C. Augias "Rooma saladused"

See raamat on mu soovide nimekirjas olnud pikka aega. Iseenesest ei ole ka laenutamisel mingit takistust olnud, sest ilmselt ei ole see raamat nii suurt kõlapinda tekitanud, et rahvahordid seda raamatukogudest laenutada sooviks, kuid ma oli lihtlabaselt laisk ja ei viitsinud seda lihtsalt koju tassida. Tõsi, maht pole sellel raamatul teab mis suur, aga asi on olnud põhimõttes...

Ajakirjaniku taustaga autor jutustab episoodiliselt oma Rooma ajalugu ehk sidudes erinevaid isiklikke mälestusi Roomas paiknevate asukohtade või seal elanud inimestega. ajaloolistest isikutest tulevad kõne alla nii Cesar, Michelangelo kui ka kurikuulsad Medicid, aga kirjeldatakse ka Rooma-teemaliste filmide laine mõju kohalikule elule 20. sajandi keskpaigas, ühest müstiliseimast ja segasevõitu mõrvaloost 20. sajandi Roomas ning mahlakas sõnastusega kohaliku lihtrahva argielu kujutavast luulest 19.sajandil. Ja (arvestades Rooma eripära) ei jäeta kõrvale kirikut või selle mõjuvõimu linna, regiooni või koguni terve maailma poliitika mõjutamisel. Oma eklektilisel moel ei anna see raamat ehk kõige objektiivsemat või ajaliselt selgejoonelisemat ülevaadet Rooma linnast, kuid selle juures on tegu väga intiimse pilguheitmisega ühe mehe nägemusele oma kodulinnast.

Kui ma mõtlen loetule, siis pean tunnistama, et mind valdavad segased tunded. See oli põnev raamat ning ma nautisin selle lugemist väga, aga ma ei saa aru, miks see raamat peaks sellisel kujul eksisteerima. Ma pean silmas, et miks just need tegelased ja need kohad? Jah, isiklik valik ja sellest tingitud seotus on siinjuures määrava tähtsusega, aga kas see on siis oma olemuselt objektiivne või paneb autor lugeja lihtsalt sundseisu? Lugejana olen ma sellise lähenemise puhul muidugi ebamugavas olukorras, et ma ei tea, mis mind lehekülje peal ootab - põige antiikmaailma, keskaegse kunstiinimese agoonia või tänapäevase Rooma usulis-poliitilise olukorra ülevaade, mistõttu on kohati raske ennast vaimselt virgena hoida. Teine kriitikanooleke läheb veidi kohmakale toimetajatööle, sest üsna palju oli näpuvigu st tekstis olid tähed välja jäänud, vahetuses või hoopis ununud (eriti häiriv oli lk 262, kus ei saa päris täpselt aru kui vanad need noores SS-sõdurid siis olid). Kuna raamatu temaatika oli väga laialivalguv, siis ei oska ma tekkinud mõtete osas midagi põhjapanevat välja tuua, sest selline teemalt-teemale hüppamine ei lasknud teemasse süveneda.

Seega üsna hea lugemine, aga keeruline luua isiklikke seoseid või võhikul raamatu arengut jälgida, sest kui linn on võõras, siis ei saa siin aidata ka kõige kirkamalt maalitud pilt :)

P. Giordano "Algarvude üksildus"

Mis ma siin ikka pikemalt keerutan - selle raamatu sokutas taas mulle minu rohepealine sõbranna Katariina Jee'st. No ta loeb nagu loom ju ja ma pole jupp aega näppu korrallikult pulsil hoida saanud, seega nõustusin ja lugesingi läbi.

See raamat räägib kahest üksiklasest. Üheks nendest on Alice, kes kuidagi ei suuda suhestuda nende reeglitega ja maailmadega, mida talle püütakse peale suruda - suusatamistreeningud, tervislik toitumine, puberteediea arengu iseärasused, laps. Kõik on justkui mingil määral olemas, aga samas ka küündimatult kaugel temast. Teiseks peategelaseks on Mattia, kelle arengupeetusega kaksikõde kaduma lapsepõlves läheb ning pöördumatult poisi edasist elu muudab. Mattia muutub eraklikuks lausa selllisel määral, et isegi ema-isa tunnevad tema suhtes võõristust. Aga Alice ja Mattia on sõbrad. Või vähemalt on nad nii lähedased, kui nad eales kellegagi oma elus suudavad lähedased olla. Nemad ongi justkui algarvud ning see ongi algarvude üksildus. Vähemalt minu jaoks.

See raamat on ühelt poolt väga kurb, sest see paneb mõtlema sellele "mina ja maailm" teemale ehk siis kuidas suhestun mina oma ümbrusega ning kas on kusagil, mida ma saaksin või tahaksin muuta. Ja kas ma peaksingi muutma. Ma millegipärast olen veendunud, et hingepõhjas on iga inimene veidike üksiklane, kuid kuivõrd me suudame seda maski taha varjata, on juba üsna individuaalne. Alice ja Mattia ei kartnud üksindust, kuid samas ei teinud see neid alati ka tingimata rõõmsaks. Neid ei häirinud see, et nende traditsoonilised lähisuhted olid pehmelt öeldes veidrad ja katastrofaalsed. Neid segas pigem see, et, kuigi nad teineteist oma hinges ära tundsid, ei suutnud nad üksteisega toime tulla. Nad tajusid teineteist lausa ebainimlikul tasandil, kuid miski jäi jalgu. Sest alati ei ole elu hollywoody romantiline komöödia. Selles peitub minu jaoks antud teose võti.

Teisalt on see raamat väga positiivne. Ma mõtlen sellele, et kui me ükskord endale teadvustame seda, et me oma olemuselt oleme veidi üksiklased, kas see ei peaks meie maailma ning meie eluhorisonti veidi avardama ja lihtsustama? See võtab ju mingil määral ära selle vastutuse momendi teiste ees. Nii on lihtsam elada, kuigivõrd ma ei kujuta sellist elu endale päris selgelt ette. Aga siiski on see intrigeeriv mõte, kas pole? Muidugi, me võime seda teost vaadata ka kui kahe veidriku hingemaastikku ning öelda, et mis vahet seal on, kuid olgem ausad - where'd the fun in that? ja Alice kättemaks oma õelale klassiõele oli väga lahe. Veidi klišeelik, kuid sellegipoolest lahe.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et mulle isegi meeldis. Muidugi, 10-punktisel skaalal ma päris tipp taset ei paneks, kuid tubli 7 tuleks ikka ära. Huvitavad karakerid, üsna loomulikud situatsioonid ning psüholoogiliselt intrigeeriv.

C. Ginzburg "Juust ja vaglad: Ühe 16. sajandi möldri maailm"

Ei ole seekord ilukirjandus, vaid sarja "Ajalugu. Sotsiaalteadused" kuuluv raamat. Teos käsitleb 16. sajandil Menocchio nimelise Itaalia möldri inkvisitsiooni ülekuulamiste protokolle ning kirjeldab äärmiselt põgusalt antud möldri elu. Tema puhul peeti kaks korda kohut - esimesel korral pealekaebamise pärast ning teine kord juba tulenevalt sellest, et ta nö "ei parandanud ennast". Teine kord tõi talle ka kirikuteglaste poolt määratud surmaotsuse. Ja ma usun, et kõik saavad aru, et kui juttu on inkvisitsioonist, siis on kõne all usu küsimused. Peamiselt analüüsib Ginzburg seda protokollides väljendatud sõnadebatti inkvisaatori ja möldri vahel. On ilmselge, et need kaks maailma on omavahel väga erinevad ja, tulenevalt mõnevõrra võimust, on inkvisiitori maailm see, mis on "õige" st mille poole peaks püüdlema.

Ei saa öelda, et Menocchio oleks rumal - ta oskab lugeda, formuleerib oma mõtteid väga konkreetselt ning, hoolimata sellest, et tal pole saanud inkvisiitorite kõrval väitluskunsti õpetust, suudab ta tulenevalt oma talupoeglikust pragmatismist lähtudes ka enam-vähem enda seisukohti põhjendada. On aga selge, et ta jääb alla sellele vastase võimule. Põhjuseid on mitmeid, kuid minu jaoks oluliseim aga see, et Menochhio on liiga pragmaatiline, et uskuda pimesi katoliku usu dogmasid. Näiteks ei mahu talle pähe Neitsi Maarja kontseptsioon või piibellik arusaam maailma loomisest. Ka raamatu pealkiri "Juust ja vaglad" tegelikult viitab maailma tajumise erinevustele usu- ja tavainimeste puhul, sest Menocchio tajub maailma kui juustu ning leiab, et inimesed on justkui vaglad, kes sündisid sellest juustusest maamassist. Ta argumenteerib oma vastuseid ning mõtteid minu arvates äärmiselt loogiliselt ning tänapäeva ühiskonnas oleks Menocchio tõenäoliselt üsnagi erudeeritud mees. Aga ajastu omapära oli tema vastu - vastureformatsiooni raames ei saanud kirik endale selliseid inimesi lubada ning seega tuli neid karistada.

Minu jaoks oli huvitav, et vastandades tolle aja kohta kõrgelt haritud inkvisiitoreid, kes on omaks võtnud ühiskondlikud ja kiriklikud normid, jäävad minu silmis hätta iseharitud ja loogiliselt mõtleva möldri maailma muutmisega. Ja ma saan aru, et mina oma 21. sajandi inimese maailma vaatega mõistan Menocchio seisukohti võibolla selgemalt ning vaatan inkvisiitorite tegevust võibolla kaugelt ja mõnevõrra kriitilisemalt, kui see kohane oleks. Teos on ka huvitav just selle Ginzburgiliku lähenemise poolest ehk uurides nö mikromaailma ehk ühe inimese kohta käivaid dokumente, saab tegelikult väga selgeks ka antud maailmaga seonduvad ühiskondlikud protsessid. Ja ma leian, et just selles ongi asja võlu - uurida konkreetselt Menocchio suhet selle usumaailmaga, mida katoliku kirik 16. sajandil Itaalias pakkus.

Hea raamat. Intrigeeriv. Soovitan.

Siiralt teie,

Kiiks