Mõni raamat jääb lihtsalt näppu raamatukogus kolades. Seda raamatut olen aegajalt maaraamatukogus käes keerutanud, aga miskipärast kõrvale pannud. Seekord aga tundus kuidagi õige see laenutada hoolimata ebamäärasest kaanekujundusest ning sisukokkuvõttest.
Põhja-Soomes elav naine, keda kohalikud kutsuvad Vigasilmaks tema erinevat värvi silmade pärast, on kohalikus kogukonnas tuntud ravitseja. Kohtudes ühe sünnituse vastuvõtmisel SS-ohvitseri Johann Angelhurstigai, kellesse ta kõrvuni armub. Teise ilmasõja lõpuakordid muudavad nende armastuse aga omamoodi olelusvõitluseks, seda enam, et Vigasilm sätib asjad nõnda, et ta võetakse sakslaste vangilaagrisse medõeks ning näeb ja teeb Lehmalaudas kutsutud laagriosas asju, mida suurem osa meist peaks ebainimlikeks. Seega on elu laagris pehmelt öeldes võigas ja Johann, hoolimata oma tunnetest Vigasilma vastu, on segase minevikuga ja ravimitest sõltuv ning ebakindel oleviku ja tulevikus osas. Pärast nende kahe koosveedetud aega Surnud Mehe fjordi veerel seisvas üksikus hurtsikus lähevad asjad aga lõpikult käest ära ning kogu lugu liigub selle karmi lõpuni - Vigasilm jääb lapseootele ning pärast põgenemiskatset satub ta ise Lehmalauda püsielanikuks, sakslased hakkavad sõda kaotamise tõttu kiirustades laagrit hävitama, mistõttu varasemad rollid ümber tõstetakse, ning Johanni ravimisõltuvus muudab ta ümbritseva osas apaatseks kuniks on liiga hilja olukorda päästa. Keset sellist hävingut ei saagi asi hästi lõppeda ju...
Pean tunnistama, et see raamat on väga intensiivne ja karm, aga selle mõjusus on seda enam pahvikslööv. Pärast lugemist tegin ka raamatu kohta väikese taustauuringu ning seda kirjeldatakse kui äärmiselt vägivaldset raamatut, kuna igal leheküljel kedagi tapetakse, vägistatakse, vigastatakse vmt. Ma arvan, et see on ehk loo enda suhtes pisut ebaõiglane. minu jaoks olid loo keskmes siiski inimeste tunded ning need tunded on siiski oma algselt positsioonilt õilsad. Ma räägin siin inimlikul taustal - kui sinu ellu satub inimene, kelle nimel sa oled valmis absoluutselt kõigeks, siis kes on tehtud pahategudes süüdi? Kas sina, kes sa teed kõike väikse afektiseisundi tõttu, või inimene, kes paneb su hoolimata sinu tunnetest ja haavatavausest olukorda, et sa pead neid asju tegema? Ja kas me peaksimegi siin süüdlast ostima? On see kohane? Tõsi, karakterite loodud kulissid nende tegevuse mõttes ei ole ilusad ja ilmselt hakkavad kaunishingedele vastu, aga reaalsus on kahjuks tihtilugu võikam kui kirjaniku kujutlusvõime suudab välja mängida.
Patriootlikkus on samuti üks huvitav nähtus, millest ma olen oma blogis ka varem rääkinud. Vennatapusõja juures ei saa öelda, et ühel on eetiliselt või teoreetilisel tasandil rohkem õigus kui teisel. Samuti ei saa minu arvates mõista hukka, et tavainimene teeb ellujäämiseks koostööd just sellega, kes parasjagu kogu mängu riiklikul tasandil juhib, sest olgem ausad - on tal üldse valikuvõimalust? Esimene on põhimõtete ja maailmavaadete erinevus ning teine ellujäämiskunst, sest kui sul on pere, kes sinust sõltub, siis sunnib see ehk oma positsiooni mängulaual aegajalt ümber vaatama. Ja vahel võib ka lihtsalt usk teise (olgu tegu teooria, inimese või režiimi) eksimatusse ning võimetesse mõjuda täiesti omamoodi, nagu Johann ise Vigasilma tundeid kirjeldab: "Tolle naise usk on teistsugune, see on nii suur ja tugev, et seda ei oska tõeks pidadagi. Ja ega ta jumalasse usu. Ta usub minusse." Ma ei tea, kas selline vaimne seotus ja äärmuslikud tunned on tegelikult ka võimalikud, kuid see, et mõni inimene kohtamisel lihtsalt jalad alt lööb, seda olen ma küll kogenud. Võibolla olengi seetõttu selle raamatu tundelise poole osas veidi mõistvam?
Ilmselt ei tulnud see kokkuvõte nii analüütiline, kui ma ootasin, ja ma mõistan raamatut pelgavaid inimesi, kuid kui veidi avatumalt teemale läheneda. Mina soovitan seda raamatut, sest see kogemus jäi mulle väga eredalt meelde.
Selle raamatuga oli lihtne - hing ihkas pärast raskepäraseid lugemiselamusi millegi piisavalt lihtsa ja jabura järele. Videviku-saagat uuesti läbi närida ega Sandra Browni läbiproovitud romantikat ei viitsinud jälle läbi lugeda ning (tunnistan ausalt pattu) pilt oli kaanel ka ilus.