G. Simsion "Naiseotsing"

On veidi tobe, et vahel raamatukogus riiulite vahel nuuskides lihtsalt mõni asi tekitab küsimusi. Ja kuna ma olen uudishimulik inimene, siis ma lihtsalt tahan teada. See raamat on suhteliselt lihtsakelise kujundusega ning ei ütle suurt midagi. Raamatu tutvustus on aga kaunis põnevalt üles ehitatud ja mõtlesin proovida.

Raamat räägib üliintelligentsest geneetikaprofessorist Don Tillmannist, kes otsustab, et ta on piisavalt vana ja on aeg endale kaasa leida. Kuna Don on aga veidi ebaharilik inimene nii oma mõtlemises kui tegudes, siis läheneb ta ka naiseotsinguile väga omapäraselt. nimelt teeb ta küsimustiku ja palub naistel sellele vastata. Ühel kohtinguõhtul saab ta tuttavaks aga Rosiega, kes on kõike seda, mida Don ei taha: lärmakas, alkoholitaritaja jne. Rosie vajab aga abi, sest ta tahab üles otsida oma isa. Kuid selle seikluse vältel tunnevad nad üksteisega järjest tugevamat seost.

See on nagu naistekas, ainult mehe kirjutatud. Ehk siis see on romantiline meestekas ilma grandisoossete suguelu kirjeldusteta ning väga sügava emotsionaalse virrvarrita. Sellise tonaalsuse raamatus tingib juba ainuüksi teose ülesehitus, kus peategelane on ilmselt Aspergeri sündroomiga, sest tema sisemonoloogist kumab läbi emotsioon, kuid samas on ta justkui võimetu seda väljendama. Kõike kirjeldatakse analüütilisel, teaduslikul ja distanseeritud moel. Veidi sheldoncooperlik, kuid ilmselt see müüb. Raamat ise aga minu jaoks kuigi meeldejääv ei olnud, sest põhinüanss jäi mina-karakteri ebatavalise sisemonoloogi peale ning teised tegelased olid selle juures pigem statistid. Tõsi, areng ja arutelu olid piisavalt köitvad, et ma olin välmis terve raamatu läbi lugema, kuid emotsiooni või olulist meeleliigutust see minus ei tekitanud.

Seega loetav raamat, aga oluliselt raputavaks kirjatükiks ma seda ei pea.

M. Zusak "Sõnumitooja"

Taas üks raamatukogu riiulite vahel uitamise käigus kaasahaaratud raamat. Tegelikult käis selle raamatu valimisega kaasas see "kõhutunne" st on õige aeg, õige raamat ja õige meeleolu. Vähemalt sellel hetkel tundus nii...

Ed Kennedy on noormees, kelle elul pole suuremat sihti ega sisu - ta töötab keskpärases taksofirmas, veedab oma vaba aega sõpradega kaarte tagudes ning tema elukaaslaseks on suur haisev koeravolask nimega Uksevalvur. Ühesõnaga selline igavamast igavaim elu. Kuid ühel päeval satub Ed pangaröövi keskmesse ning juhtub ka seda takistama. Noh, nii pooljuhuslikult ja kobamisi. See aga paneb liikvele sündmusteahela, mis muudab väga palju. Nimelt hakkab Ed saama mängukaarte ülesannetega, kusjuures ülesanneteks on inimestele elumuutvate sõnumite viimine. Ta ei tea, kes neid saadab või miks, kuid ta teab, et ta peab need ülesanded täitma. Selle käigus satub Ed vanale naisele raamatut ettelugema, kes ei ole üle saanud oma Teises Maailmasõjas hukkunud eluarmastusest, kohalike elanike poolt omaksvõtmata sisserännanud pere õhtusöögilauda, juttu puhuma üksikemaga, kes ostab igal palgapäeval oma nappidest sissetulekutest hoolimata oma lastele jäätist jne. Kõigile nendele erinevatele inimestele on sõnum, mille Ed peab omal veidral viisil  läbi oma tegude kätte toimetama, ning sõnumid muutuvad järjest isiklikumaks. Ning selle kõige käigus elab Ed läbi ka oma elu muutuse, sest lõppkokkuvõttes on sõnumisaajaks siiski tema ise.

Minu algne kõhutunne läks selle raamatuga totaalselt täppi ja, riskides olla liialt entusiastlik, pean ütlema, et see raamat on minu arvates liiga vähe tähelepanu saanud. Jah, kirjastus Draakon&Kuu ei pruugi ilmtingimata silma jääda klassikalise või filosoofilise kirjandusega (pigem on nende nišiks noorte fantaasiakirjandus), kuid see siin on tõepoolest pärl. Zusaki kirjastiil on pehmelt öeldes minimalistlik piirdudes tihti lühilausetega, kuid see emotsioon, mille ta sellega edasi annab, on ootamatult siiras ja loomulik. Sümpaatne oli ka see, et see raamat tundus... inglise keeles on väljend "effortless". Jah, karakterid olid võibolla veidi ühemõõtmelised ning romaan tugines suuresti tegevusele, mitte tegelaste isiklikul arengul (me räägime siin tekstilisest lähenemisest, mitte sõnade taga peituvatest vihjetest, eks?), kuid mingi robustne ilu selles lähenemises siiski oli.

Üks kohti, kus mul endal ka pisar silma tuli, oli seotud ühe noore neiu Sophiega, kes käis hommikuti paljajalu jooksmas. Ed jälgib seda neidu, hakkab temaga koos jooksmas käima ja neist saavad üksteisele pikaks ajaks nö "vaikivad kaaslased". Kui siis sõnum neiule edastatud saab, juhtuvad nad omavahel ka sellest rääkima ning Ed ütleb talle "Sinus on ilu." Ja rohkem polegi vaja! Ja tegelikult on see "ilu" minu jaoks selle raamatu võtmesõnaks. Tihti tabasin ma Edi selle mõtte juures, et inimesed on ilusad just nii, nagu nad on. Kui nad on rahul ja õnnelikud ning ühtegi maski pole ees. Võibolla see hetk raamatust läks mulle hinge minu enda eraeluliste probleemidega seoses, kuid see on väike igapäevane nüanss, mida me ehk tihti kipume ära unustama. Mõnelt oma lähedaselt sõbralt ma ka küsisin pärast raamatu lugemist, et kas nad on õnnelikud, ja teate kui erinevaid vastuseid ma sain? Peamiselt öeldi mulle, et sellele ei ole lihtne vastata, kuid minuteada on kas-küsimustele väga lihtne vastata: kas ei või ja. Ehk oleks rohkem usku meie ellu vaja? Läheb võibolla nüüd liiga Sõpruse Puiestee laulurütmis filosofeerimiseks, kuid see tundus sellel hetkel oluline.

Igatahes mulle see raamat väga meeldis ja julgen edasigi soovitada. Küll ei pruugi see olla kõigi tassike teed, sest ma arvan, et selle raamatu võlu annab endast aimu siis, kui ollakse oma elus mingil ristteel. Teisalt jällegi, kurat seda teab - ehk siiski annab midagi ka niisama vihmastel augustiõhtutel lugemine midagi?