Saturday, September 27, 2014

K. Laidler "Ranavalona I: Madagaskari hull kuninganna"

Võim ja hullus on kuidagi huvitavateks sünonüümideks sattunud viimasel ajal. Ei teagi, miks mind nende valitsejate elulugude poole tõmbab, aga raamatukogus riiulite vahel luusides tundus selle raamatu alapealkiri oli juba niivõrd intrigeeriv, et tasus proovida.

Madagaskarist on tehtud väga vinge multikas ning sellest räägitakse palju erinevates loodusfilmides, sest tegu on tõesti väga kauni ja omapärase loodusliku paigaga. Aga Madagaskari ajalugu on midagi väga võõrast st sellest nagu polegi midagi kuulnud. Raamatu autor K. Laidler ongi püüdnud veidi seda võõrast kultuuri avada, jutustades selle ajaloost, kusjuures keskendudes eriti  ühe selle saarekese kurikuulsaima inimese elule - Nais-Caligulana tuntud Ranavalova I. Ranavalona I, kes hoidis 19. sajandi alguses Madagaskaril elavaid hõime oma hirmuvalitsuse all, paistis silma erakordselt ekstentrilise iseloomu, võõraviha ja despootliku valitsusstiili poolest. Arvestades Madagaskari rahvaste eripärasid on sellise julma valitsejanna asetamine sellisesse kultuuriruumi hukutav nii kogukonnale kui ka riigile tervikuna, seda enam, et sealse rahva jaoks on valitseja jumalus, kelle sõna ongi seadus.

See raamat on oma sisu poolest täiesti ... eriline. Esiteks kontekst: peamiselt suulise pärimuse kaudu edasi antud mälestused ja legendid loovad huvitava tausta peategelase valitsemisajale, sest ega Madagaskari elanikud ju enne kristluse levima hakkamist 19. sajandi alguses lugeda ega kirjutada ei osanud. Seega kõik eelnev (saare asutamine, võimuvõitlused ja eelmise valitseja tegevus) on edasi antud suuliselt ja me kõik oleme ometigi telefoni mänginud. Teiseks müüt: ega keegi Ranavalona lähikondlaste mälestusi kirja pole pannud st kõik andmed temast on üles täheldatud temast väga kaugete isikute poolt. Näiteks Hitlerist on ka väga lähedased inimesed tema emotsioone, tujusid ja mõtteid kirja pannud, aga Ranavalova joonistub välja ainult kauge kuvandina, mille sisu jääb alatiseks suureks eelduste ja arvamuste kogupuntraks, sest ilmselt ei olnudki maailmas kedagi, kes teda tõeliselt hästi tunneks - valitseja, jumal, emand ja armuke ühes isikus, aga kunagi mitte samas rollis. Kolmandaks aeg: 19. sajandi algus oli maailmaajaloos ju väga pöördeline (Prantsuse revolutsiooni järelkaja, orjuse kaotamine ja orjakaubanduse hääbumine, industrialiseerumine, suurriikide soov oma valdusi arengumaade arvelt kasvatada, globaliseerumise esimesed märgid jne). Kuidas saab selliste muutuste tuules saareriik, mille põlised elanikud eelarvamuste ning uute ahvatluste vahel kõlguvad, oma normaalset igapäeva elu ilma konfliktideta jätkata? Seega väga erilisse konteksti asetatud raamat ja, tuleb öelda, et autor on päris tugeva uurimistöö teinud ning raamatu eestindus on samuti üsna heal tasemel.


Räägime nüüd veidi neist ahaa-momentidest. Ranavalona verised kättemaksud vaenlastele, kristlaste tagakiusamine ja hoolimatus oma rahva heaolu osas teevad temast tõepoolest väga silmapaistva naisterahva. sest tema sõna oli ju seadus. Kui minu tänapäeva ratsionaalselt mõtleva eurooplase pea ei võta, miks keegi ei öelnud "Aitab!" Kõige veidram näide oli ehk tema 16 nädalat väldanud "jahil käik", mille puhul pidid tema alamad rajama talle omaette jahihitee, kuna Madagaskail polnud suuri maanteid välisvaenlaste takistamise tõttu rajatud ning kuningannal ei kõlvanud ometigi liikuda samadel teedel, kus liiguvad talupojad. Jahil ühines kuningliku kaaskonnaga umbes 50 000 inimest, kes pidid oma toitlustamise, ööbimiskohtade ja muu elu-oluga seotud probleemide eest ise hoolt kandma. "Jahil" ei lastud teadaolevalt ühtegi looma, aga surma sai oletatavasti 10 000 jahil osalenud inimest, kellest paljud surid nälja, kurnatuse või ebapiisava hügieeni tõttu. Teine huvitav nüanss selle raamatu puhul on nimed. Ma tean, võõra kultuuri üle nalja heita ei ole viisakas. Aga kui teie esivanema nimi oleks Adrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist" (vt lk 24), siis ei saaks ka ehk teie seda väikse naeruturtsatuseta välja öelda. Seega sai veidi raamatut lugedes ka keelt väänatud :)

Seega omapärane maailm ja huvitavad õhtud sellesse süvenedes. Soovitan soojalt.

Sunday, September 21, 2014

V. Panjuškin "Rubljovka: Suure mängu käsiraamat"

Kui ma lugesin kusagilt veebist või kurat-seda-enam-teab-kust, et selline põnev raamat on ilmunud, siis hakkasin otsima võimalusi seda laenutada. AGA see oli igal pool välja laenutatud, sest ilmselt oli sama mõte tekkinud ka teistel suure linna lugejail. Ootasin siis tükk aega ja ühel kaunil päeval sain selle siis rõõmsalt kepsutades koju tarida.

Rubljovka on Moskva lähistel asuv piirkond, kus elavad Venemaa rikkad, kuulsad ja võimsad. Neil on pappi nagu muda, nad lubavad endale ekstravagantsust selle kõige otsesemas mõttes ning nad kõik mängivad kõrgelennulist mängu st me kõik teame, et kõrgelt kukkuda on valus. Aga selline ongi elu... Rubljovkal elavad inimesed elavad seega täiesti oma reeglite järgi, sest muud moodi ei oleks nad jõudnud sinna, kus nad on - kõrge ametikoht riigistruktuuris, trendilooja või tippjuht erafirmas. Raamat kirjeldabki neid reegleid, kuidas Rubljovkal elanikud püüavad oma elu seada ja sättida, et mitte jääda häbisse teiste omasuguste hulgas (vähemalt Venemaal). Kuid kahjuks sellega raamatu eripära ka piirdub, sest lõpeks ei olegi aru saada sellest, mis on siis Rubljoval nii oluliselt teistmoodi kui Beverly Hillsis või Aberdeenis või Rivieras st rikkur on rikkur hoolimata tema elukohast.

Keskseks kultusteemaks selles raamatus on raha - selle ümber keerleb mängijate (nii nimetab autor rubljovkalasi) elu ja see on see püha lehm, mida Rulbjovka elanikud kummardavad. Mõistan, maailmas peab ka olema selliseid tõusikuid, sest raha vajab raiskamist ja jämeda kullast kaelaketid kandmist ning peab ju ka minusugune haritlane-kulturnik saama irooniliselt kellegi üle naerda. Aga miks? Mis on selle  rahapata teenimise eesmärk siis? Rubljovka üks reeglitest on see, et raha ei tohi seista, seega enda tagala kindlustamine ei ole siin enam argument. Heategevus? Hehee, quess again. Heaolu? Ei jää mulje, et heaolu oleks igapäevane pabistamine, et kas vastatakse kellegi jaburatele normidele. Ma mõistan ka seda, et raha paneb rattad käima ja kui sul on võimu, siis miks mitte seda kasutada, aga kui paber muutub elu alustalaks, siis tekibki küsimus, et mis jääb siis peale selle veel alles? Kas eetika, hingesund ja mõttemaailm siis on tõepoolest nii tähtsusetu? Kurb ja veidi valus...

Üldises plaanis olen ma aga selles raamatus tõsiselt pettunud. Selle näiteks on kasvõi see, et ükski post-it-märkmepaber ei tundunud olevat väärt, et mõni koht raamatus enda jaoks ära märkida. Ja seda ei ole varem juhtunud! Mõtlesin, et ma saan lugeda jaburaid näiteid või midagi kardinaalselt vene temperamendiga seonduvat, kuid kahjuks piirdub raamatu autor vaid põgusate viidetega rikaste ja mõjuvõimsate elu visandamisel, mis sumbub pikka temaatilisse nämmutamisesse. Kohati tundus, et raamat on kirjutatud lihtsalt seetõttu, et see tundus põnev. Võibolla pole autor lihtsalt julenud üle võlli detaile kirja panema hakata, sest mustamise eest võib ju peksa saada või rootsi kardinate taha sattuda, aga siit siis ka küsimus, et kas on siis üldse mõtet sellist raamatut kirjutada? Kus kajastub siin see Venemaa müstilisus ja igapäeva elu absurdsus välja?

Seega pean kurbusega tõdema, et seda raamatut ma ei soovitaks.

Saturday, September 13, 2014

J. Meek "Suurim armastusakt"

Jäin just oma viimasel ajal loetud raamatute pealkirju lugema ja, andke andeks, ma ei tea, miks on igal pool armastus sees. Võibolla on mul lihtsalt vaja see enda jaoks selgeks mõelda... Aga ma ei hakka tõde salgama, et selle raamatu valisin samuti pealkirja järgi, sest sõnastus kõlas juba kõlas väga grandioosselt.

Väikeses Siberi linnakeses saab Esimese ilmasõja ajal kokku üks omanäoline seltskond tegelasi: võikaid riitusi korraldav ususekt, vangilaagri põgenik, alkoholilembeline šamaan, Tšehhi rügemendi riismed, tšehhide narkosõltlasest väejuht ja kaunis lesknaine, kes oma noore pojaga on linna mõned aastad tagasi kolinud. Lisaks sellele liigub kusagil linnast väljas sarimõrtsukas, kelle hüüdnimi on Mohikaanlane, kes tekitab pimedat hirmu kõigis, kes temast kuulevad. Toosama Mohikaanlane paneb linnas tekkinud olukorra ootamatut rada pidi liikuma ja, kui hakkab selguma terve pilt, siis on juba raske kogu protsessi peatada: inimesed surevad ja pääsevad, püüavad leida tõde ja elu mõtet, teevad sugu ja loobuvad teadlikult armastusest või võitlevad selle eest isegi siis kui olukord on tõepoolest lootusetu. Seega mis siis on suurim armastusakt? Loobumine või võitlus surmani? Ellu jäämine või elust loobumine?

Selle raamatu tonaalsus on minu jaoks äärmiselt oluline - ma mõistan karaktereid ja mingil määral saan aru ka nende põhimõtetest ja teguviisidest, aga üle pika aja on minu kätte sattunud raamat, kus ideetasandil töötab kõik, aga ma ise ei suuda sellega haakuda. See mõte, et mida teeksin mina sellises olukorras, seekord tööle ei hakanud. Võibolla on see hea, sest ma ei saanud leida sarnaseid hetki ning tõmmata paralleele oma eluga, sest kaua ja kui pikki paralleele sa ikka muudkui tõmbad. Aga teisalt jällegi muudab see raamatu minu jaoks ebaisikupäraseks. Kui mingil tasandil ei ole võimalik samastuda, siis kuidas seon ma selle raamatu oma kogemuste või mõtetega? Iseenesest on raamatus ju huvitavaid nüansse: kastreeritute usulahk, toidunormiks nuumatud kaasvang ja ihar häbitu naine keset kõrget moraali. Aga kahjuks see jäi minu jaoks kuidagi (elu)võõraks.

Iseenesest tooksin siin välja ka Meeki kirjutamisstiili, mis on väga isemoodi. Näiteks kirjeldab ta tšehhide rügementi järgmiselt: "Saja mehe peale oli neil 945 varvast, puuduvad varbad oli võtnud külm, ja 980 sõrme, 199 silma, 198 jalga, 196 kätt, mikroobidest piinatud maod, ühel kümnest oli süüfilis, ühel kümnest tiisikus ja suurem osa tundis juba suus algavat skorbuudi vänget maiku." See võtab kõik kenasti ja kavalalt kokku, kusjuures lugejal ei saagi tekkida küsimust mis olukorras rügement on. Samuti saab stiilinäitena tuua vangilaagrist põgenenud Samarini mõttekäiku, kus ta leiab, et "kahuriliha" kasutamine sõjapidamises ei ole humaansem kui vangilaagris kaasvangi nuumamine tema ärasöömise eesmärgil. Tõsi, siinjuures tekib eetiline dilemma: kas 10000 ilmsesse surma minevat tundmatut meest kaalub üles selle ühe inimese, keda sa enne tema hukkamist tundma õpid, ehk siis kas kvaliteet kaalub üles kvantiteedi.

Seega üsna heas keeles kirjutatud põnev raamat, mille eesmärk minu jaoks ehk veidi häguseks jäi. Aga õhtud sai ilusasti sisustatud :)

O. Blanc "Armastus Pariisis Louis XVI ajal"

Kuna elu-olu on erinevatel põhjustel väga kiireks läinud, siis ma lihtsalt ei ole suutnud ennast sundida juba iidamast-aadamast loetu kohta postitusi tegema. Seisavad raamatud nukralt riiulinurgal, aga postitust ei tee ära. Nüüd hakkavad aga tagastustähtajad peale tulema ja väga enam valikut ei ole. :) Konkreetse raamatu valisin ma omal ajal intrigeeriva teema pärast, sest armastus on ju midagi suurt ja ülevat, aga hakkas mõttes tiksuma, et kas toona siis oli asi teisiti? No, olgu, tunnistan, et võibolla mõjus ka romantiline kaanepilt õige pisut.

Olivier Blanc on kirjalike allikate läbi püüdnud luua ülevaadet enne Suure Prantsuse Revolutsiooni aegse armastuse kultuurist Pariisist: ta räägib suhetest, suurtest žestidest, alatusest, abielust ja lahutusest ning toonaste suurte armastajate tegudest. Liigselt olukordade detailidesse laskumata (mida on ka keeruline teha kui suurem osa algallikaist pakuvad aimdusi, aga mitte reaalseid fakte) saab siiski üsna hea ülevaate toonasest õukonnakultuurist ja selle liikmeist: vabameelsus, seksuaalne vabadus ja helded kingitused armukestele muudavad selle ajajärgu ehk üsna unikaalseks Euroopa ajaloos. Või tegelikult ei tea ma ju, kas paleede ja briljantide kinkimine ei olegi tänapäeval enam tavaks? Raamatu tehnilise poole osas peab tõdema, et palju kirjavigu ning kohatine veider sõnastus muutsid lugemiselamuse minu jaoks  küsitavaks, aga eks see ole individuaalne.

Lugedes hakkas kuklas tiksuma mõte, et kuivõrd subjektiivne on tegelikult ajalugu. Blanc on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Pariisi armastust püüdnud portreteerida läbi erinevate kirjalike allikate, mille usaldusväärsus ja lähtekohad on juba eos veidi umbmäärased - nimelt klatšilehed. Ma olen seisukohal, et ajalugu saab muuta ning paberile kirjutatu ei pruugi kõik olla päris tõene, seda enam, et klatš on väga muutliku iseloomuga suhtlusvorm. Lihtsamalt väljendudes ei ole Kroonikas ilmunu ilmselgelt kogu tõde. Teisalt jällegi on see võibolla kõige selgem emotsioonide ja meelelaadi peegeldus, sest kuidas saab vaene ajaloolane muidu pihta tolleaegsele mõttemallile? Ikka loed seda peenikest kirja ja lihtinimeste sahistamist, mitte üliametlikku kohtudokumenti, sest see on nii kuiv, et krabiseb. Seega loed ja imestad, et kas see oligi toona aristokraatia elunorm? Kinkida paleesid paremale ja vasakule, jalutada armukesega keset päist päeva kudrutades pargis ja olla samas nii sõltuv sellest, kuidas sinu seaduslik teine pool oskab olukorraga toime tulla? Veidi napakas, sest see kõik tundub nii mõttetult keeruline. Aga raamatu põnevaim fakt oli minu jaoks see, et üks vürst esitas oma konkurendi vastu süüdistuse, kuna too ohustas tema armukest oma seltskonnaga, sest konkurent on nii kohutavalt igav inimene ja igavuse kätte võib ju ometigi päriselt ära surra. Kes tuleb selliste asjade peale?!?

Teine mõte, mis mul tekkis, oli armastuse kui tundelaadi muutus inimeste mõttemallides. Ma mõtlen sellele, et armastus kui tunne on ju oma olemuselt universaalne. Nagu valu ja vihagi - kui seda tunned, siis sa lihtsalt tead, mida sa tunned. Küsimus on ehk tundele tähtsuse omistamisel oma elus. Kui toona oldi altid tundetega kaasa minema ja see ei tundunud naeruväärne, siis tänapäeval (vähemalt Eestis) on küll tajuda seda, et inimesed ei räägi armastusest. Või üldse suurtest tunnetest. Neelatad, lööd rusikaga vastu lauda ja näe - viha lähebki üle! Võibolla on see rahvuste vaheline erinevus? Võibolla aga olid toona inimesed tõesti oma tunnetes avatumad ja siiramad? Kas armastuse olulisus on aja jooksul kasvanud või kahanenud?

Seega hea idee, aga teostus jäi kusagil kolmveerandi juures pidama.