E. Gilbert "Jumalik puudutus"

Tegelikult on selle raamatuga lood sellised, et ma ei teagi, miks ma ta alguses raamatukogust kaasa kahmasin, sest ei nimi ega tegu mind väga ei kõnetanud. Samuti olen ma teadlikult autori popteosest "Söö, palveta, armasta" eemale hoidnud, sest see lihtsalt tundus ülehaibitud. Lisaks sellele seisis see nädalake mul riiulis ning leidsin huvitavamaid tekstilisi väljakutseid. Seega suhtusin ma sellesse kerge õlakehitusega ning ei osanudki midagi nagu arvata. Aga ühel õhtul ei olnudki nagu midagi teha ja asusin selle kallale.

Raamat räägib samblauurija Alma Whittakeri elust 19. sajandil. Raamatu peategelase lapsepõlv möödus ebatavaliselt valgustatud perekonnas, kus nii isa kui ema oma tütre loodusteaduslikku uudishimu igate pidi õhutavad. Aga ühel päeval lapsendavad tema vanemad Prudence nimelise tüdruku ja Alma saab aru ühest asjast - ta ei näe ilus välja, kuna on suure kondiga, hullumeelse punase juuksepahmakaga ning lisaks sellele on ta pärinud oma isa näo, mis sobib küll meesterahvale, kuid naiselt eeldab sellise päriliku "õnnistuse" saamine korralikult kanget karakterit. Ja see määrab suure osa Alma ülejäänud elust. Ja tegelikult ta on oma olemuselt väga meeleline naine, siis püüab ratsionaalselt oma olukorrale läheneda ja olukorraga leppida. Tema leppimises ei ole kibestumist ega lõputut tragöödiat, vaid vaikivat nõustumist sellega, mis on. Kuigi tema olemus ei kao kunagi päriselt ära... Alma nooruspõlve armastus taandub pärast mehe abiellumist sõpruseks, kuid hilises keskeas kogetud sügav armumine viib naise mööda ilma seiklema, et leida vastuseid oma abikaasa kohta. Ta pühendab suure osa oma ajast teadustööle ja isakodu ülalhoidmisele luues endale tugeva loodusuurija maine, mis tema elu lõpuski veel teda laineharjal ja teravana hoiab.

Olles raamatu suhtes tegelikult ükskõikne, sest ega kujundus, autor või pealkiri ei innustanud, pean tunnistama, et see oli alles huvitav seiklus. Gilbert on suutnud luua erakordselt huvitava sissevaate 19. sajandi naise ja teadlase hingemaailma. Ausalt öeldes on mul raske valida, kumba peategelase rolli ma isegi siinse ülevaate koostamiseks eelistan, sest mõlemad on isemoodi (ebatavaliselt kirglik naine ebaatraktiivses kestas ja naine 19. sajandil tugevalt meeste poolt domineeritud teadusmaailmas). Lugu ei ole kirjutatud labaselt või ülemäära dramaatiliselt, vaid tegelikult päris sümpaatselt ja inimlikult, kusjuures ei puudu ka peen huumor (näiteks öldakse Alma ema kohta, et "ta riietus värvigammas, mida seostatakse koduvarblasega").

Ma ei oska siinjuures väga enam sügavuti minna, kuna ma alles lõpetasin selle raamatu ja töötan veel mõningaid nüansse läbi, kuid see raamat rabas mind kapitaalselt ja kindlasti soovitan ka teistele.