I. Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale: käsiraamat 14. sajandisse rändajale"

Raamatu leidmise kohta väga suurt legendi kaasas seekrod ei käi. Tõsi, veidi kannatlikkust pidin üles näitama, sest uue raamatu ja uudse lähenemisnurga tõttu on see ajaloohuviliste poolt kiirelt avastatud kaunike. Aga ooteaeg oli mõistlik ja seega õigel hetkel andmebaasist seda märgates kalpsasin raamatukokku kohale ja võtsin välja. Tõde tunnistades on see raamat mul tegelikult juba mõnda aega kapinurgal lebanud, kuna sain selle päris kiiresti läbi. Probleem on aga alati selles, et kuidas leida aega sellest üks kirjatükk valmis vorpida?

Raamatu uudne lähenemisnurk avaldub selles - kujutagem ette, et mingil põhjusel tekib teil võimalus rännata ajas ning satute korraga 14. sajandi Inglismaale, siis just sellest raamatust leiate põhjalikud kirjeldused sellest, mis teid seal ees võib oodata. Seega lühike ülevaade kõigest sellest, mis teid võib ümbritseda ning millega peate ellu jäämiseks arvestama: söök, jook, hais linnatänavatel, elamistingimused, arstiteenus, haigused, koduloomad, riietus ja etikett, ühiskonnaklassid, kohtumõistmine, usk, peresuhted, huumor jne. Ja sellest võiks ju ometigi kirjutada sügavajaloolise ja akadeemilise raamatu, ning ilmselt selliseid ka omajagu õiges ringkonnas liigub, kuid autor on lähenenud pigem asjale läbi väikese huumoriprisma ning kastnud kogu selle infomahu (mida tegelikult ei ole üldse vähe) sellisesse kergelt seeditavasse populaarteaduslikku sousti.

Raamatu tehnilise poole pealt tuleb tunnistada, et sellist pehmema lähenemisega laiahaardelist ajalooraamatut praegusel Eesti raamatuturul teist vaevalt et leiab, sest nii raamatu idee kui selles eestindus on tõesti päris heal tasemel. Siinjuures tuleb tunnustada ajakirja "Imeline ajalugu / teadus" ettevõtmisi, sest tundub, et nende tegevus täidab kenasti praegust pehmema teaduskirjanduse nišši päris adekvaatselt. Lisaks sellele tuleb siinjuures rõhutada, et mulle on jäänud mulje, et britid on osanud oma ajaloo avastamisel läheneda  lihtrahvalikult köitvalt. See mulje tekib ilmselt seetõttu, et olen suur ajaloosaadete fänn ja just Inglismaal toodetud ajaloosarjad ning -saated jäävad selles võtmes eriliselt silma, sest need on lihtsalt tehtud mõnusa eneseirooniaga ja sestap on neid ka minusugugusel faktiteadmisteta udupeal huvitav ja haarav vaadata. Või siis olen ma liialt inglise musta huumori lummuses, sest seda jagub ka ikka igale poole omajagu :)

Niisiis, räägime aga kirkamatest hetkedest. Näiteks metsas elavad loomad. Meil on kuidagi väga loomuomane teada, et metsas on karud, hundid, rebased ja põdrad, rääkimata metssigadest, kuid on huvitav teada, et Inglismaal olevate andmete kohaselt tapeti viimane hunt sellel saarel just 14. sajandil ja kui kuningas tahtis kuldijahti, siis pidi kult talle eraldi mandrilt toodama. Seega puudubki inglaste lähiajaloo mõistes arusaam kiskjatest metsas, sest neil neid lihtsalt ei ole. Et olukorda illustreerida, siis kui meie esivanemad valmistusid öisel reisimisel igaks juhuks ennast ka ette selleks, et võib hundikarja kätte jääda ja elust ilma jääda, siis inglaste puhul oli kõige suuremaks kiskjaohuks rebane. Või teine inimene. Ja see on iseenesest huvitav, sest selline elementaarne ohutunde tajumise erinevus muudab pikas perspektiivis ka ehk mõttemaailma st pole siis ime, et eestlane on pigem koduhoidja, sest pikad reisid tähendasid kõrgendatud riski.

Teine näide on ühiskondlik mõttemudel ehk siis see kogukondlik arusaam sellest, kuidas ja miks asjad toimivad nii, nagu nad toimivad. Ühiskondlikus mõttes oli 14. sajand väga maskuliinne ning kogu riiklik korraldus on just välja töötatud meestele mõeldes ja meeste poolt, mistõttu naiste roll piirub üldises plaanis perekondlike suhetega. Selles osas on traditsioonid säilinud ja neid üldiselt väga ei rikuta. Maskuliinse ühiskonnakorralduse hea näitena võib tuua selle, kuidas käsitleti vägistamist st Galenose õpetuste kohaselt peab naine eostumiseks saama orgasmi ja kui vägistamise tulemusena naine rasestub, siis ilmselt polegi vägistamist toimunud, sest naine ju ilmselgelt nautis seda. Teine aspekt on muidugi selles, kes on vägistaja ühiskondlikul hierarhiaredelil, aga see on ilmselt igipõline probleem. Nagu ütleb autor ise "Õiglus on kõigil aegadel suhteline mõiste". Kuid mul on mulje, et traditsiooniline ajalookäsitlus on püüdnud kiriklikele dokumentidele tuginedes vanades ajalooõpikustes kujutada keskaega kui ühte morni ja hingelisi väärtusi tagajavat kohta, kuid ka keskaegne inimene elas oma päris elu väljaspool kiriklikke reegleid ja nad oskasid tegelikult elu nautida. Tõsi, nende arusaam huumorist ja meelelahutusest oli teistsugune (kukepoks ja karu kõditamine olid muu hulgas täiesti tavalised nähtused), aga sellise mõnevõrra robustsema meelelaadi tagamaad kirjeldab autor ka kenasti lahti. Enda samastamine nendesse raamatus esitatud mõttemudelitesse on aga ilmselt iga lugeja jaoks omaette väljakutse, sest tekib küsimus tolerantsuse- ja taluvusepiiris. Kui nüüd tõesti võtta kätte ja  kõigi oma nuti-plutide, värvitud juuste, lühikeste pükste ja postmodernsilikust elukeskkonnastsinna 14. sajandisse poirisesse teemülkasse plartsatada.

kokkuvõtvalt üks päris huvitav ülevaatlik lugemine, mida ma soovitan ka nendele, kes endas tunnevad ajaloohuvi, aga päris raamatut veel lugeda ei ole tihanud - see raamat aitab ehk ree peale.