Kuid selle seikluse vältel tunnevad nad üksteisega järjest tugevamat seost.
See on nagu naistekas, ainult mehe kirjutatud. Ehk siis see on romantiline meestekas ilma grandisoossete suguelu kirjeldusteta ning väga sügava emotsionaalse virrvarrita. Sellise tonaalsuse raamatus tingib juba ainuüksi teose ülesehitus, kus peategelane on ilmselt Aspergeri sündroomiga, sest tema sisemonoloogist kumab läbi emotsioon, kuid samas on ta justkui võimetu seda väljendama. Kõike kirjeldatakse analüütilisel, teaduslikul ja distanseeritud moel. Veidi sheldoncooperlik, kuid ilmselt see müüb. Raamat ise aga minu jaoks kuigi meeldejääv ei olnud, sest põhinüanss jäi mina-karakteri ebatavalise sisemonoloogi peale ning teised tegelased olid selle juures pigem statistid. Tõsi, areng ja arutelu olid piisavalt köitvad, et ma olin välmis terve raamatu läbi lugema, kuid emotsiooni või olulist meeleliigutust see minus ei tekitanud.
Seega loetav raamat, aga oluliselt raputavaks kirjatükiks ma seda ei pea.
No comments:
Post a Comment