Thursday, January 30, 2014

E. Piaf "Õnnepeole"

Ma olen väga veendunud ilukirjanduse austaja, kuid aegajalt püüan siiski ka oma mõttemalle laiendada kas populaarteaduse või elulugudega. Aga riiulis oli kõik need tavalised Elvise-Beatlite-Madonna elulood, mis kohe kuidagi ei köitnud (tavalised selles mõttes, et nende elulugudega olen ma suuremal või vähemal määral kokku puutunud). Aga vot  see väike Piaf jäi mulle silma ja mõtlesin proovida. Seda enam, et tegu on autobiograafiaga ja mis annaks inimese olemust paremini edasi, kui tema enda sõnad tema enda kohta?

Edith Piaf, kes veel ei tea, oli üks Prantsusmaa kuulsamaid lauljatare, kelle leivanumbriks olid prantsuse kultuuriruumile omased šansoonid. Oma autobiograafias räägibki lualjatar just oma karjäärist ja selle arengust - suuremad tõusud, väiksemad mõõnad ja õppetunnid. Vähem kulutab ta energiat ehk toonase kultuurikeskkonna ja olustiku kirjeldamisele, kuivõrd enda kui artisti muutumisele ja mõjukusele. Ta kirjeldab oma koostöid erinevate prantsuse artistitega nii muusika kui ka teatri-kino maailmas ja avab nende kaasteeliste tähenduse enda või siis kõnealuse artisti tööelus pigem professionaalses võtmes. Ajalises võtmes liikub Piaf aegajalt ka oma lapsepõlve mälestuste juurde, et selgitada ühe või teise otsuse/tunde tagamaad. Aga üldiselt kirjeldab see ühe artisti tööalast arengut laskumata liigselt detailidesse eraelu kohta.

Kui ma mõtlen Piaf'ile, siis kangastub mul esimesena silme ees üks stseen filmist "Reamees Ryan'i päästmine", kus ameerika sõdurid ootavad väikelinna rusude vahel töötava grammofoni juures istudes ja Piafi kuulates natside pealerünnakut. See stseen on lihtsalt kuidagi väga meelde jäänud, sest varemete vahel kajab see kirglik lauluhääl ikka kummituslikult. Teine nüanss, mis mulle meenub, on minu kursaõde Viljandi päevilt, kes (tõenäoliselt poosetamise pärast) väga Piafi kuulata armastas ja kellelt ma ka oma esimesed lindistused sain. Seega on mul Piafiga mingi naljakas suhe, sest prantsuse keelt ega kultuuriruumi ma väga ei mõista (nagu, ma usun, minu truumad blogilugejad on juba aru saanud), aga mulle meeldib mõõdukas koguses Piafi laulmist kuulata. See põrisev kirglik peaaegu vihane šasoon on kuidagi lummav ning minu arvates on see tekitatud emotsioon väga ilus ja aus. Mis siis, et ma sõnagi aru ei saa, mulle selle naise hääle kõla meeldib!

Kui ma nüüd aga autobiograafia enda juurde liigun, siis jättis Piaf mulle inimesena väga sihikindla, veidi enesekeskse ja oma väärikust tundva emotsionaalse naise mulje. See raamatuke rõhutab väga ilusasti Piafi kui kunstniku egoistlikku andekust, kusjuures ära ei põlga ta isegi välja tuua teiste kirjutatud kiitvaid sõnu enda kohta. Tõsi, negatiivsest ta pigem vaikib, mistõttu jääb autobiograafiast veidi kallutatud mulje, aga teisalt jällegi miks ta peakski ennast materdama omaenda tekstis? Samuti on see raamatuke pigem faktiline ülevaade, mitte süvaanalüüs tema isiku arengust. Ei, selles raamatus on kesksel kohal Piaf kui artist. Veidi intiimsemalt avab ta ennast minu jaoks alles viimases peatükis, kus ta eneseirooniliselt kirjeldab oma kudumiskirge ja soovi kaua magada, kuid see lühike 3-4 lehekülje pikkune peatükk on ka minu jaoks kõige vahvam, sest selles on näha Piaf'i kui isiksust. Ja just seda ma ootasingi sellelt raamatult, kuid kahjuks jäi seda minu jaoks liiga napiks...

Seega on see kindlasti põnev lugemine prantsuse kultuuri ja konkreetse artisti austajaile, kuid mina oleksin tahtnud näha rohkem just seda teist poolt Piafist.

No comments:

Post a Comment