Monday, December 30, 2013

J. Fowles "Prantsuse leitnandi tüdruk"

Ühel päeval vahetult enne puhkust käisin raamatukogus, et otsida endale ajaviitekirjandust. Muu kribu-krabu hulgast sai ka see raamat välja valitud. Tegelikult ma ei teagi, miks... Tõenäoliselt seetõttu, et ma olen sellest raamatust väga mitmeid kordi kuulnud, kuid kuidagi ei ole mõttesse tulnud, et võiks proovida. Fowlesi "Maagi" ma olen gümnaasiumi ajal püüdnud lugeda, kuid see ei hakanud minu jaoks kohe kuidagi tööle, kuid arvan, et mul puudus selle lugemiseks tollel hetkel kannatlikkus. Seega mõtlesin uuesti Fowles'iga proovida.

Romaani keskmes on keeruline armulugu viktoriaanliku Inglismaa väikelinnas. Charles Smithson, maailma näinud aadlik, kes on rikka ärimehe tütre Ernestinaga kihlatud, veedab suurema osa oma ajast Inglismaa mereäärses provintsilinnas kivistisi otsides ning oma kihlatule kavaleri mängides. Ühe jalutuskäigu ajal kohtavad nad muulil aga kummalist noort naisterahvast, keda kohalikud kutsuvad Tragöödiaks ja Prantsuse leitnandi tüdrukuks, kuna kunagise armuloo tõttu on naine kohalike arvates hulluks läinud ning ei käitu viktoriaanliku ühiskonna kirjutamata reeglite järgi. Kui aga Charles satub oma kivististe otsingul kohalikku metsatukka, mis on võõrastele silmadele pigem varjatud, kohtub ta juhuslikult ka Prantsuse leitnandi tüdrukuga. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab Charles aga mõtlema, et ehk ei olegi noor naine tegelikult hull, vaid vajab hoopis päästmist ning otsus naist tema "hädades" aidata paneb liikvele aga hoopis isemoodi sündmusteahela, mille tulemus on ühtaegu traagiline, kuid samas ka mõnevõrra ootuspärane.

Kõige esimesena tahan ma selle raamatu juures esile tõsta Fowlesi stiili, sest see on kahtlemata üsna unikaalne - püüdes jäljendada viktoriaanliku romaani stilistikat jääb autor siiski tänapäevaselt avameelseks kirjeldades antud ühiskonna reeglitest ja meelelaadidest väga ausalt. Samuti on selge, et romaani kirjutamiseks on autor teinud tohutult ajaloolist uurimistööd, kuna taustaloomise eesmärgil väljatoodud arutlevad lõigud on üsnagi faktitihedad ja selgelt eesmärgipärastatud. See aga on ühtse terviku seisukohast minu arvates aus ja põnev lähenemine.

Teine aspekt, mida ka autor esile tõstab, on minu arvates intiimsuhete avalikkus siis ja nüüd. Ma olen ka varem kuulnud, et nö puritaanlikel aegadel (näiteks keskaeg, viktoriaanlik periood jne) on küll ametlik versioon, et kõik on nett ja puhas ja korralik, kuid reaalsus näitab et tegelikult elati metsikumat patuelu, kui me tänapäevalgi ette suudaksime kujutada. Sky is the limit! Samas aga rõhutatakse tänapäeval igal pool seksi ja vabameelsus ning see on justkui ühiskondlik norm, kuid inimesed on oma intiimelus rohkemgi krampis kui kunagi varem, sest ootused/eeldused sellele on meeletud. Seega on midagi meie mõtteviisis ehk vildakas ja jääb mulje, et liiga palju on ka liiast. Olgu siis kõne all kasinus või vaba suhe.

Minu arvates on selles raamatus päris huvitav jälgida ja püüda mõista Sarah (see on siis Prantsuse leitnandi tüdruku ristinimi) tegevuse motiive ning mul on väga raske uskuda ka Charlesi teguviiside puhtameelsust. Noh, alateadlikku poolt sellest. Võibolla räägib viimase juures minu tänapäevase küüniku arusaam, kuid miks peaks võõras inimene lihtsalt heast südamest tahtma aidata (vabandan väga väljenduse pärast) küla narri. Võibolla oskas Sarah, kes viktoriaanliku konservatiivsuse sees paistis silma kui valge vares, lihtsalt oma kaarte õigesti mängida ning haritud ja intelligentse naisena lihtsalt nägi, millisena ta soovib näha oma tulevikku ja mida ta peab selleks tegema. Eriti paneb mind nii arvama romaani lõpp, mis iseenesest meenutas mulle Gunnar Grapsi laulu "Tühjad pihud", sest saavutatu ei põhjenda nähtud vaeva.

Kui nüüd aga anda lugemishinnangut, siis oli intrigeeriv ja omapärane, kuid kas ka pikemas perspektiivis meeldejääv - selles pole ma väga kindel.

Sunday, December 29, 2013

J. Abercombie "Enne nende poomist"

Olude sunnil pidin ükskord aega surnuks lööma Solarises ja seal on pööraselt pirakas Apollo. Ikka massiivne! Ja aega oli mul ka korralikult... No ikka tunnike. Ja nii ma siis kammisin sealseid riiuleid - veidi erialasest kretinismist, et vaadata, mida me võiksime enda raamatukokku tellida, teisalt aga lihtsalt, et ennast kurssi viia. Ja see oli just uute raamatute väljapanekusse laotud. Telefon, väike kõne ja nädal hiljem oli mul vajalik raamat käes.

Abercombie loodud maailma kangelaste tegevus liigub uuele tasandile ja on see alles tasand! (Sarja esimese osa arvamust saad lugeda siit). Üleminkvisiitor Glokta saadetakse kõrbelinna Dagoskasse, et uurida, kuhu ja miks on kadunud tema eelkäija antud linnas, kuid uurimise kõrvalt peab Glokta hakkama ka linna lunamaalaste piiramise tarvis kindlustama, sest ajad ja õhustik antud linnas on väga ärevad. Esimese Maagi juhtimisel Põhja võlukunsti keelatumat reliikviat otsima suundunud seltskond (koosseisus Verine Üheksa, Farro, Jezal ja Quia pluss navigaator Pikk-Koib) peab kohanema nende jaoks uudse mõistega "meeskonnatöö", mis on arvestades grupis olevaid karaktereid väljakutse omaette. Sõjakeerises kindraliks saanud West aga näeb liigagi lähedalt prints Ladisla armee hävitavat ja alandavat lüüa saamist põhjalaste poolt, mille tõttu satub mees eetiliselt ehk kõige intrigeerivamasse olukorda - kas minna kaasa aumehe õpitud koodeksiga või jäävad siiski peale instinktid ellu jääda? Ja kui hakkavad hukkuma riiklikul tasandil olulised isikud, võõrad liigid muutuvad ründavaks ja ei taha enam oma maa-alade piiride taga püsida, vana maagia äratatakse ellu koos nendega kaasnevate legendidega ning maailma tasakaal on juuksekarva kaugusel pöördumatuks muutuseks, siis on juba loodud päris hea keskkond, et fantaasiaga kaasa minna.

Mul on elav mälestus Abercobie triloogia esimesest osast, mis ei tahtnud kuidagi käima minna. See siin on aga hoopis teine tera - tõeliselt meeldejääv tervik, mida on nauding lugeda, sest kui veidi karakteritega kohaneda, siis on selge, miks keegi on selline nagu ta on. Siin on irooniat, karust huumorit, valusaid kaotusi ja võite ning väike ootamatu romantikasädemeke. Lendab verd ja tatti ja kindlasti päris mitu pead (kui neid pole ära söödud), kuid teisalt tasakaalustab sellist toorust sõjatandril Glokta oma peene ja läbinägeliku niiditõmbamistega otse õukonna keskmes. Karakteritemäng on taas üle mõistuse hästi mängima pandud ja ka kõige küünilisem, omakasupüüdlikum ja räpasem tegelane selles sarjas on mingi oma inimliku twistiga. Pean tunnistama, et "Esimese seaduse triloogia" (nii on käesoleva sarja ametlik nimetus) on G. R. R. Martini Troonide-saaga järel üks nauditavamaid fantaasia sarju, mis on minu kätte jõudnud ja loodan, et tõlkijal-toimetajal ei lähe enam kaua, et ka kolmas osa välja anda (arvestades kahe raamatu vahelist väljaandmise intervalli, siis ehk on mul isegi õigus). Samuti on siin väga head tööd sarja eestindamisel tehtud ja seda nii keeleliselt kui tehniliselt, sest ma ei leidnud häirivaid kirja- ja trükivigu ega lonkavat süntaksit (ma ise olen ju selles viimases päris hea).

Seega, püüdke kuidagi sellest esimesest osast ennast läbi närida, sest selline pikaldasem lähenemine annab sarja teises osas imelise võimaluse looga ennast selgemini siduda. Ja fantaasiafännidele kindel soovitus. Võiks öelda lausa, et kohustus.

Thursday, December 26, 2013

C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.

Thursday, December 19, 2013

C. McCullers "Süda on üksildane kütt"

Tegelikult sai see raamat valitud kõhutunde järgi. Kes käib tihedamini raamatukogus, see teab, et aegajalt saab raamatu sobivust tõepoolest ennustada vaid õunte järgi - eriti erinevates sarjades ilmunud asjade puhul, sest kujundus on mittemidagiütlevalt ühte moodi. Seega valisin seekord veidi huupi ja tõin koju. Väga vaimustust just alguses ei tekitanud, kuid ... boy, was I wrong!

Ameerika väike linnake 1930ndate lõpus. Kõik tunnevad kõiki ja linnal on oma aastatega kindlaks muutunud rütm. Linnas elavad koos kaks kurttumma sõpra, Singer ja Antonapoulos. Viimane on üsna äkilise käitumisega kreeklane, kelle tegudest vastutaval sugulasel ükskord villand saab ning ta hullumajja saadab. Singer, kes sellise elurütmi muudatuse ning sõbra kaotuse väga valulikult üle elab, kolib üürituppa ja hakkab inimliku seltsi otsimisel käima lõunat söömas kohalikus 24 tundi avatud kohvikus. Tema seltsi hakkavad aga otsima väike punt inimesi, kes räägivad mehele kõik oma väiksemadki mõttevälgatused, kuna neile jääb mulje, et kurttumm on väga arukas ja mõistab neid tasandil, mida mitte keegi teine ei saavuta. Nooruke ja rahutu muusikahuviline tütarlaps Mick, linna mustanahaliste arst doktor Copeland, 24-tundi kohviku omanik Biff Brannon ning kommunistliku maailmavaatega hulkur Jake Blount - kõik nad on erinevatel põhjustel Singerist täiesti vaimustuses ning hoolimata nende oma elude väikestest tragöödiatest jääbki Singer nende elu keskmesse, kuniks loo paratamatu lõpuni.

Nagu ma juba eelnevalt vihjasin, oli see raamat minu jaoks täielik üllatus, sest ei saaks öelda, et 20. sajandi klassika sarja raamatud just värvikirevusega eelde jääksid. Samuti oli autori nimi minu jaoks võõras, kuid seda enam oli meeldiv minu üllatus, kui lugu lahti rulluma hakkas. Kõige ägeda emotsioon seostub mul sellega, et raamatus oli mitu kohta, kus loo kulg mind üllatas, sest ma ei osanud seda ette näha (näiteks doktor Copelandi poja vanglast vabastamise asjaolud või Micki väikevennaga juhtunud tragöödia). Selline lugemiselamus on väga intrigeeriv, sest ma olin nii keskendunud hetkes toimuvale tegevusele, et mul ei olnud aegagi analüüsida tulevaid loos tulevaid sündmuseid. Samuti oli loo juures huvitav see, et see loob ühtse ning ausa terviku, kuid teisalt hoovab selle lihtsuse pinna all keerukamad niidid, mis hakkavad mängima ehk lugeja enda sotsiaalse kogemuse ning närvitugevuse taustal. Näiteks Blounti ja Brannoni omavaheline läbikäimine, mille puhul jääb kohati segaseks, kes siis kellest tegelikult üle on - kas jonnakalt 24 tundi oma ärisse panustav kohvikupidaja, kes arvepidamise asemel laulab üksinda kontoris lüürilisi armastuslaule, või maailma muutmisele pühendunud põhimõtteline hulkur, kelle jaoks ometigi ei ole alandav minna almust küsima, kui selleks peaks vajadus tekkima. Must-valget vastust siin ei ole...

Seega väga huvitav lugemiskogemus ning soe soovitus teistelegi.

Friday, December 13, 2013

A. Hussey "Pariis: salajane ajalugu"

Ühel päeval oma raamatuid tagastades läksin raamatukogu tagumisse tuppa tuhlama. Vahel lihtsalt kõhutunne ütleb, et täna peaks otsime midagi erilist. Ilukirjandusriiul ei olnud seekord köitev, kuid ootamatult jäin Euroopa ajaloo juures pidama. Mu aju on kohutav faktiteadmistes, mistõttu aastaarvud ja nimed jooksevad sellest läbi nagu sõelast. Seetõttu ma pigem väldin ajalugu, sest teatavasti selle teema juures ei saa ilma selle nüansita. Aga Hussey raamat tundus hea ja meenutas mulle ühte kunagist lugemist (püüdsin meenutada raamatu nime, kuid see on see, kui lugemispäevikut ei pea :)).

Hussey räägib Pariisist ja seda üsna kiirel, huvitaval ja intrigeerival viisil. Ma arvan, et ma olen siinses blogis ka maininud ajalooteaduste uuest paradigmast, milleks ei ole enam ilmtingimata ajaloo tähtsündmuste kajastamine, vaid pigem inimeste argielule keskendumine: mida nad sõid, kuidas riides käisid, milliseid töövahendeid nad kasutasid jne. Ja see raamat on hea näide sellisest lähenemisest Pariisi näitel. Hussey alustab Pariisi loomisega, kirjeldab linna keskaegseid tänavaid harukordselt värvikalt, 19. sajandi suureulatuslikku ümberehitust ja liigub järjest edasi kuni lähiminevikuni, püüdes kirjeldada tavainimese seisukohast linna igapäevaelu, poliitikat, linnaelanike meelsust, kodanike mõttelaadi ja suuremate tähtsündmuste mõjust kohalikule elule. Tõsi, väga ei süveneta sisulisele analüüsile, kui kiire ja eripäraste mõttevälgatustega teemaarendus on üsna nutikas idee esitada kiirülevaade ühe linna (aja)loost. Rahu-rahu, ka Suur Prantsuse revolutsioon ja Teise maailmasõja dramaatika on kenasti kirjeldatud.

Raamatu puhul on minu arvates huvitav see, et kesksel kohal on just tavainimesed. Kogu raamatu vältel püüab autor tabada ja kirjeldada linnas valitsenud meeleolusid. Selliseid järeldusi saab teha aga kas väga läbinägelik inimene vähese info põhjal või pika ja põhjaliku uurimistöö tulemusena. Lähtudes aga sellest, milliseid materjale on kasutatud ning kuidas autor oma kogemustele toetudes püüab selgitusi leida, võib oletada, et Hussey on unikaalne segu mõlemast - pühendunud uurijast kui ka läbinägelikust pealtvaatajast/osalejast (näiteks kuidas ristisõdadest rääkides viitab autor tabavalt ka Le Goffi väitele, mille kohaselt ainuke kasulik asi, mis ristisõjad Euroopasse tõid, oli aprikoos). Seega jääb teksti lugedes mulje, et autor ei ole allikakriitilisuse ega -iroonia seisukohal just tagasi hoidnud, kusjuures ei häbeneta rääkida isegi kuninga õukonnas toimunud prassimistest väljakasvanud orgiatest 16. sajandil, kuningate kuvandist lihtrahva hulgas (näiteks, et kurikuulus Päikesekuningas külastas oma riigi pealinna haruharva). Seega tahan siinjuures kiita autori stiili, sest see pole igav, kuid teisalt jällegi ei kalduta liiga odava populaarsuse poole esitates ainult neid "räpaseid detaile". Pilk on ikka kogu aeg suurel pildil, eks :)

Kui nüüd rääkida minu seisukohast, siis Pariis on minu mõtetes olnud alati veidi naughty st seksiturg on läbi selle ajaloo olnud kirev ja hullumeelne. No võtke kätte Henry Miller, Hemingway või Dumas'i teos (ma ei hakka siin eraldi analüüsima markii de Sade nn "vangistust" Bastille's) ja saate aru küll, et seksil on Pariisi ajaloos väga oluline roll. Londoni, Stockholmi või New York'i puhul selline paheline alatoon silma ei paista. No Berliinil aegajalt on, kuid sellejuures on see pigem stiliseeritum ja paistab silma pigem viimase sajandi juures. Ja fakt, et bordellid alles 20. sajandil Pariisis keelati ning kui tugevalt see mõjutas kohaliku linna igapäevaelu, muudab linna kohe kuidagi põnevamaks ju.

Teine põnev nüanss ilmneb linna ajaloo puhul minu jaoks 20. sajandil, kui järjest enam võõramaalasi hakkas linna voolama. See rahvaste liikumise teema on tänapäeval väga kriitiline igas mõttes, kuid intrigeeriv on selle ajastu ilmselge kahepalgelisus, mida tegelikult (olgem nüüd ausad, eks) oma hinges kannavad paljud siiani, kuid üldtunnustatud tava kohaselt ollakse sisserännanute osas tolerantsed. Hussey on siinjuures tavatult aus rääkides Teise maailmasõja eelsest juudivastasest meeleolust linnas ning kohalikul tasandil oluliste tegelaste vägagi natsimeelsest maailmavaatest. See on aspekt, mis tegelikult on loogiline (massihüsteeria on tõesti kole asi), kuid millele ma tegelikult kunagi pole reaalselt mõelnud. Ja siis asetasin ma sarnase massihüsteeria meie enda lähiminevikku, kus teatud perioodidel oli isegi oma pereliikmete usaldamine elusurma küsimus. Vot see oli hirmutav mõte...

Seega väga huvitav lugemine ja inimesele, kes silmaringi soovib laiendada, väga huvitav lugemine ja väga soe soovitus.

PS! Nüüd, kui te olete kogu selle postituse ära lugenud, siis oleks vist õige aeg öelda, et ma pole kunagi Pariisis käinud. Võibolla nii ongi parem, sest tabula rasa efekt on siin võimsam. Kuid võite alati jagada oma arvamust, kas Pariis on tõesti selline, nagu ma selle enda jaoks olen välja mõelnud :)

Sunday, November 24, 2013

J. Updike "Jookse, Jänku"

Updike on erinevate raamatute/veebilehtede põhjal üks 20. sajandi kirjandusklassikuid. Nö "must read". Üks tema teoseid seisab mul juba pikemat aega isiklikke raamatute riiulis, kuid miskipärast ei ole mul kunagi ruttu kodus olevate raamatute lugemisega. Võibolla on siin mingi seos tagastamistähtaegadega? Seega leidsin sõbranna töö juurest selle kurikuulsa Jänku raamatu ja mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on...

Jänku (aka Harry Angstrom) on noor pereisa, kes kooli ajal oli väga hea korvpallur ja üldse üks edukas sell. Nüüd on ta aga abielus ja väikese poisi isa. Ühel õhtul, pärast oma viimase vindini raseda ja veidi svipsis naise Janice'iga jagelemist, lahkub Jänku kodust. Ta sõidab kodumaakonnas ringi, et lihtsalt võimalikult kaugele jõuda, kuid satub pimeduses ekseldes taas kodulinna. Seal saab ta kokku oma vana korvpallitreeneriga, kelle kaudu saab ta tuttavaks Ruth'iga. Neil tekib ... nimetagem seda moodsalt "suhte-laadne toode". Jänku soovitud elumuutus on justkui toimunud, kuid siis tuleb mängu pastor Eccles, kellega vesteldes hakkab Jänku järjest rohkem mõtlema mahajäetud perele. Ta naaseb oma naise juurde just parajal hetkel, et olla juures oma tütre sünnil (niivõrd, kuivõrd see 50nendatel võimalik oli). Kõik tundub sujuvat, kuid esimene omavaheline tüli toob selle suhte mõrad väga selgelt välja ning seekord on Jänku kadumisel juba tõsisemad tagajärjed.

Kuidas ma seda raamatut kirjeldaksin? Autori stiil on terve teose ulatuses ühtlaselt detailirohke ja distanseeruv. Updike ei anna hinnanguid Jänku ega ühegi teise karakteri käitumisele, mistõttu saab ka lugeja eemalseisjana hea ülevaate. Need karakterid lihtsalt teevad asju ja nende elus lihtsalt juhtub asju. Vahel nad kammivad ära, et järgmisel hetkel käituda ühiskondlikele normidele vastavalt. Seega on teoses esitatud tegelased üsna elutruud. Aga, jummel, kui veider seda raamatut vahepeal lugeda oli... Ma ei tea, miks, kuid kirjeldaksin autori stiili pinnapealse kirglikkusega st mingil tasandil adud sa lugejana ära kogu olukorra absurdsuse, kuid kuidas saab sellise olukorra osas mitte seisukohti võtta?!? Seega stiil ja sisu tekitasid ebamugava ebakõla, mis pani raamatu veidral moel elama.

Antud teose kirjeldamisel märgivad kriitikud, kirjandusteadlased ja muud teadjamad karakterid seda, et Jänku käitumine kritiseerib tänapäeva ühiskonda, kus probleemide eest põgenetakse. Võibolla on see tõesti nii, aga ma ei oska selle juures midagi kosta. Minul pole ärajooksmise võimalust kunagi olnud, sest mul on mingi loll südametunnistuse nimeline asi ning lisaks sellele on Eesti piisavalt väike koht, et sa ei saa kunagi tegelikult oma probleemide eest ära joosta. Vahel võibolla tekib küll tahtmine veidikeseks oma urgu tõmmata, kuid siin on lahenduseks selline lihtne asi nagu "rääkimine". See "räägi inimestega" aitab päriselt ka ning kui mina olen öelnud, et mul on vaja oma aega, siis üldiselt saadakse sellest ka aru. Seega, tuues kogu seda oma isiklikku kräppi raamatu konteksti, tahan öelda, et raamatus käsitletud probleemid (olukorra absurdsus, üle pea kasvamine ja põgenemistuhin), ei ole mulle võõrad, kuid teose karakterite mõttemallid, mida Updike väga  laiapõhjaliselt avab, on minu jaoks väga võõrad ning vastuvõetamatud. Aga see on lihtsalt maailmavaateline küsimus...

Sellest tingituna ei ole ma väga kindel, kas mulle see raamat meeldis või mitte. Lugemismaterjalina polnud väga vigagi, kui ütleksin, et pärast esmase emotsiooni lahtumist ma hiljem kellelegi raamatut soovitades esimeste hulgas sellele ei mõtleks.

Tuesday, November 19, 2013

R. Roost "Mis sul viga on?"

Tegelikult ma ei oleks ise seda raamatut valinud, aga Tallinna keskraamatukogul on uus ja huvitav kampaania ja konkreetne raamat on ka antud nimekirjas sees. Seega sõbrantsilt lugemissoovitust lunides arvas ta, et ma võiksin ka lugemisprogrammist osa võtta ning ütles, et seekonkreetne raamat on tegelikult päris hea. Keerutasin raamatut nii- ja naapidi käes ning otsustasin lõpuks ikkagi proovida, sest olgem ausad - paks see pole, tekst meeletult tihe ka mitte ja paar lõiku, millest kiiruga silmad üle lasin, olid kaunis intrigeerivad.

Raamat on (nagu sissejuhatuski hoiatab) mõttevälgatuste kogumik. Seda võiks lausa pidada paberkandjal blogiks, kus inimene mõtiskleb erinevates teemadel ning püüab tekkinud arutluskäiku oma subjektiivsuses põhjendada. Temaatika on seinast seina - haridus vs haritus, ajateenistus, retuuside kandmine, erakoolid jne. Põhimõtteliselt esitab autor igapäevanähtuste kohta oma teravmeelse arusaama, olles samas intelligentne, arrogantne ja laia silmaringiga, mis tekitab mõtteid, kuidas oleks sellise inimesega väitluses osaleda. Kuid lähtudes raamatust on mul mulje, et pigem võib minna elu-olu materdamiseks kui kiitmiseks, sest raamatu alatoon ei ole üldjoontes just positiivne. Ma ei tea, selline (elu)stiil paneb mu õlgu kehitama, sest ma ei arva, et terav ja nutikas mõistus alati boonuseks on, kuid kogu aeg ainult lahmitakse ja negatiivseid aspekte välja tuuakse.

Samuti peaksin siinjuures mainima, et tõenäoliselt see raamat mulle pikas perspektiivis meelde ei jää, sest ma olen üldjoontes neid samu mõtteid ise mõelnud, oma sõpradega arutanud ning ka erinevatest blogidest lugenud. Seega on temaatika omamoodi kodune, autori stiil nauditavalt irooniline ning terav, kuid vau-efekt ja keskne intriig oli minu jaoks puudu. Samas ütleb ju autor ka ise, et tegu on "intuiivse kirjatükiga", kuid tekib küsimus, miks on just Roosti mõtted nii erilised, et need lausa trükis tuli välja anda? Teisalt jällegi mõtlen sellele, et võibolla on selle raamatu eripäraks just mingi ühiskonna grupi arusaamade selge ja ühene väljendamine kõneisiku kaudu? Sest (kipun ennast küll kordama), aga nii erilised ja šokeerivad need mõtted nüüd ka ei olnud...

Seega soovitan lugeda, kui tahate oma õhtupoolikut veidi teravama mõttekäiguga vürtsitada, kuid midagi põhjapanevat ei maksa vast oodata.


Tuesday, November 12, 2013

J. Nesbo "Vereteemandid" & "Lumememm"

Jo Nesbo (vabandage, aga ma ei viitsi kogu aeg seda õiget tähte otsida, seega peate leppima minu laiskusest tingitud kirjaoskamatusega) nimi on erinevatest raamatu-teemalistest kõnelustest juba omajagu läbi käinud. Siit ja sealt olen kuulnud soovitusi "Lumememme" lugeda, sest see pidi olem väidetavalt jube hea ja muudab minu arusaama lumememmedest. Ja mul tekkis juba hasart, et mis värk on? Aga Nesbo oli terves Tallinnas välja laenutatud - see on juba märk, et miskit on teoksil... Aga ühel kaunil päeval saatis mind õnn. Lausa kaks korda! :)

Nesbo raamatute peategelaseks on veidi isemoodi mõtlemisega politseinik Harry Hole, kellel on ränk joomiseprobleem. Sõnastagem seda siiski veidi ümber - tegu on padujoodikuga, kellel juhtub olema harukordne anne lahendada väga raskeid mõrvajuhtumeid. Kui nüüd ajalises järjestuses võtta, siis "Vereteemandid" eelneb "Lumememmele", kusjuures loo seisukohast jäävad mõned romaanid isegi nende vahele, seega terviklikku pilti Harry Hole'i loost te siit ei saa. Aga "Vereteemandide" keskmes on sarimõrtsukas, kes tapab noori naisi, kuid jätab alati nende juurde omapärase punase tähekujulise vääriskivi. Hole, kes on sellel hetkel väga haledalt ja sügavalt tsüklisse kukkunud, peab kiiresti kaineks saama, seda enam, et tema vallandamine politseist on ainult ühe vea küsimus. Vürtsi lisab mängule ka see, et tema kolleeg (ja inimene, kelle kohta Hole on mõnda aega komprat kogunud) Tom Waaler teeb talle omapärase pakkumise, mis tundub olevat ühtaegu Hole'i ainuke võimalus vee peal püsida, kuid teisalt jällegi vett nii sogaseks ajav, et ühel hetkel ei saa vist isegi loo autor ise enam päris selgelt aru, kuhu tema fantaasia ta viinud on. Lugu iseenesest lõppeb huvitava twistiga, mistap lugemine oli päris meeldiv. AGA minu arvates jäi see oluliselt "Lumememmele" alla. Taas sarimõrtsukas (kes seekord tapab naisi, kes on mehi petavad), taas üldjoontes samad tegelased, kuid kogu raamatu olustik oli hoopis teine - süngem, isiklikum ja intensiivsem. Seda enam, et Hole on kaine ning võitleb igapäevaselt oma alkoholismiga. Samuti tõmmatakse tugevamini mängu Harry Hole'i lähedased (eluarmastus Rakel ja tolle poeg Oleg) ning taas tuuakse mängu omapärane kõrvalliin, mis vett ikka korralikult sogaseks ajab. Ja selline süütu asi nagu lumememm, on minu jaoks tõepoolest veidi rikutud.

Olgu, täna ma vist ei suuda oma tavapärast rutiini (raamatu leidmine-sisukokkuvõte-analüüs) järgida, kuid ma siiski püüan veidi tegelaste motiive analüüsida. Harry Hole'i näol on kindlasti tegemist ühe omapäraseima karakteriga krimikirjandusemaastikul - veidi bad boy, kergelt on tunda metsiku lääne hõngu ning siiski on mehel ka nõrkus oma naise suhtes, sest see, kuidas Hole aegajalt Rakeli kirjeldab ei ole imal, vaid lihtsalt mehelik. Või siis olen ma lihtsalt pehmo... Kohati kujutasin teda lausa ette Clint Eastwoodi põhjamaise teisikuna. Aga ka teised karakterid mõlemas raamatus on väga hästi väljamängitud, mistõttu nende koosmõjul muutuvad mõlemad lood väga elusaks ning lugemise asemel lihtsalt ahmid seda sisse.

"Lumememme" juures on keskseks teemaks petmine, mis mind veidi mõtlema pani. See on huvitav, kuidas inimesed petmist näevad. Eriti lähisuhetes. Ma ise olen avastanud, et ma olen selles osas üsna tolerantne, kuid on ka inimesi, kes peavad ka pisimat pilguheitmist petmiseks. Kumb on hullem, sellele ma ei oska vastata, sest ühest küljest oled ju nagu teise lükata-tõugata, kuid samas teiselt poolt oled justkui kontrollifriik ja omandihull naissaatan. Samas ütles üks tegelasi vägagi kuldsed sõnad: "Keegi ei suuda lahkuda selle juurest, kellega on hea seks." Iseenesest huvitav kontseptsioon, kuid midagi minus hakkab vastu sellele, et me oleme ainult seksile orienteeritud elusolendid. Okei, ürgsed tungid ja vajadused peab mingil määral paika, kuid tsiviliseeritumal tasemel tahaks siiski seksi juurde ka minimaalselgi tasemel tundeid, meeldivust ja vaimset sobivust.

Teine teema, mis Harry Hole'i lugudega kaasas käib, on kindlasti alkohol. Ma ise ei ole kunagi tundnud suurt vajadust haarata pudeli järele, kui vajan meelerahu. Tõsi, päris pahedeta ma ei ole, kuid suitsetamise jätsin maha umbes 3-4 aastat tagasi, kuid sitsetamine on alkoholi ja narkoprobleemide kõrval veidi teistmoodi st see ei muuda otseselt inimese käitumist. Aga huvitav on see, et on inimesi, kes erinevatel põhjuselt leiavad endale põhjusi tõsta klaas või süstida sisse sodi, sest see toob "leevendust muremõtetele". Ma ei tea, kas need inimesed on väga julged või väga nõrgad. Aga aegajalt on mul küll mulje, et pigem lükatakse leevenduse otsimiseda nii oma probleemidega tegelemine edasi, kuniks probleeme on juba liiga palju, et üldse viitsida nendega tegeleda. Sest nagu Hole isegi tõdeb - ta näeb küll välja nagu laip, kuid juua ei taha, sest laibal pole piisavalt valus.

Aga tulles tagasi Harry Hole'i lugude juurde, siis soovitan soojalt - heal tasemel Põhjamaine krimka aitab sügisvihmast niisket novembrit kenasti taluda.

Wednesday, October 9, 2013

L. Kepler "Painajalik leping"

Teate, kui kaua ma seda raamatut otsisin ja taga ajasin? Selle põhjuseks on Kepleri nime kasutavate inimeste debüüdist saadud nii tugev emotsioon, et ma tahtsin ja pidin lihtsalt sellele uuele raamatule kuidagi küüned taha saama. Ja ükskord, lihtsalt niisama, raamatukogus sõbrannat külastades nägin ma silmanurgast seda ning pärast jalutasin veel jupp aega selle tellisega (kokku 450 lk ringis) oma õlakotis ringi. Tahtejõud on ikka kole asi...

Soojal suvepäeval leitakse mahajäetud paadilt noore naise surnukeha. Naine on uppunud, kuid kuidas, jääb mõistatuseks. Samal ajal leitakse riiklikul tasandil relvaäri reguleeriva ametniku Carl Palmcrona pooduna, kuid kuidas ja miks ta täpsemalt surnud on, ei ole kellelegi selge. Soome juurtega politseiuurija Joona Linna tunneb aga, et midagi on siin väga mäda ja hakkab talle omase jonnakusega asja uurima. Ilmneb, et laeval surnuna leitud neiu kohaliku inimõiguste eest võitleja Penelope õde, kuid Penelope ise on kadunud ja tõenäoliselt suuremas ohus, kui teda otsivad inimesed aru saavad. Loo arenedes saab ka aimu, et see oht on tekkinud üsna juhuslikul moel ning et tegelikult on need kaks surma omavahel väga tihedalt seotud, kuigi seda te vist juba aimasite?

See on tõepoolest tipptasemel actionromaan, kus tegevus toimub kiiresti arenedes ja intelligentsel tasemel. Mulle meeldib loo kirjutamisstiil seetõttu, et siin ei ole sellist macholikku ärplemist, vaid lugejana satud olukorda, kus sind pillutatakse meelevaldselt ühest suunast teise ja, kuigi see on ühest küljest ärritav, on see samas ka väga õrritav ja kutsub pidevalt edasi lugema. Meeldivalt mõjub ka see, et peatükid on lühikesed ja konkreetsed ilma karakterite pikemate sisemiste heietusteta, sest see laseb kogu tegevustikul kiiresti areneda ilma liigsete ripakil otsadeta. Igal asjal-tegelasel selles loos on oma eesmärk ja midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Teisalt jällegi pean tunnistama, et see ei pakkunud samavõrdset ootamatud ärevust, mida ma Kepleri esimest romaani lugedes tundsin. Võibolla on lugu selles, et seda ootamatuse momenti ei olnud enam?

Seega väga-väga hea kiire põnevusromaan, kuid "Hüpnotisöör" oli siiski veidi parem...

Monday, September 30, 2013

D. Wunderlich "Isepäised naised"

Tegelikult käisin ma raamatukogu tagumises ruumis hoopis teise raamatu jahil, kuid mingi tuju ajel ma võtsin ka selle kaasa. Kurat seda teab, mis siin rolli mängis - kas minu soov teada saada veidi intrigeerivamat poolt ajaloost (olgem ausad, ajalugu keskendub ennekõike meeste tehtule) või tahtsin ma vahelduseks krimkadele ka midagi erilisemat lugeda. Mis iganes see põhjus ka ei olnud, pealkiri tundus intrigeeriv ja samuti oli see väga kiire ning lihtne lugemine.

Raamatusse on koondatud 10 ajalooliselt väga erilise naise elulugu alates Jeanne D'Arcist ja lõpetades Saksa DDR-is elanud moraalse terroristi Ulrike Meinhofiga. Raamatus antakse väga lühidalt ja konkreetselt naiste lugu alates sünnist, olulisematest mõjutajatest ning suurimatest murrangutest nende elus varjamata siiski ka võibolla mõnevõrra veidraid ja intiimseid detaile (näiteks Simone  de Beauvoir'i arusaamast vabameelsest suhtest või Madame de Popmadouri rollist kuninga kõrval).

Üldjoontes võib öelda, et selle raamatu idee ja lähenemine on tõepoolest väga huvitav - see kompaktne ülevaade ajastust ja inimestest on ääretult põnev. AGA... see on vist üks kõige kehvema tehnilise tööga raamat, mida ma olen lugenud: tõlkimisel tekkinud keelelised apsud ja vääratused olid lausa kohutavad, toimetamistöö oli kohati lausa olematu ning ma ei ole kindel, et faktiliselt kõik korrektne oli. Kohati loed ja ei saa aru, kellest nüüd räägitakse. Väga olulist rolli mängib siin see, et saksa keeli määravad "er" ja "sie" aegajalt karakterite soo, siis eesti "ta" sellist mänguruumi ei paku ning sellel tasandil pakub raamat kõige rohkem arusaamatuid kohti. Selles mõttes ei saa ma aru, mis valemiga selline haltuura on üle poelettide jõudnud, sest see on tõesti lausa kohutav.

Seega raamatu idee saab minu poolt heakskiidu, kuid teksti eestindamisel on midagi kohutavalt viltu läinud. Muidugi, ma ei tahaks öelda, et Wunderlich'i algne tekst nii õudne oli (sest ma ei ole seda ju näinud), kuid selle raamatu eestikeelsest versioonist ma siiski soovitan eemale hoida, kui te ei taha tõepoolest keset lugemist segaduses kukalt kratsida, sest asjad kuidagi ei jookse kokku.

Saturday, September 21, 2013

Motte, A. de la "[geim]"

Seda raamatut on mulle väga mitmed inimesed soovitanud ning Areeni sarjas ilmunud asju on igast küljest kiidetud. Aga kuidagi liigub see vaimustus minust kaarega mööda sarnaselt reisikirjadega "Minu..." sarjast. Aga otsustasin alluda provokatsioonidele ja laenutasin selle raamatu, kuid ta seisis mul ikka nädalaid riiulil. Kuidagi ei tõusnud käsi seda lugema, aga siis jäid valikud riiulil järjest ahtamaks ja lõpuks oli ainult see järel... Seega olude sunnil lugemine, sest lugemisnälg oli vaja ju ära rahuldada.

Henrik Petterson (edaspidi HP) leiab rongis sõites kõrvalistmelt mobiiltelefoni ja, tüüpilise pisipätina, otsustab ta selle omastada ning vahendajatele edasi müüa. Kuid telefoni hakkavad tulema sõnumid, milles pakutakse võimalust osaleda mängus. Kui aga üks saadud sõnum on lausa nimeliselt temale suunatud, on HP intrigeeritud ja astub mängu. Samal ajal aga püüab politseiinspektor Rebecca Normen oma karjääri ja kontrollitud elus maha raputada mineviku varje, mis aga hästi õnnestuda ei taha, kuna keegi jätab pidevalt tema kappi märkmepaberitele kirjutatud sõnumeid. Sõltumata HP või Rebecca soovidest või arvamustest hakkab aga Mäng järjest rohkem nende ellu hiilima ja see ei ole ilmtingimata meeldiv kogemus, sest lõpuks hakkab kogu situatsioon ka nende elu kallale kippuma, kuid kuidas sa võitled oma elu eest, kui sa ei tea, kellega või millega sa võitled?

Niipea, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, meenus mulle üks ülikooli ajal nähtud film. Filmi nimi oli "Series7", ja selle sisuks oli reality show, kus inimeste ülesandeks on teised mängus osalejad lihtsalt ära tappa. Selle filmi puhul tekkis samuti see vastik "Big Brother is watching you"-tunne, mis on ka selle raamatu puhul keskseks teemaks. See energia oli lihtsalt väga-väga sarnane nähtud filmile. Teine film, mis mulle meelde tuli, oli 90nendate "Häkkerid", kus kamp häkkereid hoiab oma IT-oskuste ja grandioosse koostööga ära suure pangaröövi, kuna ka selles raamatus mängivad IKT võimalused olulist rolli. Eestlaste teada-tuntud ütlus on, et kus tegijaid, seal nägijaid, kuid kas me ei pinguta sellega veidi üle? Muidugi, IT-võimaluste pöörane areng ning inimeste edevus ennast pidevalt erinevates situatsioonides veebis eksponeerida on kohati lausa naeruväärne, kuid kas tõesti oleme me siis seetõttu nii haavatavad ning kaotame kohati ka ratsionaalse mõtlemise ja moraalitunde? Kas ma mitte ei haista kerget vandenõuteooriat?

Teine aspekt, mis mulle meelde jäi, on see pöörane kiirus, millega kogu tegevus areneb - kogu aeg toimub midagi ja võimalust rahulikult hinge tõmmata. Naljakas, kuid see ongi selle raamatu veider võlu, sest olles sellise teksti meelevallas ei tahagi ehk kaaluda ja mõelda tekkivatele arenguvõimalustele. Pigem nautisin ma kogu tegevust, kui köitvat action-filmi, mis tõi ehk liiga palju paralleele meelde. Seega ei olnud tekkinud karakteriarengud minu silmis ehk nii kesksel kohal, kuid teisalt jällegi kas teie vaatate Arnold'i või Sylvester'i filme ilmtingimata nende tugevate karakterrollide tõttu?

Üldjoontes seega üsna hea lugemine, kuid kahjuks minu jaoks veidi läbinämmutatud teema.

Thursday, September 19, 2013

B. Black "Christine Falls"

Ühel kaunil päeval jälle oma raamatutagavarasid raamatukogu riiulitelt täiendamas käies jäi mulle see raamat silma. Ma ei teagi, kas otsustavaks sai omapärane kaanekujundus või pealkiri, kuid mingil põhjusel ma ta koju viisin ning jõudsin nüüd ka läbi lugeda.

Haigla patoloog Quirke ärkab pärast jõulupidu oma tööruumis ning näeb, kuidas tema sünnitusosakonnas töötav kasuvend Mal midagi tema laua taga kirjutab. Poolhäguse peaga jõuab ta silmata, et tegu on mingisuguse kaustaga, kaustale on kirjutatud nimi Christine Falls ning tema laibalaual on noore naise laip. Olles aga väga-väga purjus jääb Quirke magama oma tööruumis laibalaudade vahele ning hommikul ärgates tundub kõik justkui väljamõeldis - kuid noore naise keha on imelikul kombel kadunud ning Christine Fallsi kaustas on tema venna käekirjaga kirjutatud veider surmapõhjus. Oma elus ja lähedastes pettunud meest hakkab aga see veider seik kummitama ning ta satub endalegi teadmata sorima sügaval kogukondlikkus saladuses, millesse on segatud ususekt, nunnad, äsjasünnitanud naised ja lõppkokkuvõttes isegi tema enda perekond. 

Selle raamatu puhul jäi mulle esmalt kohe silma selle tonaalsus - see on sünge tarmukus, millega järjest kindlamalt juba arvatava lõpuni jõuatakse. Rääkides värvidekeeles, siis tulid pigem meelde sinakas ja vettinud uduhall, sest see tundub kuidagi loomuomane sellele kõigele. Karakterid on üllatavalt mitmetahulised ja inimlikud st üdini positiivset-negatiivset karakterit välja ei joonistu ja raamatu lõpus kogu situatsiooni arvesse võttes on iga üksiku tegelase motiivid isegi eetilisest seisukohast mõnevõrra õigustatud. Võttes arvesse autori kirjutamisstiili moodustub selline huvitav ja kaasakiskuv tervik, mille juures on kohati väga raske raamatut käest panna. Ja autori kirjastiil on tõepoolest kiiduväärt, sest see on tõesti omaette kaunis osa sellest raamatust. Siin tuleb kindlasti ka tõlkijat-toimetajat kiita, sest on näha, et selle raamatu eestindamisega on väga palju vaeva nähtud. Tuleb ka silmas pidada, et tegu ei ole kiirelt areneva action-looga, vaid pigem rahulikuma iseloomuga kulgemisega, mistõttu võib see raamat paljudele krimikirjanduse fännidele ehk veidi vastu hakata. Samuti, kui nüüd väga aus olla, siis hoolimata üldisest heast sooritusest ei jää mulle see raamat tõenäoliselt meelde. Võibolla see liiga rahulik tempo on küll lugemise hetkel sobiv, kuid pikas perspektiivis kas just püsiva mälestusena.

Seega hea sooritus igal tasandil, kuid kokkuvõtvalt siiski kuidagi liiga läbimõeldud, et meelde jääda või sügavamat vaimustust tekitada.

Saturday, September 14, 2013

A. Vainola "Inventuur"

Ükskord sattusin kõikvõimsast Youtubest ühte Sõpruse pst lugu kuulama ning see läks kuidagi hinge. Siis hakkasin uurima, et mis värk nende tüüpidega on... Sest mõeldes Vainola peale siis ei tulegi ehk kohe ette, et ta oskaks midagi mõistlikku kirjutada (vabandust, eelarvamused on koledad asjad). Pigem hõljusid mul silme ees Trubetsky 90nendatel kirjutatud neoromantilised romaanikesed, mis aastaid tagasi mind tohutult vaimustasid, kuid ajapikku tunduvad tiba naiivsed ning kuidagi liiga ... nunnud. Ühesõnaga erialane kretinism lõi minus välja ning leidisin veebiavarustest artikli, et on ilmunud Vainola eluloo raamat ja et see on isegi päris-päris hea. Ja kuidagi täitsa ise vedasid jalad mind hoolimata mäekõrgustest lugemist ootavast raamatuhunnikust raamatukokku ja ma leidsin selle täitsa ise ka üles! Ah, küll ma olen tubli!

Vainola raamatut vist ei saagi võtta puhtatõulise eluloona. Pigem käsitleb see etappe tema elust ja heidab valgust riburada pidi ka nende olustiku kirjeldamisele alustades nooruspõlve tegudega ning lõpetades Sõpruse Puiestee loomisega. Vainola loob üsna veenvalt selle mina-pildi, millega lugejat kaasa kutsuda. Minu jaoks oli põnev lugeda legendaarse Moskva kohviku kirjeldust selle kõige tavalisemate asukatega, Vennaskonna kuldaegadest ning sellest, kuidas mingid laulud on aja jooksul sündinud. Samuti oli naljakas lugeda, kuidas Vainola sattus tegema muusikat erinevatele lavastustele (kusjuures, "Morti" käisime me isegi klassiga eeletendusena vaatamas ning saime Draamateatri black box'is ööbida) või kuidas toimusid esimesed punkarite esinemised 80nendatel. Seega pikemat sisukirjeldust ma anda ei oska, kuna selline etapiti esitatud elulugu ei võimalda luua selget sirgjoonelist ülevaadet, kuid tahan öelda, et elulooraamatuna on tegu väga kaalutletud ja ausa tekstiga. Vähemalt veenis mind.

Ma nautisin Vainola kirjeldatud lugu ja seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks see, et mulle on jäänud mulje, et minu põlvkonna noored tihtilugu elavad selles 80-90nendaid idealiseerivas maailmas, kus õhk oli vabanemisega seotud pingetest paks, Seitse Vaprat määras muusikasuuna ja Moskvast toodud hiina originaalid hakkasid moodi minema. Mina mängisin siis veel nukudega, ehitasin tuppa tekkidest ja taburettidest onne ning suvel pladistasin kodukülas paljajalu killustikus ringi. Aga kui ma hiljem lugesin Liisi Ojamaa, Trubetsky või (minu personaalset lemmikut) A.C luuletusi, siis oli seal see "lahe asfaltdžungel" taustaks kumamas, millest minul maalapsena polnud aimugi. Tallinn ja Varblase kohvik oli aga hiljem raamatutest ja teistest kirjatükkidest lugedes midagi röögatult erilist. See müstilisuse oreool kõige selle aja alternatiivliikumise ümber, mille etteotsa oli rakendatud Tuberkuloited ja Vennaskond ning millest mina kuulen olustikukirjeldust ainult vanemate tuttavate käest saamata isegi asjatundlikult kaasa noogutada, on minu jaoks alati teemaks olnud. Samuti jääb selle aja mälestuste najal mulje, et siis olid kõik vähegi suuremad-väiksemad lollused võimalikud ja inimesed olid kuidagi... ärksamad ning neis oli see teha tahtmise pinge sees. Ja nüüd kirjeldab seda inimene, kes oli selle keskel ja kelle toonane argipäev ei olnud sellise tonaalsusega, nagu mina seda oma lapse aruga olen ette kujutanud.

Elulugude puhul on mul alati see alateadlik mõte, et loo peategelane saab ise valida seda, mida ta kirjutab/laseb endast kirjutada. See tähendab loost ainult poolt tõde ning ehk tegeliku olukorra ilustamist Seetõttu tahangi eraldi välja tuua Vainola kirjastiili - see polnud üldse selline, nagu ma ootasin-kardsin! Teised inimesed moodustavad selles loos kulissi ning nende kirjeldamisel on välja nopitud ehk värvikamad nüansid, et mitte risustada raamatu üldist balanssi. Ühest küljest on see ääretult isiklik kirjeldades meeldejäänud tundeid mingitel hetkedel (näiteks mustlasnaise ennustuse täitumine sõbra Roti puhul), teisalt jällegi väga kindlalt sissepoole pööratud tekst, mille vältel jääb mulje, et lugeja jäetakse teadlikult mõnede teemade juures ukse taha, sest see teema on liiga personaalne. Jah, aegajalt mainitakse mõningaid nüansse, kuid milleks minna detailidesse, kui see tooks ainult kahju? Pigem räägitakse oma tehtud lollustest, kui laimatakse teisi. Näiteks Vennaskonna liikmete tihe vahetus, mille kohta Vainola väga selget seisukohta võtta ei taha, kuigivõrd minu tutvusringkonnas on selle kohta väga palju ilgutud ning arvamust avaldatud. Samuti Trubetsky enda isik, kes üldises plaanis aegaajalt millegagi jälle välja tuleb, kuid kelle mõttemustritest või motiividest ei teata vist väga midagi. Üldse jäi mul mulje, et Vainola on oma sõprade-kaaslaste kirjeldamisel väga sõnu valinud ning see sisendab austust autori vastu - see on tema teadlik valik ning minu arvates mingil määral ka lojaalsuse märk. Seetõttu ongi minu arvates see elulugu üsna aus ja veenis mind.

Seega oli minu jaoks huvitav lugemine. Kas mulle kõik meelde jäi? Kindlasti mitte! Aga ma väga nautisin seda kahte õhtut selle raamatu seltsis.

PS! Ma lugesin pärast postituse tegemist takkajärgi uuesti asja algatanud Päevalehe artikli läbi  ja tundub, et meeleolud-tundmused olid samad, kuigivõrd Niineste sõnaseadmine oli oluliselt etem.

Friday, September 6, 2013

A. Lantz "Kuhu läks see väike armas tüdruk"

See raamat jõudis minuni selle kaudu, et ma otsisin hoopis teist raamatut elektronkataloogist (Kepler´it ja Nesbo´t). Kahjuks olid minu soovitud asjad kõik välja laenutatud, kuid kuna rootslased kirjutavad üllatavalt häid krimkasid, siis jäi see silma. Sisututvustus tundus intrigeeriv ning leppisin siis hetkel alternatiiviga soovitule.

Rootsi televisioonis näidatakse noore hiinlanna autobiograafiliste sugemetega dokumentaalfilmi, mida autor ise lubab olla alles esimene suurtest paljastustest, mis on ees ootamas. Kuid juba see tekitab suurt kära ja metsikusi - esilinastuse õhtul sureb veidral kombel sarja produtsent Ingmar ja Yi ise kaob, jättes oma lähikondlased maha tohutus kaoses, sest keegi püüab takistada filmi teise osa jõudmist televisiooni. Vastne integratsiooniminister helistab Yi sõbrale Viggo Sjöstromile, et too endise politseinikuna hakkaks asja uurima. Viggo, kes on just teatrist sule sappa saanud näitekirjanik, võtab pakkumise vastu. Kuid mida edasi, seda veidramad asjad kooruvad välja - hiina maffia, inimkaubandus, sümboolika, usulised seisukohad ning asjaosaliste veidrad seosed üksteisega. See juures maadleb Viggo aga oma igapäevaelus keskeakriisiga ning vajab võimalust ennast uuesti tõestada. Seega on ohtlik kompott juba eos valmis keedetud ning sõit võib alata :)

See raamat on ikka paras tellis (so 570 lk), kuid mulle jääb väga segaseks see, miks kuradi päralt see nii paks peab olema?!? Kui me räägime autori stiilist, siis see ei meeldinud mulle. Kohe üldse mitte. Selles oli tunda sellist kuivust ning midagi oli seal võltsi. Ma püüdsin kogu aeg seda kuidagi sõnastada ning lõppeks leidsin, et see on loo keskne tegelane Yi , kes mind ei veennud - kõik tema tegevuse motiivid jäävad häguseks, tema olemus on justkui teflonnaisel, kelle pealt kõik ilma plekita maha voolab, ja kas ta siis oma soovitud eesmärgi saavutas või mitte, seda ma välja ei lugenudki. Tegelikult ma ei saanudki aru, mis tema eesmärk siis lõpeks oli... Seega igati tore ja müstiline karakter, kuid kahjuks mitte usutav, ning seetõttu kannatas minu silmis kogu raamat. ja kuigi on raamatus käistletud päris keerulisi ja aktuaalseid teemasid alates naiste ümberlõikamisest ja lõpetades Hiina tööorjade seosest Läänemaailma ilusa elu näilisusega, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et seda oli too much. Jäi mulje, et paneme ühte kompotti kõik vähegi hullumeelse, tõstame selle meie mugavasse maailma ja siis koome intrigeeriva niidistikuga hea tausta sinna juurde. See lihtsalt pani lõpus juba muigama a la A-rühma seriaali vaadates, et noo mis huvitavaid trikke nad veel välja suudavad mõelda. Ma saan aru, et teose näol on tegu põnevikuga ja see kõik on fine, kuid see raamat on siiski algselt olnud tõsimeelne põnevik, mida ei peaks lõpule lähemale jõudes iroonilise  kulmukergitusega lugema.

Seega selline kriitika täna. See ei olnud minu tassike teed ja kindlasti ei ole see Rootsi kriminaal-põnevike reas säravamaid pärle. Jah, ta täidab oma eesmärgi ning te saate veeta mitu-mitu õhtut selle tellise taga üsna huvitavas meeilmas, kuid see maailm jääb kahjuks väga alla tõeliselt headele näidetele Rootsi uuemas kirjanduses.

Sunday, August 25, 2013

I. Shaw "Noored lõvid"

Mõne raamatuga, mis minu kätte lugemise eesmärgil satuvad, on mul omaette suhe. "Noored lõvid" on üks nendest. Ma olen väga mitmes raamatukogus töötanud nüüdseks ja see raamat on alati riiulis olemas olnud, kuid kunagi pole ma näinud ühtegi inimest seda laenutamas. Meenub, et isegi mu emal oli see raamaturiiulis olemas... Paks pirakas raamatuköide, millel on kaanel on sõjaroheliselt kujutatud sõdur (kui te need paberkaaned ära võtate, siis näete seda). Ühesõnaga, on see raamat olnud igal pool ja kui ma tundsin endas jälle seda tõsisemapoolse kirjanduse rahutust, siis tundus see valik õige. Ja ma meelega ei tahtnud Päevalehe kirjandusklassika varianti kätte võtta, sest nimetet sarja raamatute tekstitihedus võtab igasuguse lugemishuvi ära. Seega lonkisin ekstra Tallinna keskraamatukogu peamajja ning palusin just seda nõukaaegset "XX sajandi kirjandus" eksemplari hoidlast - nii lihtne see lugu ongi.

Raamat räägib laias laastus kolme noore mehe kogemustest sõdurina Teise maailmasõja aegses Euroopas. Christian Diestl on suusainstruktorina töötav austerlane, kes on oma vaadetelt nats. Kui algab sõda, läheb Christian vabatahtlikult Reich'i sõduriks, sattudes leitnant Hardenbrugi alluvusse, kelle juhtimisel liigub väeosa kõigepealt Pariisi, siis aga Aafrika rannikule. Sõja segaduses saab leitnant raskelt haavata ning Christian satub sõjakeerisesse üksinda oma elu eest võitlema liikudes nii Aafrikas kui Euroopas mitte midagi kaotava mehena ringi. Noah Ackerman on New Yorgis elav juudi noormees, kelle elus ei ole tegelikult enam mitte kedagi järele jäänud, peale sõbra Rogeri. Tolle kaudu tutvub Noah oma tulevase naise Hope'ga, kuid kui Jaapan tungib USA-le kallale, siis saab Noah kinnisideeks liituda armeega. Tuberkuloosikolde tõttu kopsus see tal kuidagi õnnestuda ei taha, kuid kui ta lõpuks oma eesmärgi saavutab, siis satub ta oma väeosa kaaslaste poolt ränga antisemitistlikku kiusamise alla. Ta leiab mooduse ennast kehtestada ning ta saadetakse Euroopasse - ta elab üle D-day, rängad piiramised Prantsusmaal ja on värskelt isaks saanud, kuid sureb lõpuks Christiani poolt lastud kuuli läbi pärast ameeriklaste esimest koonduslaagri avastamist. Kolmandaks peategelaseks on Michael Whitacre - dändilik naistemehest lavastaja New Yorgist, kes pärast ebaõnnestunud abielu liitub armeega. Ta satub Noah'ga samasse üksusesse, kuid pärast viimase enesekehtamist, otsustab paluda üleviimist. Sõja edenedes on Whitacre nii Londonis kui Prantsusmaal, kuid alati õnnestub tal leida see natuke "soojem" koht (seda nii ülemuste kui ka naiste osas), kuid alati ei pruugi nendes tagatubades samuti kõige lihtsamad mängud toimuda. Raamat lõpeb aga sellega, kui Michael tapab kättemaksus oma sõbra tulistamise eest Christiani.

Raamat ise on tõeline pirakas (pea 800 lehekülge) ning ei hakka ilmtingimata kergelt tööle, kuid Shaw puhul tuleb tunnistada, et ta suudab väga tabavalt ja kaasakiskuvalt olukordi joonistada. Karekterimängu puhul ilmtingimata mitte nii silmapaistvalt, kuid situatsioonid ja tabav olukorra/olustiku kirjeldus olid rabavad. Samuti arvestades seda, et kohati on tegu ikka väga avameelsete kirjeldustega ka igapäevase elu-olu kohta sõja ajal nii rindel kui tagalas. Mis mulle ka meeldis, et raamat edeneb episooditi st antakse ülevaade ühest mehest ühel hetkel ning siis järgmisel hetkel kirjeldatakse juba tema tegevuse järgmist tipphetke. Ei teki sellist venitamist ja mahutootmist, vaid kõik liigub kiirelt ja puhtalt.

Kui nüüd siiski karakterite juurde liikuda, siis on ilmselge, et Christianist on püütud teha seda musta lammast - nats, pidevalt taganev (sõja lõpupoole ütleb ta juba ise irooniliselt, et on üksiktaganemise spetsialist), äraandja, omakasule mõtlev närukael. Kuid teisalt on tema käitumine inimlik, kui arvestada, et ellujäämine on prioriteet. See on tegelane, kelle missiooniks on sõjast eluga välja tulla ja nii lihtsalt ta alla ei anna. Muidugi, moraalsest seisukohast on üsna mitmed tema teod küsitavad, kuid ma arvan, et nii lihtsalt teda hukka mõista oleks narr. Teine huvitab karakter oli Christiani ülema abikaasa Gretchen Hardenburg, kes sõja alguses elab hõlbuelu Saksmaal ning ei tundu üldse muret tundvat selle üle, mida toob homne. Mehed tulevad-lähevad, elu on üks suur pidu ning üldse on kerge inimesi upitada-uputada selles väikses konnatiigis nagu seda on Berliin. Kuid tema ja Christiani teistkordne kohtumine on hoopis teistes nootides - muserdunud naine on endale allüürniku võtnud ning kardab kõike ja kõiki. See näitab seda, et inimene on oludest sõltuv heidik - kord on ta kõrgemal kui pilvepiir, kuid sama lihtne on teda ka mutta trampida. Ja selleks ei pruugi ilmtingimata vaja olla suurt oskust või jõudu. Piisab ka lihtlabasest hirmust.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et see raamat oli ootamatult põnev. Võrdleksin seda sellise kadunud aardega meie kirjanduskultuuris nagu seda on Sinclair Lewis'e "Doktor Arrowsmith". Jah, aegajalt väsib käsi ära selle üleval hoidmisest ning, jah, kohati läheb justkui pikaks see venitamine, kuid see kõik on seda väärt. Kikukas!

Wednesday, August 14, 2013

M. Zusak "Sõnumitooja"

Taas üks raamatukogu riiulite vahel uitamise käigus kaasahaaratud raamat. Tegelikult käis selle raamatu valimisega kaasas see "kõhutunne" st on õige aeg, õige raamat ja õige meeleolu. Vähemalt sellel hetkel tundus nii...

Ed Kennedy on noormees, kelle elul pole suuremat sihti ega sisu - ta töötab keskpärases taksofirmas, veedab oma vaba aega sõpradega kaarte tagudes ning tema elukaaslaseks on suur haisev koeravolask nimega Uksevalvur. Ühesõnaga selline igavamast igavaim elu. Kuid ühel päeval satub Ed pangaröövi keskmesse ning juhtub ka seda takistama. Noh, nii pooljuhuslikult ja kobamisi. See aga paneb liikvele sündmusteahela, mis muudab väga palju. Nimelt hakkab Ed saama mängukaarte ülesannetega, kusjuures ülesanneteks on inimestele elumuutvate sõnumite viimine. Ta ei tea, kes neid saadab või miks, kuid ta teab, et ta peab need ülesanded täitma. Selle käigus satub Ed vanale naisele raamatut ettelugema, kes ei ole üle saanud oma Teises Maailmasõjas hukkunud eluarmastusest, kohalike elanike poolt omaksvõtmata sisserännanud pere õhtusöögilauda, juttu puhuma üksikemaga, kes ostab igal palgapäeval oma nappidest sissetulekutest hoolimata oma lastele jäätist jne. Kõigile nendele erinevatele inimestele on sõnum, mille Ed peab omal veidral viisil  läbi oma tegude kätte toimetama, ning sõnumid muutuvad järjest isiklikumaks. Ning selle kõige käigus elab Ed läbi ka oma elu muutuse, sest lõppkokkuvõttes on sõnumisaajaks siiski tema ise.

Minu algne kõhutunne läks selle raamatuga totaalselt täppi ja, riskides olla liialt entusiastlik, pean ütlema, et see raamat on minu arvates liiga vähe tähelepanu saanud. Jah, kirjastus Draakon&Kuu ei pruugi ilmtingimata silma jääda klassikalise või filosoofilise kirjandusega (pigem on nende nišiks noorte fantaasiakirjandus), kuid see siin on tõepoolest pärl. Zusaki kirjastiil on pehmelt öeldes minimalistlik piirdudes tihti lühilausetega, kuid see emotsioon, mille ta sellega edasi annab, on ootamatult siiras ja loomulik. Sümpaatne oli ka see, et see raamat tundus... inglise keeles on väljend "effortless". Jah, karakterid olid võibolla veidi ühemõõtmelised ning romaan tugines suuresti tegevusele, mitte tegelaste isiklikul arengul (me räägime siin tekstilisest lähenemisest, mitte sõnade taga peituvatest vihjetest, eks?), kuid mingi robustne ilu selles lähenemises siiski oli.

Üks kohti, kus mul endal ka pisar silma tuli, oli seotud ühe noore neiu Sophiega, kes käis hommikuti paljajalu jooksmas. Ed jälgib seda neidu, hakkab temaga koos jooksmas käima ja neist saavad üksteisele pikaks ajaks nö "vaikivad kaaslased". Kui siis sõnum neiule edastatud saab, juhtuvad nad omavahel ka sellest rääkima ning Ed ütleb talle "Sinus on ilu." Ja rohkem polegi vaja! Ja tegelikult on see "ilu" minu jaoks selle raamatu võtmesõnaks. Tihti tabasin ma Edi selle mõtte juures, et inimesed on ilusad just nii, nagu nad on. Kui nad on rahul ja õnnelikud ning ühtegi maski pole ees. Võibolla see hetk raamatust läks mulle hinge minu enda eraeluliste probleemidega seoses, kuid see on väike igapäevane nüanss, mida me ehk tihti kipume ära unustama. Mõnelt oma lähedaselt sõbralt ma ka küsisin pärast raamatu lugemist, et kas nad on õnnelikud, ja teate kui erinevaid vastuseid ma sain? Peamiselt öeldi mulle, et sellele ei ole lihtne vastata, kuid minuteada on kas-küsimustele väga lihtne vastata: kas ei või ja. Ehk oleks rohkem usku meie ellu vaja? Läheb võibolla nüüd liiga Sõpruse Puiestee laulurütmis filosofeerimiseks, kuid see tundus sellel hetkel oluline.

Igatahes mulle see raamat väga meeldis ja julgen edasigi soovitada. Küll ei pruugi see olla kõigi tassike teed, sest ma arvan, et selle raamatu võlu annab endast aimu siis, kui ollakse oma elus mingil ristteel. Teisalt jällegi, kurat seda teab - ehk siiski annab midagi ka niisama vihmastel augustiõhtutel lugemine midagi?

Monday, August 12, 2013

J. E. Agualusa "Minevike müüja"

Mulle tundus oma suvist lugemisvalikut tehes, et ma pole ammu ühtegi "Moodsa aja" sarjas ilmunud raamatut lugenud. Sestap raamatukogus riiulite vahel luusides otsustasin sellega proovida - mugavalt õhuke ning intrigeeriv teema. Seega mõeldud, laenutatud ja nüüdseks ka tehtud.

Raamatu minategelaseks on majageko Eulalio, kes jutustab oma "majakaaslasest" Felix Vendurast - mehest, kes loob inimestele vastavalt esitatud tellimustele nende soovitud ilusaid minevikke st õilsad esivanemad, huvitavad sugupuud, veidrad sündmused jne. Tema klientideks on üldiselt väga mõjukad ja võimsad inimesed, kes saavad sellist luksust, nagu seda on mineviku muutmine, endale lubada. Kuid ühel päeval satub Felixi ukse taha mees, kes soovib endale lihtsat angolalase minevikku ning minevike müüja täidab tema soovi. Mehest saab Jose Buchmann ning Felixist omakorda tema veider sõber. Kuid kui mängu tulevad minevike müüja armastatu Angela ja endine kommunist Edmundo, siis hakkab minevik üle kanduma olevikku ja vanad saladused ja vihavaenud kistakse päevavalgele. Samuti joonistub vaheldumisi Felixi isikupärasele loole välja ja majageko enda eelmise elu lugu ning sellega seonduvad psühholoogilised assotsiatsioonid, mistõttu ei räägita selles raamatus ainult ühe tegelase lugu, vaid joonistuvad välja enam-vähem kõigi tegelaste minevikud kas suuremas või väiksemas plaanis.

Kui ma seda raamatut peaksin kirjeldama, siis esimese mõttena tuleb mul meelde sõnapaar "maagiline realism". See on selline huvitavasse konteksti asetatud sündmuste rägastik, kus väljamõeldist on teose mõttes reaalsusest raske eristada. See aga on ühest küljest väga köitev, kuid teisalt tekitab segadust, sest aegajalt jääb mulje, et lugu jookseb omadega ummikusse ning keskendub ainult üheselt kulgemisele. Marqueze, kes on maagilise realismi tuntuim esindaja, on muidugi omaette tase, kuid ka Agualusa on siin väga huvitava lähenemisega hakkama saanud. Samuti ütlen, et see assotsiatsioon tekkis minul ning sellel ei pruugi reaalsete mõistetega mingisugust seost olla.

Selle raamatu keskne idee on minevik ja selle muutmine. Algne idee on ju see, et "minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao kunagi kuhugi". Me mõtleme tõepoolest ju minevikust kui millestki vankumatust. See mineviku muutmine aga on ju tegelikult üsna aktuaalne teema, sest me kõik tahaksime lõppkokkuvõttes olla fäänsi taustaga intrigeerivad karakterid. Muidugi, siin tekib küsimus, kas mineviku muutmine sinu enda peas minevikus olnu ka olematuks teeb, kuid teisalt endale valetamine ja selle (olgugi ilusa) vale uskumine võib teinekord imesid teha - inimese enesekindluse, hoiakute ja mõtteviisiga. Sest kõik muutused algavad ju meie peast ja kui sa suudad juba ideeliselt ennast veenda, siis on pool võitu juba käes. Ka ajaloos on ju  näiteid mitmeid. Esimesena meenub Vanas-Egiptuses põlu alla sattunud inimeste kustutamine kõigist dokumentidest ja seinamaalingutelt, sest sellega tagati selle inimese kustutamine ajaloost. Intrigeeriv mõte karistuseks, sest ideeliselt ei taha ju keegi meist olla "hall mass", vaid keegi olla. Sellega aga on põlualuselt igasugunegi võimalus ära võetud. Ja ma ei hakka siin üldse rääkimagi lähiajaloost tuntud mineviku manipuleerimisest, kus erinevad kildkonnad oma visioone esitavad.

Teine kandev idee, mis mulle selles raamatus meeldis, on mineviku kui kõige kaduva presenteerimine. Näiteks kirjeldab minu jaoks selle lahti kohe raamatu alguses esitatud väike jutuke, milles üks härrasmees ütleb "kõik minu päevad on puhkepäevad, sest ma jalutan neist läbi". Aga nii ju tegelikult ongi - me jalutame läbi oma elust, tegelikult võibolla reaalselt adumatagi selle antud võimaluse väärtusest. Seega jalutame me läbi oma minevikust, et kõndida, pea laiali, tulevikku. Okei-okei, väga eneseabiks ja proosaliseks läheb juba kätte, aga samas kõigi oma võimaluste realistlik adumine ja ära kasutamine on siiski kunst omaette, mida valdavad vähesed. Tihti kutsutakse neid inimesi tänapäeva tegudele-tulemustele orienteeritud maailmas ka päevavarasteks :)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu on mitmekülgse ja üsna filosoofilise raamatuga, mis küll tempo osas kõige põnevamate killast pole, kuid samas kui "Väike prints" või Marqueze meeldib, siis tasub ka sellest silmad üle lasta.

Thursday, August 8, 2013

J. Powell "Julie & Julia"

Augusti alguses tabas mind suur lugemistuhin. Võiks lausa öelda, et meeletu ning raamatukogus sai mõned teosed kotti suratud. Selle raamatu valimise puhul mängis rolli see, et ma pole kunagi lugenud mõne filmi raamatuverisooni, kuigi viimasel ajal tuleb neid pidevalt välja. Seega mõtlesin, et proovin ja vot säh sulle...

Julie on New Yorgis elav kolmekümnele lähenev täiesti tavaline kontoritöötaja, kes adub pärast arstil käimist ja järjekordset vanuse meenutamist (kurukuulus bioloogiline kell), et tema elul pole mingit tõsisemat sisu ega suunda. Et oma kallil kaasal mitte sügavale masendusse lasta  langeda, kupatab mees ta Texasesse vanematekoju, kus Julie avastab ema köögikapist Julia Child'i retseptiraamatu "Prantsuse kokakunsti valdamine". See viib Julia aga mõttele aasta jooksul läbi teha terve raamatutäis retsepte so 365 päeva ja 542 retsepti. Kuna prantsuse kokakunst pole just kergemate killast, siis hakkab juhtuma jaburaid asju ning Julie satub kohati ikka väga oma piiride ääremaile, kuid see projekt on talle nö "pääsemiseks" igapäevasest nüristavast rutiinist ning selles ei puudu ka oma teraapiline nüanss. Ta hakkab oma tegemistest ka blogis kirjutama ning kogu sellest kupatusest saab väga tuntud ettevõtmine koos kindlate fännide ja eesmärgiga - teha läbi kõik Julia Child'i raamatus olevad retseptid.

Raamatu üldmulje on kergelt kaootiline ning häguseks jääb ka pikas perspektiivis see mõte asja taga (st kas midagi siis muutus või oli see lihtsalt mingi eluetapi kirjeldus), kuid meelelahutuse seisukohast oli päris tore lugemine. Powelli sulg liigub üsna hästi, kuid isiklikult arvan, et kohati oli tõlkimisel-toimetamisel midagi ehk kuidagi lonkama jäänud st laused ei jooksnud väga sujuvalt ning idee jäi aegajalt häguseks. Eriti just nende teravmeelsete kohtade juures, kus oleks eeldanud veidi selgemat idee esitust. Powelli arutluskäikudest aga oli minu jaoks väga sümpaatseid mõtteid arutluses oma eraelu kajastamine, mille juures vaatles ta Samuel Pepys'i päevikupidamise harjumust tänapäeva blogimismaania valguses, ning see, et on mõningad toidud, mille tegemine juba on oma olemuselt seksikas. Viimasele kommentaariks ütleksin, et tal on isegi õigus. Võrrelge näiteks omavahel šokolaadikoogi ning ühepajatoidu tegemist. Kumb kõlab erootilisemalt - sooja magusa taigna segamine või kapsa-porgandi palehigis tükeldamine? Mnjah, on nagu loogiline, eks?

Üldjoontes oli hea meelelahutus, kuid kahjuks mitte kuigi meeldejääv, mistõttu minu mõte seda kirjeldada püüdes on samuti veidi lombakas. Oli muhedaid muigamishetki, kuid üldjoontes on kogu raamat minu arvates keskpärase tulemiga. Seega sobib ajatäiteks, kui telekas on hapukurgihooaeg, kuid soovitaksin siiski filosoofilisema huvi korral liikuda mõne teise raamatu juurde.

Monday, July 22, 2013

J. Abercrombie "Raud ise"

Ma tegelikult ei tea ise ka, miks ma selle raamatu võtsin. Sattusin sõbrantsiga puhtjuhuslikult keskraamatukogu peamajja ja uudiskirjanduse juures oli see vist just äsja komplekteerijate juurest lihtrahva ette toodud. Mõtlesin, et uus fantaasia ja ehk tasub proovida... Jube tüütu oli seda muidugi ostlemisel kaasa
tarida, kuid riiulile lebama jätta teda ka ei tahtnud.

Püüan veidi kirjeldada ka uue sarja sisu. Uniooni ähvardab sõda põhjast pärit isehakanud julma kuningaga, mistõttu on riigis esile kerkimas uued liidud ja intriigid, mille keskmesse jäävad tahtlikult või tahtmatult väga mitmekülgsed karakterid. Sarja esimeses osas väga selgelt tegevustikust midagi välja ei joonistu, kuid saab üsna selgeks, mis sorti karakteritega on edaspidiste seikluste juures tegu: sandistatud inkvisiitor Glokta, uhke ja upsakas sõjaväelane Jezal, endise orjatarina maailma vastu tõelist põlgust tundev Farro, tujukas esimene maag Bayaz ja tema kohmakas õpilane, sõdades karrastunud põhjamaade sõjamees Logen jne. Igaühel on oma veider nüanss, mis kokku moodustab huvitava segapudru ja kerkivad esile üllatavad seosed.

Selle sarja esimene raamat on ikka korralik tellis (560 lk kanti) ning selle tegevus kulgeb üsna aeglaselt. Pigem jääb mulje, et autor on püüdnud välja joonistada karaktereid, et neid siis hiljem säravamalt elama panna. Selles mõttes peab ütlema, et see ei ole ilmtingimata raamat, kus verd ja tatti igale lehel lendab, kuid kahtlemata hakkab aimuma, et tulemas on üsna meheliku ja robustse võitlusega, kuigivõrd kohati on asetleidvad intriigid ikka väga naiselikud. Näiteks viimased peatükid olid juba nii käitvad, et oli lausa raske raamatut käest ära panna, kuigi esimeste lehtede kohta seda öelda ei saanud.

Ja tõesti - kuigi ma seda olen juba öelnud, siis karakterid on selle sarja puhul oluliseks märksõnaks. Karakteritemängust jäi mulle kõige enam silma Logen. Esmalt muidugi seetõttu, et mul on vist õrn süda põhjamaiste meeste vastu (viikingid ja asjad, teate küll?). Teiseks on elu näidanud, et tavaliselt on need kõige suuremad ja kurjema näoga kapid kõige õrnema südamega pehmed lurjused. Näiteks mulle meeldib tema lihtne talupojamõistus, milles on loomulikku loogikat piisavalt, et see lihtsalt tekitab minus sümpaatiat. Teine huvitav karakter oli Glokta, sest tema positsioon mängulaual on kaunis intrigeeriv - vaenlase poolt sandistatud endine kuulus sõdalane, kes nüüd teenib oma leiba inimeste piinamisega suutamata samas ise valust oigamata trepiastmetestki üles kõndida, kuid kelle nutikas mõistus on tihti teravam, kui see kasuks tuleks. Teised tegelased niivõrd silma ei jäänud, kuid eks nii laia valiku juures tekivad igaühel oma lemmikud.

Seega aeglaselt ketrama hakkav fantaasialugu, mille puhul ma soovitan mitte jonni jättta ja paari esimese peatüki järel mitte raamatut kõrvale panna - kusagil keskpaigas hakkab juba selgem pilt ja huvitavamad üksikasjad välja tulema, mistõttu muutub lugu ka elamuseks, mitte tüütuks kohustuseks.

Wednesday, July 10, 2013

S. Oksanen "Puhastus"

Kui see raamat ilmus ja sellest tõepoolest suur kisa oli, siis minu käsi lihtsalt ei tõusnud selle raamatu järele. Ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha ja ei suuda. Kui siis anti välja film  ja melu nö "teine laine" oli, siis minu emotsioonid olid üsna tagasihoidlikud. Tundsin, et ma ei taha ennast mõjutada lasta ning pigem ootan veidi. Nüüd aga tundsin, et on aeg ning laenutasin selle endale - hea rahulik lugeda ja ei ole mõjutusi.

Aliide on Läänemaal üksikus talus elav vanaldane naine, kelle maja ja õue rüüstavad naise minevikutegude tõttu noored külanolgid. Kuid ühel hommikul leiab ta oma õuelt noore naise. Selleks on Zara - Vladivostokist pärit noor neiu, kes olude tõttu on viidud Saksamaale prostituudiks, kuid kellel õnnestub oma sutekate käest põgenema pääseda. Siiski pole Zara sattumine Aliide koduõuele puhas juhus, sest Aliide on piiga vanatädi ja tema tegevuse tõttu sattus Zara vanaema Siberisse ning nüüd soovib noor naine saada selgust selles osas, mis siis täpselt juhtus ja miks tema vanaema istub Vladivostokis köögiakna all ja üldjoontes muu elu-olu vastu suurt huvi ei tunne, kuid lapselapsele eesti keele siiski selgeks õpetab. Ning läbi sisevaatluste hakkabki joonistuma pilt nii Zara kui Aliide mõttemaailmast ja sellest, mis siis lõpeks juhtus.

Kui minu hea sõbranna, kes on väga suure lugemuse ja elukogemusega inimene, seda raamatut mulle kirjeldas, siis ütles ta mulle, et Aliide karakter on väga mitmekülgne ning ei maksa kohe esimesel hetkel temast patuoinast teha. Tõsi, see tahtmine mul mingist rahvuslikust eneseuhkusest kohe ka oli. Kuid sõbranna kokkuvõte oli väga õige, sest kui mõelda Aliide karakterile, siis inimlikus seisukohast rabab tema elu kurbloolisus: vastamata armastus, ebaõiglus ja elu karmid õppetunnid voolivad välja sitke karakteri, kuid muudavad südame kalgiks ja moraalitunde häguseks. See paneb mõtlema, et mõnel inimesel kohe üldse ei vea elus, kuid teisalt tekitab küsimusi selles osas, kuivõrd me ise ripume oma ebaõnne(stumiste) küljes. Kellel on õigust öelda, et Aliide tehtu on 100% vale, kui ta käitus oma südame sunnil ning selles hetkes tundus see käitumine õige? Elu ei ole nii must-valge. Kindlasti pean tunnistama, et see karakter on üks minu lugemiskogemuste huvitavamaid leide.

Kuna loos keskendutakse kahele erinevale murrangulisele ajaperioodile Eesti ajaloos (nõukogude okupatsiooni algus 1940ndatel ja selle lõpp 1990ndatel), kus nii inmlikul kui ka ühiskondlikul tasandil kehtisid nö "hundiseadused", siis lubab see muidugi Oksanenil kaunis vabalt situatsioonitraagikaga mängida. Kriisikeskkonnas elutsedes on inimese käitumine ikkagi hoopis teistmoodi ning sellest tingituna ma usun, et ajastuvalik on olnud autori seisukohast väga nutikas. On ilmne, et kui selline olukord juhtuks just nüüd ja täna, siis tänapäeva Aliided ja Zarad tõenäoliselt niisuguse ellusuhtumisega ei oleks - moodne vanaproua helistaks tõenäoliselt moblaga tütrele Soome või Õhtulehte ning räbalates olevat noort naist ei jäetaks nii omapäi tegutsema. Võimalik, et olen siinjuures naiivne, kuid mulle on jäänud mulje, et tänapäeva eestlase sotsiaalne närv on veidi rohkem pingul ja võibolla rohkem läänestumas (so heategevuslikud kampaaniad, probleemidest rääkimine, avalikuse ette kiskumine jne), mistõttu ebaõigluse ja -harilikkuse juures enam silma nii väga kinni ei pigistata. Pigem vastupidi, kuid sellest olen ma ühes oma varasemas postituses ka juba rääkinud (sellest, et indie on ikka täiega mainstream).

Üldiselt siis huvitav ja intrigeeriv raamat väga mitmekülgse keskse tegelasega. Seega kindel lugemissoovitus. 

Friday, June 28, 2013

E. L. James "Viiskümmend tumedamat varjundit"

Khm... Käisin maal ja raamatukogus oli see kohe kenasti laua peal tagastatud kraami hulgas. Mitte, et mul maal midagi muud teha poleks, kui lugeda, kuid maal mul lihtsalt tuleb see paremini välja - vähem segavaid faktoreid. Noh, ütleme raamatu valiku kaitseks seda, et mul on värk nende järgedega - tuleb kõik läbi lugeda, sest muidu ei teki lõpetatust ja lahtiste otsadega on mul isiklikult väike probleem. Nimelt ei meeldi mulle need kohe mitte üks teps.

Anastasia jaoks lähevad esimese osa lõpuks ettevõetud mängud veidi liiga teravaks ning ta otsustab loobuda. Ta jätab maha oma härra Gray, kolib teise linna ja alustab oma tääd väikeses kirjastuses. Kuid Gray ei jäta jonni (tuletame meelde, et ta on siiski rikas tujukas multimiljonär, kes võib endale sellist asja lubada) ning ta võidab neiu jälle enda poole. Loo arenedes ilmneb ka härra Gray minevik, tema keerulised suhted ümbritsevate inimestega ning sügav poolehoid Anastasia vastu, mis viib lõpuks suurtest tunnetest tingitud abieluettepanekuni.

Einoh, endiselt kiire ja mugav lugemine, kuigivõrd hakkas kogu see seksivärk juba päris alguses ära tüütama. Olgem ausad, seda ei kirjeldata kuigi realistlikult või on mul lihtsalt teistmoodi kogemused. Pigem hakkas mulle rohkem pinget pakkuma see, mis inimene see Gray siis lõpuks on, kuid ilmselgelt ei saa seda raamatut pidada karakteriromaani tipptasemeks. Seega on siit väga-väga keeruline mingisugust sügavamat filosoofilist taset teieni tuua. Seksi on, kirge on, draamat ka näpuotsatäis - naisteka kolm põhikomponenti, mis sisustavad kenasti paar-kolm sombusemat suveõhtut ära.

Seega naistekana üsna okei, kuid lõpuks tõesti kogu see pidev seksi rõhutamine ei tööta enam.

R. Miller "Pippa Lee eraelu"

Oi, kuidas ma tahaksin teile rääkida põneva loo sellest, mismoodi see raamat minuni jõudis, kuid kahjuks oli valikuprotsess sellel hetkel kaunis igav: kui ma puhkuse plaane tegema hakkasin, siis läksin kohalikku raamatukokku ja toppisin muu hulgas ka selle kauni eksemplari oma "proovime siis" raamatute hunnikusse.

Pippa Lee on hilises keskeas naisterahvas, kes elab koos oma 30 aastat vanema mehe Herbiga ühes vanurite kogukonnas. Pippa aga tunneb, et midagi on valesti. Ta hakkab öösiti unes ringi käima, avastab ennast jälle suitsetas ning teda lausa tõmbab naabrinaise poja Chrisi poole (mitte tingimata seksuaalses mõttes). Pippa rahutus aga on ootamatult põhjendatud, sest ilmneb, et tema mees magab nende ühise sõbrannaga ning õhku kerkib lahutuse teema ja lugu ise lõppeb hoopis isemoodi  (kuigivõrd minu arvates veidi kunstliku maiguga) twistiga. Raamatu arendes aga saab ka aimu Pippa keerulisest ja eklektilisest minevikust: segased suhted emaga, pehmelt öeldes pöörane noorus, Herbi eelmise naise surm ning loksumine mugavasse abielurütmi, mis lõppkokkuvõttes siiski ei muuda Pippat selleks traditsiooniliseks eeslinna naiseks.

See raamat ei saa minu arvates alguses kuidagi hoogu sisse. Pigem on see algus kuidagi kombatav ja õrritav. Kuid raamatu teine osa on jutustatud mina-vormis läbi Pippa enda silmade, keskendudes Pippa kujunemisaastatele, ning just siin hakkas minu jaoks see raamat elama. Lugedes ma kuulsin lausa selle intelligentse keskealise naise häält, mis rahulikult ja ilma häbita räägib oma minevikust, olgu see siis kui jabur tahes. See oli väga võluv ja ehe ning juba selle lühikese peatüki pärast tasub seda raamatut lugeda. Kuid üldjoontes jätavad teised raamatu osad kahjuks kunstliku mulje. Just eriti need, mis käsitlevad raamatu seisukohast seda "tänast päeva". See tundub kõik kuidagi võltsilt paatoslik ja stagneerunud, kuid teisalt võib see ka autori taotlus olla, et näidata elu igapäevase rütmi eripära. Huvitav ongi see, et selle raamatu puhul jäi mulle meelde loo rütm, mitte sisuline areng, karakterid või konkreetsed sündmused. see on selles mõttes naljakas raamat, et see on nagu Arvo Pärdi "Alina" - väga lihtne ja ilma ekstreemsete elamustippudeta kulgemine ajas. Justkui oleksid tegelaskujud andnudki ennast juhtumiste meeldevalda, ise selleks suurt midagi tegemata.

Üldjoontes keskpärane raamat, kuid mõningad kirkamad hetked kergitasid raamatu üldmuljet. Seega olge valmis pigem aeglase rütmiga külasimmaniks, kus süldibänd hakkab juba ära väsima, kui ilgelt ägedaks rockpeoks, kus tahaks lõpuni välja näppu visata.

Saturday, June 22, 2013

E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"

Kui ma teile tõe ära räägin, siis te kindlasti mind ei usu. Aga ma proovin siiski. Tegelikult ei ole mina seda raamatut endale kunagi laenutanud. Pidin selle raamatukogust ära tooma ja sõbrantsile viima, kuid soovides saada aru, millest see suur kära selle raamatu ümber, juhtusin selle poolkogemata läbi lugema. Sõbranna saab raamatu kaks päeva hiljem kätte :)

Ma küll ei tea, kas on vaja sisu ümber jutustada, kuid annan siiski lühikese ülevaate. Noor ülikooli lõpetav neiu Anastasia satub olude sunnil koolilehele intervjuud tegema suurärimehe Christian Greyga. Nende kohtumine on täis ilmselgelt tugevat seksuaalselt energiat ning mees hakkab naist jahtima. Rikka mehena võib ta endale sellist keerukat võrgutamistantsu lubada - kallid kingitused, üllatavad kokkusaamised jne. Neiul on jalad ilmselgelt alt pühitud ja ta on valmis kõigeks, mida mees nõuab. Kuid siit tuleb mängu mündi tumedam poolt - nimelt harrastab lugupeetud ärimees Grey ainult SM seksi. Ja siin peab siis Anastasia läbi mõtlema, kas ja kuivrd ta tahab mänguga kaasa minna hoolimata oma tunnetest.

Teate, et olla nüüd kristalselt aus, siis ma ootasin siit ikka midagi väga palju hullemat (arvestades seda, kuidas seda raamatut on portreteeritud). Tegelikult on see aga kolme raamatu pikkuseks venitatud "naistekas" - võtke kätte mõni veidi ulakama alatooniga Sandra Brown ja saate sama tulemi. Teine mõte, mis mul seda lugedes mõtteis mõlkus oli "psycho-porno" - mõiste, mille me sõbrantsiga kasutusele võtsime vaadates filmi "Must luik". Erootika algab kahe kõrva vahelt, see on üks elu paratamatusi ning vahel võivad need erootilised mõtted veidi üle võlli keerata. 

Seega ei saa mina sellest kisast-kärast raamatu sisu ja ideed arvestades aru, kuid muidu oli päris põnev meelelahutus. Seega sumedatele ja üksikutele suveõhtutele kindel lisand ;)

Friday, June 21, 2013

P. Underhill "Miks me ostame: ostuteadus"

 Kui ma töötaksin kusagil rahvaraamatukogus, siis tõenäoliselt oleks see riiulite nn "patsutamine" (riiulite korda seadmine ja ilusti laudiga sirgeks panemine) minu jaoks lõppenud virna ilukirjandusega, mida lihtsalt peab lugema. Kuid vahel on hea töötada spetsiaalset kirjandust komplekteerivas asutuses - ahvatlusi on vähem. See raamat aga jõudis minuni just patsutamise ajal. Jäin lihtsalt pealkirja korraks vaatama, võtsin korraks kätte, et lähemalt uurida, ja juba ma ta endale kapinurgale sokutasingi.

Underhill on aastakümneid tegelenud sellega, et uurib USAs paiknevaid ostukeskkondi ja seal liikuvaid inimesi - kuidas inimesed loevad erinevaid silte, vaatavad kaupu, liiguvad ruumis ringi, suhtlevad klienditeenindajatega, kuidas keskkond/väljapanekud/lendlehed on kujundatud. Ta uurib seda, mis paneb inimesi ostma ja kuidas oleks optimaalseim seda võimendada. Näiteks kas te olete tähele pannud, et kui te lähete suures kaubanduskeskuses mõnda poodi, siis reeglina suunduvad inimesed pigem paremale. Isegi poes kehtib parema käe reegel :) Või et 85% meestest, kes toodet poes olles mingil määral kasutavad (selga proovivad või tehnikavidinat näperdavad), ostavad selle ka ära, kuid naistest teeb ostu samadel tingimustel vaid 25%. Seega on ostukeskkonnas inimeste ja nende käitumise jälgimine tõepoolest ehk mõnevõrra veider,  kui teie kõrval seisev tüüp teid pingsalt silmitsedes pidevalt midagi oma märkmikusse kribab, kuid teisalt väga põnev.

Pärast raamatu lugemist hakkasin samuti rohkem jälgima enda käitumist poes ja poe sisustust üldisemalt. Näiteks ühes poes pidin ennast oimetuks otsima, et leida lihtlabast suhkrut - maitseainete juures seda ei olnud, kuivainete juures ka mitte... Lõpuks selgus konkreetse poe loogika, mille kohaselt suhkur ja kohvi-tee käivad käsikäes. Beats me! Samuti nägin ma, et Eesti kaubandusketis ei jäta poodi sisenedes kliendile nn "maanudmisruumi" ehk siis sa astud ruumi sisse ja tihtilugu jooksed kohe esimese tooteriiuli otsa. Underhilli seisukohast (ja mina ühinen temaga) on see küll big no-no, sest kliendil peab olema võimalus keskkonnaga harjuda. Tööl on meil õnneks ruumi sisse astudes piisavalt võimalust veidi oma olukorraga kohaneda, sest ruum lihtsalt on piisavalt suur, et me ei saa riiuleid kohe ukse ette ritta seada. Poes aga mõjub see esimese riiuli nägemine veidi ahistavalt, kas pole mitte? Sa näed poodi astudes kohe asjadest tulvil riiuleid ja mõtled , et ma pean ennast võitlusvalmis seadma ja lahkuma poest ainult soovitud asjadega (vähemalt mina pean seda tegema, teistest ma ei tea).

Muidugi on selline tarbekeskkonnas liikumine mingil määral paratamatus ning teisalt ma ei naudi üldse uue kraami poes liikumist - olen avastanud endas juba aastaid tagasi väikese pisiku, mis eelistab hinna- ja kvaliteedisuhteid silmas pidades second hand poode ning taaskasutuskeskusi. Kuid aegajalt organiseeritud ostmisele-tarbimisele orienteeritud keskkonnas liikumine on paratamatu ning siis paneb see kõik mind küll mõtlema. Me tarbime üsna arutul hulgal hiina originaale, teeme oma ostuotsuseid lähtudes tänaval nähtud IN-suundadest ning leiame uusi ja uusi põhjuseid veenmaks ennast, et see järjekordne jakk on mulle väga vajalik, mis sellest, et kodus kapis on juba 2 üsna sarnast. Seega oli see raamat minu jaoks veidi kahetise alatooniga ja kaalusin siiralt vahepeal mõtet minna näiteks Rimisse ja ajada nende väljamõeldud ja organiseeritud tootepaigutus sassi. Just for the fun of it!

Üldjoontes põnev lugemine. Kahjuks küll mitte nii meeldejääv, kuid mingid osad jäävad kindlasti päevadeks kummitama. Sest nagu Underhilli moto on oma kliente koolitades: "Ilmselge ei ole alati silmnähtav."

Sunday, June 9, 2013

M. Atwood "Maitsev naine"

Atwoodi raamatud pole mind siiani alt vedanud. Seega tahtsin vahelduseks lugeda midagi tõsiselt head ja intensiivset, mistõttu Atwood ainukesena mulle kohe meelde tuli, sest tema võime luua omapäraseid ja meeldejäävaid karaktereid on tõesti köitev. Seega jalutasin pärast tööd raamatukokku ja seisin nõutu näoga veidi tema teoste juures, sest neid lihtsalt on liiga palju. Raamatukogus väljusin aga selle raamatuga.

Marian on noor intelligentne naine, kes elab stabiilset ja üsna korraldatud elu - ta elab eeslinnas koos pöörase korterikaaslasega, töötab küsitlusi läbiviivas firmas ning valmistub abielluma oma poiss-sõbra Peteriga. Kõik on korras ja tasakaalus kulgedes justkui omasoodu oma loogilises rajas. Kuid Marian tunneb mingit rahutust. Kui ta ühe õlude maitset käsitleva küsitluse läbiviimise käigus kohtub tudengit Duncanit, kes pakub talle võimaluse oma nii igavast ja tuimast argielust välja rabeleda oma ebahariliku mõtteviisi ja olekuga, siis haarab noor naine sellest alateadlikult kinni.  Püüdes uue ja huvitava tutvuse ning stabiilse ja mugava vana elu vahel balansseerida tabab Mariani äkki arusaamine, et ta ei suuda süüa liha. Pärast mõnda aega ning asjaolude arenemist ei suuda ta süüa ka enam muna, kala, piima, riisi ega aedvilju, kuid ootamatut olukorra lahendust ning enese sisetunde kuulamist küpsetab ta üle pika aja šokolaadikoogi ja sööb seda nii isukalt, nagu ta pole tükk aega midagi söönud.

Olen aru saanud, et see on Atwoodi esimene avalikuse poolt tähelepanu saanud teos, mis ilmus kusagil sügavatel kuuekümnendatel. Sellest ka see täiesti teine fiiling ja teemakäsitlus, mida ma kohe üldse ei saa Atwoodile omaseks pidada - pigem on see ettevaatlik pinnasondeerimine koos liiga pehmete seostega. Ma tundsin puudust sellest tugevast intriigist, mis oleks teost sidunud nii karakterite kui sündmuste seisukohast, kuid ma ei oska täpselt seda puudujäävat komponenti nimetada. Minu arvates oli kõige kummalisem tegelaskuju mitte Duncan (nagu tõenäoliselt autor on tahtnud esitada), vaid hoopis Peter - see enesekindel ja väikekodanlik advokaat, kes harrastab fotograafiat, planeeritud ootamatusi ning stabiilsust. See naljakas ja liiga tavaline mees, kes tekitab minus automaatselt uudishimu, et mis tema kiiks ja veidrus siis lõpuks on. Ta on liiga... tavaline :) Kui milline asjaolu või olukord oli kõige huvitavam ja meeldejäävam? Teate, mulle ei tule hetkel ühtegi sellist olukorda ette... Ja see peakski tegelikult kenasti selle raamatu minu jaoks kokku võtma. See ei jää meelde!

Seega täiesti ebatüüpiline Atwood, kuid kahjuks mitte minu tassike teed.

Sunday, May 12, 2013

S. Collins "Näljamängude" triloogia

Juba siis, kui Collinsi sulest ilmunud triloogia esimene raamat "Näljamängud" ilmus, siis minu raamatufanatidest sõbrad enam muust ei rääkinudki. Ja kui ma kogu aeg ütlesin, et pole lugenud ja pika-pika pilgu osaks sain, siis nüüd oli aeg see võlg tasa teha. Eriti köitev oli muidugi asjaolu, et sain kõik kolm raamatut korraga kätte :)

Triloogia esimene raamat on põnev sissejuhatus uude fantaasiamaailma. Kapitoolium korraldab igal aastal Näljamänge, mis on kinnisel territooriumil toimuv võitlus elu ja surma peale, ja milles osalejateks on 12 vaesest ringkonnast loosi tahtel valitud poiss ja tüdruk. 12. ringkonnas elav Katniss Everdeeni elus pole palju inimesi, kellest ta hoolib, kuid näljamängude loosirattast tõmmatakse välja tema väikese õe Prim'i nimi, astub Katniss vabatahtlikult tema asemele. Samast piirkonnast satub tema rivaaliks Peeta - kohaliku pagari poeg. Koos oma toetajatega luuakse strateegia, kus Peeta ja Kat peavad teesklema sügavaid tundeid, kuid mingil hetkel läheb see mäng käest ära ning igal Näljamängul on ainult üks võitja... Kuid Kat ja Peeta suudavad Kapitooliumi mängumeistrid üle trumbata ning pääsevad mõlemad Näljamängudelt eluga. See aga on oma hinnaga ja sellele keskendub triloogia teine raamat. Kat'ist on endalegi teadmata saanud Kapitooliumi vastase revolutsiooni sümbol, mis viib suurte pingete ja väljaastumisteni, mis tipnevad täiesti erilist sorti Näljamängudega, kus osalevad ainult varasemad võitjad. Kuid need mängud katkestatakse revolutsionääride poolt, kes röövivad mõned võistlejad areenilt. Triloogia kolmas osa räägib revolutsiooni organiseerimisest 13.ringkonna elanike kaasabil ning Kat'i rollist selles, tema püüdlustest elada sisse talle etteantud rolli, päästa Peetat ning ette aimata revolutsiooni kulgu. triloogia lõpp on veidi ootamatu, kuid üsna intrigeerivalt huvitav.

Rääkides terve triloogia üldisest muljest võib öelda, et see on tõesti omanäoline fantaasiaromaan, eriti arvestades sellega, et mängus pole mitte maagilised olendid ja võlurid-nõiad-maagide õpilased, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda. Igati inimlik instinkt, mis keeratakse vindiga üle kergelt Vana-Rooma gladiaatorite võtmes. Isiklikult eelistasin rohkem seda Näljamängudega seotud emotsiooni, sest see revolutsiooni temaatika oli minu maitsele liiga poliitiline ning kunstlik.

Intrigeeriv on selle triloogia emotsionaalne tonaalsus - rusuv ja tuim "must do" meeleolu, mille puhul tekib tihti selline lootusetuse tunne. Katnissi karakter ei ole kindlasti kõige kergemate killast, kuid teisalt vaadeldes situatsioone, millesse teda loo käigus pannakse, on see iseenesest ka arusaadav. Ma olen seisukohal, et olgu inimene kui altruistlik tahes, on ta oma südamepõhjas siiski egoist, mistõttu jäid mõned karakterid mulle kohati arusaamatuks ning nende motiivid seosetuks (Peeta eneseohverdused tulevad kohe esimesena pähe), kuid teisalt võib seda pidada ka lihtsalt minu küüniliseks pooleks. Elu mõtet pole sellest raamatust küll minu arust võimalik leida, kuid teisalt ehk paneb noored lugemishuvilised veidi elule teisiit mõtlema.

Mulle iseenesest isegi väga meeldis see triloogia, kuigivõrd viimane osa "Pilapasknäär" oli minu hinnangul oluliselt nõrgem kui esimene ning teise osa, kuid soovitaksin siiski lugeda.