I. Shaw "Noored lõvid"

Mõne raamatuga, mis minu kätte lugemise eesmärgil satuvad, on mul omaette suhe. "Noored lõvid" on üks nendest. Ma olen väga mitmes raamatukogus töötanud nüüdseks ja see raamat on alati riiulis olemas olnud, kuid kunagi pole ma näinud ühtegi inimest seda laenutamas. Meenub, et isegi mu emal oli see raamaturiiulis olemas... Paks pirakas raamatuköide, millel on kaanel on sõjaroheliselt kujutatud sõdur (kui te need paberkaaned ära võtate, siis näete seda). Ühesõnaga, on see raamat olnud igal pool ja kui ma tundsin endas jälle seda tõsisemapoolse kirjanduse rahutust, siis tundus see valik õige. Ja ma meelega ei tahtnud Päevalehe kirjandusklassika varianti kätte võtta, sest nimetet sarja raamatute tekstitihedus võtab igasuguse lugemishuvi ära. Seega lonkisin ekstra Tallinna keskraamatukogu peamajja ning palusin just seda nõukaaegset "XX sajandi kirjandus" eksemplari hoidlast - nii lihtne see lugu ongi.

Raamat räägib laias laastus kolme noore mehe kogemustest sõdurina Teise maailmasõja aegses Euroopas. Christian Diestl on suusainstruktorina töötav austerlane, kes on oma vaadetelt nats. Kui algab sõda, läheb Christian vabatahtlikult Reich'i sõduriks, sattudes leitnant Hardenbrugi alluvusse, kelle juhtimisel liigub väeosa kõigepealt Pariisi, siis aga Aafrika rannikule. Sõja segaduses saab leitnant raskelt haavata ning Christian satub sõjakeerisesse üksinda oma elu eest võitlema liikudes nii Aafrikas kui Euroopas mitte midagi kaotava mehena ringi. Noah Ackerman on New Yorgis elav juudi noormees, kelle elus ei ole tegelikult enam mitte kedagi järele jäänud, peale sõbra Rogeri. Tolle kaudu tutvub Noah oma tulevase naise Hope'ga, kuid kui Jaapan tungib USA-le kallale, siis saab Noah kinnisideeks liituda armeega. Tuberkuloosikolde tõttu kopsus see tal kuidagi õnnestuda ei taha, kuid kui ta lõpuks oma eesmärgi saavutab, siis satub ta oma väeosa kaaslaste poolt ränga antisemitistlikku kiusamise alla. Ta leiab mooduse ennast kehtestada ning ta saadetakse Euroopasse - ta elab üle D-day, rängad piiramised Prantsusmaal ja on värskelt isaks saanud, kuid sureb lõpuks Christiani poolt lastud kuuli läbi pärast ameeriklaste esimest koonduslaagri avastamist. Kolmandaks peategelaseks on Michael Whitacre - dändilik naistemehest lavastaja New Yorgist, kes pärast ebaõnnestunud abielu liitub armeega. Ta satub Noah'ga samasse üksusesse, kuid pärast viimase enesekehtamist, otsustab paluda üleviimist. Sõja edenedes on Whitacre nii Londonis kui Prantsusmaal, kuid alati õnnestub tal leida see natuke "soojem" koht (seda nii ülemuste kui ka naiste osas), kuid alati ei pruugi nendes tagatubades samuti kõige lihtsamad mängud toimuda. Raamat lõpeb aga sellega, kui Michael tapab kättemaksus oma sõbra tulistamise eest Christiani.

Raamat ise on tõeline pirakas (pea 800 lehekülge) ning ei hakka ilmtingimata kergelt tööle, kuid Shaw puhul tuleb tunnistada, et ta suudab väga tabavalt ja kaasakiskuvalt olukordi joonistada. Karekterimängu puhul ilmtingimata mitte nii silmapaistvalt, kuid situatsioonid ja tabav olukorra/olustiku kirjeldus olid rabavad. Samuti arvestades seda, et kohati on tegu ikka väga avameelsete kirjeldustega ka igapäevase elu-olu kohta sõja ajal nii rindel kui tagalas. Mis mulle ka meeldis, et raamat edeneb episooditi st antakse ülevaade ühest mehest ühel hetkel ning siis järgmisel hetkel kirjeldatakse juba tema tegevuse järgmist tipphetke. Ei teki sellist venitamist ja mahutootmist, vaid kõik liigub kiirelt ja puhtalt.

Kui nüüd siiski karakterite juurde liikuda, siis on ilmselge, et Christianist on püütud teha seda musta lammast - nats, pidevalt taganev (sõja lõpupoole ütleb ta juba ise irooniliselt, et on üksiktaganemise spetsialist), äraandja, omakasule mõtlev närukael. Kuid teisalt on tema käitumine inimlik, kui arvestada, et ellujäämine on prioriteet. See on tegelane, kelle missiooniks on sõjast eluga välja tulla ja nii lihtsalt ta alla ei anna. Muidugi, moraalsest seisukohast on üsna mitmed tema teod küsitavad, kuid ma arvan, et nii lihtsalt teda hukka mõista oleks narr. Teine huvitab karakter oli Christiani ülema abikaasa Gretchen Hardenburg, kes sõja alguses elab hõlbuelu Saksmaal ning ei tundu üldse muret tundvat selle üle, mida toob homne. Mehed tulevad-lähevad, elu on üks suur pidu ning üldse on kerge inimesi upitada-uputada selles väikses konnatiigis nagu seda on Berliin. Kuid tema ja Christiani teistkordne kohtumine on hoopis teistes nootides - muserdunud naine on endale allüürniku võtnud ning kardab kõike ja kõiki. See näitab seda, et inimene on oludest sõltuv heidik - kord on ta kõrgemal kui pilvepiir, kuid sama lihtne on teda ka mutta trampida. Ja selleks ei pruugi ilmtingimata vaja olla suurt oskust või jõudu. Piisab ka lihtlabasest hirmust.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et see raamat oli ootamatult põnev. Võrdleksin seda sellise kadunud aardega meie kirjanduskultuuris nagu seda on Sinclair Lewis'e "Doktor Arrowsmith". Jah, aegajalt väsib käsi ära selle üleval hoidmisest ning, jah, kohati läheb justkui pikaks see venitamine, kuid see kõik on seda väärt. Kikukas!