P. Giordano "Algarvude üksildus"

Mis ma siin ikka pikemalt keerutan - selle raamatu sokutas taas mulle minu rohepealine sõbranna Katariina Jee'st. No ta loeb nagu loom ju ja ma pole jupp aega näppu korrallikult pulsil hoida saanud, seega nõustusin ja lugesingi läbi.

See raamat räägib kahest üksiklasest. Üheks nendest on Alice, kes kuidagi ei suuda suhestuda nende reeglitega ja maailmadega, mida talle püütakse peale suruda - suusatamistreeningud, tervislik toitumine, puberteediea arengu iseärasused, laps. Kõik on justkui mingil määral olemas, aga samas ka küündimatult kaugel temast. Teiseks peategelaseks on Mattia, kelle arengupeetusega kaksikõde kaduma lapsepõlves läheb ning pöördumatult poisi edasist elu muudab. Mattia muutub eraklikuks lausa selllisel määral, et isegi ema-isa tunnevad tema suhtes võõristust. Aga Alice ja Mattia on sõbrad. Või vähemalt on nad nii lähedased, kui nad eales kellegagi oma elus suudavad lähedased olla. Nemad ongi justkui algarvud ning see ongi algarvude üksildus. Vähemalt minu jaoks.

See raamat on ühelt poolt väga kurb, sest see paneb mõtlema sellele "mina ja maailm" teemale ehk siis kuidas suhestun mina oma ümbrusega ning kas on kusagil, mida ma saaksin või tahaksin muuta. Ja kas ma peaksingi muutma. Ma millegipärast olen veendunud, et hingepõhjas on iga inimene veidike üksiklane, kuid kuivõrd me suudame seda maski taha varjata, on juba üsna individuaalne. Alice ja Mattia ei kartnud üksindust, kuid samas ei teinud see neid alati ka tingimata rõõmsaks. Neid ei häirinud see, et nende traditsoonilised lähisuhted olid pehmelt öeldes veidrad ja katastrofaalsed. Neid segas pigem see, et, kuigi nad teineteist oma hinges ära tundsid, ei suutnud nad üksteisega toime tulla. Nad tajusid teineteist lausa ebainimlikul tasandil, kuid miski jäi jalgu. Sest alati ei ole elu hollywoody romantiline komöödia. Selles peitub minu jaoks antud teose võti.

Teisalt on see raamat väga positiivne. Ma mõtlen sellele, et kui me ükskord endale teadvustame seda, et me oma olemuselt oleme veidi üksiklased, kas see ei peaks meie maailma ning meie eluhorisonti veidi avardama ja lihtsustama? See võtab ju mingil määral ära selle vastutuse momendi teiste ees. Nii on lihtsam elada, kuigivõrd ma ei kujuta sellist elu endale päris selgelt ette. Aga siiski on see intrigeeriv mõte, kas pole? Muidugi, me võime seda teost vaadata ka kui kahe veidriku hingemaastikku ning öelda, et mis vahet seal on, kuid olgem ausad - where'd the fun in that? ja Alice kättemaks oma õelale klassiõele oli väga lahe. Veidi klišeelik, kuid sellegipoolest lahe.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et mulle isegi meeldis. Muidugi, 10-punktisel skaalal ma päris tipp taset ei paneks, kuid tubli 7 tuleks ikka ära. Huvitavad karakerid, üsna loomulikud situatsioonid ning psüholoogiliselt intrigeeriv.