Danzumees on oma blogis seda Kangro raamatut väga kiitnud. Kuna Danzumehe blogi on kaunis põnev lugemine, siis mõtlesin, et prooviks ka ära ja vaataks, mida mina asjast arvan. Nö "võrdleks märkmeid" :)
Kangro on sellesse raamatusse kogunud erinevad... võiks öelda lühijutud, mille temaatika tiirleb ümber teema "üksik naine vs maailm". Mina defineeriksin seda nii. Juttudes on justkui läbivaid karaktereid (näiteks Dario nimeline itaallane) kui ka üksikuid elulisi stseene, mis nagu sellise läbiva teemaga ei haaku (näiteks "Kunstimuuseumis"). Lood ise on üsna huvitavalt elupärased ja kohati absurdselt naljakad. Nö veidi vindiga. Näiteks "48 tundi" ja "Impotent ja surm" on nii üle võlli ägedad ja ausad, et juba nende lugude pärast oli mõttet raamat kätte võtta. Esimene mainitet lugudest räägib üksikust naisest, kellel on toimunud ovulatsioon ning talle antakse 48 tundi aega laps valmis treida. Muidugi, kuna meest pole, tuleb mees leida - alguses küsida headelt sõpradelt abi, kuid hiljem liikuda linna peale otseselt lantima. Impotendi lugu aga räägib loo sellest, kuidas naine võrgutab nalja pärast ära välismaalase, kes juhtub olema noh... suguvõimetu. Ning hiljem, kui olukord naist ei rahulda, isegi pärast seda, kui mees ütleb, et "see2 võõristab sind lihtsalt, ei julge alguses päris mehele kriipsu peale tõmmata. Äkki ikka järgmine kord joppab? Naljakas, kuid eluline.
Mulle väga meeldis Kangro stiil - selline aus ja intelligentne naisterahva sisemonoloog on äärmiselt värskendav. Samuti oli portreteeritav maailmavaade kohati täitsa üks-ühele justkui minu pealt maha kirjutatud. võibolla seetõttu see oligi minu maitse. Näiteks "48 tunni" mina-tegelane, kes leiab, et lastetus ei ole häbiasi hoolimata sotsioloogide ning rahvastikuteadlaste näägutamisele. Jah, ma olen ka lastetu ning oleks absurdne, kui ma hakkaksin süümekaid või tugevamat ühiskondlikku vastutust meie positiivse iibe suhtes tundma. Samuti see, kuidas me defineerime iseennast teiste inimeste suhtes, nagu tuli välja lühijutust "Ahvid ja solidaarsus", kus naine ja tema sõber Dario hakkavad vaidlema selle üle, et kes on siis see ahv täpsemalt ja mis moodi jookseb see solidaarsus piir, et kellele me võime tunnistada oma tõelisi mõtteid. Kas me vahel mõtleme, et inimesed, kellele me oma põhimõtteid ja veendumusi kirjeldame, on tegelikult ka sellest huvitatud ning kas nad reaalselt seda mõistavad? Sest sõnadel on ka erinev tähendus vastavalt meie elukogemusele...
Selliseid mõtteid tekkis mul Kangrot lugedes. Aga raamat ise oli päris nauditav - ei midagi põrutavat, kui kaunis realistlikult absurdne. Soovitan.
No comments:
Post a Comment