P. Stamm "Agnes"

Ma ei teagi... Kirjutan küll iga kord siia ka sellest, kuidas raamatu valimise protsess käinud on, aga kas see postitusele ka sisulist kaalukust lisab? No ma ei tea, lihtsalt vahel on mul endal põnev meenutada kuidas ja miks ma mingi raamatu valisin - kas keegi soovitas või hakkasin ise jälgi ajame, et õige raamatuni jõuda. Aga selle raamatuga on lihtne - taas riiulite vahel luurates silma jäänud teos, mis tundus piisavalt huvitav, et sellele veidi oma ajast pühendada.

Mina-tegelane, Šveitsist pärit aimekirjanik, kes kirjutab raamatut reisivagunite ajaloost, kohtub Chicago raamatukogus noore naisega, kes teda koheselt köidab. See on Agnes - doktorant, kes kirjutab oma doktoritööd kristallvõrede sümmeetriarühmade sümmeetriast, mängib vabamatel hetkedel tšellot ning kes dušši alla minnes keerab lukku vannitoaukse. Agnes on naine, kes palub kirjanikul kirjutada lugu nendest - nende kohtumisest, väljaskäimisest, tunnetest jne. Selle protsessi käigus kogevad nad üllatusega, et nad mäletavad samu asju erinevalt ning kirjatüki edenedes tekib ka lõpuks küsimus, kuidas nad tahaksid seda enda jaoks jäädvustada.

Stammi stiil on kaunis napp - ta ei kaldu liigsesse ilukõnesse ega pigista karakterite tundeelust viimastki välja. Pigem jätab ta tegelaskujude arengule ja lugejale endale interpretatsiooniruumi so sa saad lugeda üldmuljet, kuid teadmata näiteks peategelaste taustast üleliia palju annab võimaluse lugu oma peas omale sobivalt edasi arendada. Kas see on nüüd hea või halb, see sõltub suuresti lugeja maitsest. Mind see ei häirinud, kuid ilmselt oli ajahetk süvaanalüüsiks halb, sest ma ei suutnud väga tegelaste mõttemaailma taha kaevuda. Lihtsalt ei olnud selleks piisavalt vaimset jõudu ega soovi. Kui mõelda aga tegelaskujudele, siis on see päris huvitav näide sellest, kuidas üks suhe kahe inimese vahel võib areneda. Antud loos tulevad mängu ka ealised ja kultuurilised erinevused, kuna minategelane on Agnesest vanem ning ta on päris Euroopast. Ma ei tea, kas see mängib suurt rolli, kuid ma arvan, et see võib olla suur mõjutegur asjade arengus. Agnese on minu arvates väga introvertne. Lausa tavatult üksildane ja iseseisev, isegi eestlase introvertsuse skaalal. Ja, uudishimulik nagu ma olen, mõtlesin kogu loo vältel, et mis on see, mis jääb kulisside taha? Mis on see, millest ei räägitud või mida endale ei tunnistatud?

Teosena ehk mitte kuigi meeldejääv, aga sellel on oma napis ülesehituses oma võlu.