Monday, February 4, 2013

N. Cooper "Luuderohi"

Selle raamatu tõi mulle sõbranna, kui ütlesin talle, et ta võiks midagi põnevat tuua. Ma olen seda varemgi käes hoidnud, kuid see pole mulle kunagi nii sümpaatne tundunud, et ma seda tegelikult ka lugeda tahaksin. aga kuna see juba õudselt kaua mu öökapikesel seisis, siis pidin ma midagi ette võtma.

Raamatu peategelane Trish Maguire on laste õigustega tegelev advokaat ja kui tema sugulase Antonia tütar pargis röövitakse, hakkab ta endalegi ootamatult asja ise uurima. Loo arendes ilmneb, et kadunud lapse hoidja on väga kurva ja üksildase lapsepõlvega noor neiu ning kergemaks ei tee seda ka Antonia suhtumine temasse. Samuti ilmneb, et kadunud lapse endine abikaasa ei ole tegelikult üldse nii teadmatuses lapse elukäiguga ning et lapse kasuisa pole hoopiski mitte nii helesinises unistuses, nagu teised tunduvat arvavat. Väikesed nüansid ja tibatillukesed detailid, mis lõppkokkuvõttes viivivad ebatraditsioonilise tulemuseni loo lõpus.

Raamat ei olnud stilistiliselt minu tassike teed - karakterid olid veidi liiga kunstlikud ja pealiskaudsed, lugu arenes minu maitsele veidi liiga aeglaselt ning kogu aeg ootasin seda ahaa-efekti, mida aga kahjuks ei tulnudki. Samuti suutsin ma jõuda süüdlaseni üsna kiiresti ning üldises plaanis ei olnud see raamat minu jaoks just suurim elamus. Sellest saite vist juba aru :) Kuid siiski üks väike mõttetera, mis minuga haakus.  Mis toimub nende inimeste peas, kes lähevad oma egoismist laste kallale? Olgu selleks kallaleminekusks siis vaime või füüsiline vägivald. Mis muudab ühe täiskasvanud inimese nii elajalikuks, et ta lihtsalt tahab endast nõrgemale haiget teha? See on asi, mis minu mõtteteadvusesse siiski ei küündi...

Aga üldiselt minu jaoks see raamat elamus polnud, kuid teisalt on see maitse asi.

PS! See on minu sajas post siia blogisse. Seega on põhjust šokolaadi süüa :)

No comments:

Post a Comment