S. Zinovieff "Maja Paradiisi tänaval"

Selle raamatu valisin ma tegelikult välja siis, kui hakkasin lugema "Punast printsessi" ehk siis autor tundus sellel hetkel väga huvitav, mistõttu laenutasin kohe topelt :)

Romaan algab sellega, et inglanna Maud kaotab autoõnnetuse tagajärjel oma ajakirjanikust abikaasa Nikitase. Elades aga oma mehe kodumaal Kreekas on naisel raske hakkama saada leinaga mehe perekonna toetusest hoolimata, seda enam, et Nikitase surm elustab vanad perekonnamüüdid ja rebib lahti vanad haavad. Maud võtab ühendust abikaasa ema Antigonega, kes oli nooruses kommunistlik revolutsionäär Kreekas ning kes Nõukogude Liitu põgenedes oma poja hülgas. Antigone aga, naastes pärast aastakümneid kodumaale, püüab hakkama saada mälestustulvaga ja saada lunastust oma relvakaaslasest väikevenna surma  asjaolude pärast. Maud ja Antigone kohtuvad ning nende eesmärkide ja maailmavaadete erinevused ühendavad perekonna ja muudavad Nikitase mälestuse ehk mõjuvõimsamaks.

Kuna Kreeka kui riigi lähiajaloost ma tean oluliselt vähem kui nende antiikaegsest kultuuriruumist, siis tuleb tunnistada, et autor on oma raamatu nimel teinud taas väga tugeva ja intiimse uurimistöö. Poliitiline terror ja võõramaalaste nukuvalitsuse tagajärjed ei ole tõenäoliselt eestlaste jaoks midagi võõrast, kuid segage see lõunamaise temperamendiga ning lugu läheb ehk veidi võikamaks. Nutikas idee luua paralleele Nikitase laste laste kaudu tänapäeva ja mineviku vahel tekitab huvitavaid mõttemänge, kuid sellega loo teravus ja šarm minu jaoks piirdub. Kõige kurvem on, et minu jaoks ei olnud raamatu karakterid lõpetatud - nendes oli midagi ebaehtsat ja kunstlikku, mistõttu keegi neist ei saanud mulle kuidagi lähedaseks või reaalseks. Ei tekkinud mõtteisse karakterite nägusid, iseloomulikke liigutusi või ettekujutatud situatsioone, mis mul hea raamatu puhul alati tekivad. Ei olnud ehedaid emotsioone ega kirge, mis oleks loo muutnud emotsionaalsemaks ja mitmekihilisemaks. Pigem kummitas kogu aeg kuklas, et tegu on romaaniga ja ei enamat. Sellepärast ei suutnud ma seda raamatut päris nii nautida, nagu ma oleksin tahtnud.

Paar huvitavat mõtet tekkis siiski. Kreeka kui rikkaliku ajaloolise pärandiga riik lämbub oma kultuuripärandi kätte. Ma olen ka varem kuulnud sellest, et riigil on raske tagada kõigi kujude, haudade ja muude antiikselt ajalooliste leidude eest hoolitsemiset ja ei tee riigi halduskorralduslikku poolt ilmtingimata just lihtsamaks - mõnes teises riigis teeks arheoloog puutumatult leitud antiikhaua tõttu tagurpidi rõõmusalto, kuid sellises kohas on sellise leiu avastamine pigem reegel kui erand. Iseenesest võibolla kurb, kuid teisalt ehk eluline paratamatus. Teine nüanss puudutab mässamist ja rahvaülestõusu kui demokraatliku ühiskonna võimalust avaldadameelt. Seda, et eestlased on mässamise osas pehmelt öeldes passiivsed, on ilmselgelt kurb tõsiasi, kuid Kreeka temperamendi puhul tundub see olevat vastupidi - iga põhjus on piisav barrikaadidele tõusmiseks. Raamatu ühe osana mässavad Nikitase lapsed näiteks koolisüsteemi vastu, sest see rõhub lapsi ja nende vabadust. Mina, konservatiivse eestlasena, loen ja imestan, et kas järgmisena hakatakse mässama sooja ilma ja oliivipuude kõveruse tõttu? Teisalt jällegi, kes teeb see jõuab, eh?

Seega hea uurimistöö, kuid kahjuks ebaõnnestunud karakterimängu tõttu minu jaoks ei midagi erilist.

S. Zinovieff "Punane printsess"

Tuhlasin erinevatest lugemis- ja raamatublogidest lugemisideid otsides ringi ning ühes blogis viidati ühele uuele vene aristokraatia ajalugu käsitlevale raamatule. Kahjuks on see hetkel igal pool välja laenutatud (uute ja heade raamatute igipõline nuhtlus, eks?), kuid edasi tuhlates jõudsin seesinase autorini ja selle raamatuni.

Sofka Skipwith'i nimi ei ütle suuremale osale inimestest midagi. Ka nimi Sofia Dolgurukaja nimi jätab ilmselt paljusid külmaks. Kui aga öelda, et tegu on sama inimesega ning seesinane naine sündist 1907. aastal vürstinnana ühes Venemaa oluliseimas aristokraatlikus perekonnas, siis perspektiiv ehk veidi nihkub. Oma vanaema elulugu uurima asunud Sofka Zinovieff, relvastatud tollelt päranduseks saadud päevaraamatute ja märkmepaberitega, et teada saada kes see vana Skipwith'i perekonnanime kandev Inglise maakohas talu pidav tegelikult naine oli. Põgenemine revolutsiooni eest, pagulase pidetu elustiil pendeldades erinevate Euroopa riikide vahel ja keerulised perekonnasuhted on noore vürstinna kasvukeskkonnaks. edaspidises elus Londoni ja Pariisi boheemlaslikus keskkonnas ennast vabalt tundev intelligentne noor naine loob aga endast kurioosiumi, mida on raske toonaste käitumisnormide põhjal mõista. Eriti arvestades fakti, et ta on siiski kolme lapse ema. Teise maailmasõja ajal aga natside koonduslaagrisse sattununa ilmneb tema juhianne ja organisatoorne loomus, mida Sofka hakkab hiljem rakendama Euroopa huvilistele Nõukogude Liidu vabariikidesse turismireiside korraldamisel. Elu lõpus leiab naise hing aga täiesti ootamatust kohast rahu ning kireva eluteega õnnistatud naine saab nautida seda, millest ta on terve ülejäänud elu puudust tundnud.

Raamatut lugedes ma imestasin, et kuidas küll mõnele inimesele on elus seiklusi antud. nagu kaleidoskoop, kus ükski värv või muster ei kordu. Tõsi, vahel mõtlen ka sellele, et kas selline pidev tormlemine ja tunglemine on väga hea, aga samas lihtsalt argises rutiinis elada on vist ka üsna nüristav. Inimene pole vist tõesti kunagi rahul :) Kui Sofka elulugu ja -stiil poleks juba oma olemuselt niivõrd kaootiline ja absurdne, siis vist ei oleks ka põhjust sellist raamatut kirjutada. Tõsi, palju auru läheb autoril ka oletustele ja arvamustele, kuid minu jaoks oli sümpaatne see, et lapselaps ei loo endale illusioone sellest, milline tema vanaema olla võis - ta toob väga ausalt välja päevaraamatus kirjeldatud olukorra ilustused, mis aga teistest allikatest vaadelduna enam nii ilusvõi puhas pole, ning analüüsib põgusalt tekkinud situatsiooni ja ebakõlade tagamaid. Selles mõttes tuleb tunnistada, et üks ausamaid elulugusid, mida ma lugenud olen.

Peategelane ise aga on selline inimene, kes mind pikas perspektiivis kindlasti hullumiseni närvi ajaks. Ma mõtlen reaalses elus. Näiteks tema suhe oma poegadega, kes sujuvalt võõrasse majapidamisse hoida/elama jäetakse, et saaks samal ajal ise vastabiellununa tatarlastest rändesinejatega mööda Inglismaad seigelda (korrates sellega kaudselt oma ema tehtud kasvatusmudelit). Võibolla olen kitsarinnaline ning ei mõista vabaduse tõelist hinda, kuid minu jaoks meenutab selline vabadus oma olemuselt pangalaenu - et hüvesid praegu nautida, tuleb hiljem aastaid veel nende tagajärgede eest maksta ning kordades rängemalt. Mulle meeldiks öelda, et vürstinna Sofka näol on tegemist optimistliku ja positiivse kangelannaga, kuid ta jättis mulle siiski terve raamatu vältel üsna kurva ja meeleheitel  inimese mulje st glamuur ja seikluslikud juhtumised ei varjanud minu arvates tema aastate pikkust üksildast otsimist ja allasurutud meeleheidet. Vahel võib inimene ka kõige lärmakamas ja sõbralikumas seltskonnas ennast ju üksinda tunda :)

Seega värvikas reaalne karakter, kellest on aus ja emotsionaalselt tugev elulugu kirjutatud. Kui elulood meeldivad, siis see siin on kindlasti üks põnevamaid lähenemisi.