C. Läckberg "Kiviraidur"

Läckbergi stiil meeldib mulle. varasemate raamatute stiil on olnud tempokas ja intrigeeriv (vaata siit ja siit) , kuid samas piisavalt kahe jalaga maa peal, et ei lähe liigseks tralliks ega tagaajamiseks. Seega kui see raamat ilmus, siis teadsin ma kahteasja. Esiteks, et ma pean veidi aega andma, kuniks tõelised raamatukoguhundid on seesinase raamatu läbi lugenud ja saab ilma pingeteta raamatule keskenduda. Teiseks, läbi ma loen ta mingil hetkel ikka. Seega ükskord raamatukogus hulkudes nägin seda riiulis, võtsin kaasa, lugesin läbi.

Patrik ja Erica on verivärsked lapsevanemad ning nende argielu ja omavaheline suhtlus on kaunis pingeline: Erica on väikese lapsega kodus, tundes end emarollis ebamugavalt ja üksildasena, ning Patrik peab hakkama lahendama Erica vastleitud sõbranna väikese tütre uppumissurma, kuna selgub, et tegu oli mõrvaga. Paralleelselt tänapäevas toimuvaga kirjeldatakse ka rikka kivitöösturi ärahellitatud ja egoistliku tütre Agnese elu, mis mõjutab romaanitegelase elu nii tugevalt, et selle naise tegude kaja oma kogu julmuses kajab ka romaani tänapäevase tegevuse juures. Romaani tegevuses põimub kokku ühe väikese kogukonna elu absurdsus: väiklased naabritülid, armukeste pidamine, mittestandardselt käituvate inimeste võõristamine ja muidugi suured saladused, mis mahuvad väikestesse äärelinnamajadesse.

Selles mõttes Läckberg suurt ei üllata, kuna krimiromaani tempokuse juures ei saa tegelaste sisemaailma arengut just ilmatuma suureks pidada. Minu jaoks oli kõige põnevam just Agnese ehk kivitöösturi tütre elu, kuna nii intrigeerivat karakterit ei ole ma päris pikalt kohanud: kui inimene puhtalt egoismist ei mõista ega arvest ühiskondlike reegleid, siis kas ta on üldse normaalne inimene? Ma tean, et maailmas on inimesi, kelle egoism ongi haiguslik so nad ei saagi aru, et nad midagi valesti teevad. Nende jaoks on nende soovid ja vajadused kõige olulisemad ning empaatiavõime on nende jaoks arusaamatu sotsiaalne kompleks - milleks teeselda hoolimist, kui seda ei ole. Ja mine sa siis nüüd võta kinni, kas see on õige või vale. Kui mina ütleksin ilma sotsiaalse filtrita välja kõik asjad, mida sülg suhu toob, siis ma saaksin vist päris kiiresti füüsilise noomituse. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga ära hellitatud heade krimkade lugemisega, aga teised karakterid nii säravalt meelde ei jäänud ja oli asju, mis olid loo arengu seisukohast liiga läbinähtavad, et üllatada (näiteks Liliani põetamise tagamaad, Charlotte mehe käitumine jne). .

Kuna lugesin raamatut juba jupp aega tagasi, siis on mõtted kaunis hajevil, kuid nimi on antud raamatu puhul minu jaoks kvaliteedimärk. Seega soovitan.