M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"

Ma ei teagi õieti, mis putukas mind seda raamatut laenutades hammustas. Ilmselt oli asi huvitavas pealkirjas ja intrigeerivas sisukokkuvõttes, sest emotsioonlaenutus see oli.

Bernadette on naisterahvas, keda teda ümbritsevad inimesed näevad väga erinevalt: tema 15-aastane tütar Bee jumaldab teda, tema tehnoloogiavaldkonnas geeniuseks peetud abikaasa Elgie ei mõista teda viimasel ajal üldse, teised lapsevanemad peavad peategelast enam kui kummaliseks ning arhitektuuriringkondades räägitakse temast kui elavast geeniusest. Aga ega ilmselt ka Bernadette ise ei tea täpselt, kes ta on ning püüab aastaid kestnud eneseotsimist endas selgusele jõuda. Naabrite maja mudasse uputamise ning Bee ootamatu sooviga sõita pärast põhikooli lõpetamist Antaktikasse käivitub aga sündmuste ahel, mille tulemusena Bernadette ühel päeval oma kodu vannitoas olles lihtsalt kaob. Bee ei jäta jonni ning hakkab selle kadumise jälgi ajama avastades erinevate inimeste silme läbi oma ema üha uuesti ja uuesti, kuniks lõpuks ta saab teada, millistel asjaoludel Bernadette siis lõpuks kadus.

Tuleb tunnistada, et alguses raamatut kätte võttes ei osanud ma midagi arvata - erinevate karakterite kirjavahetust lugedes jäi teosest esiti väga hüplik ja hakitud mulje, kuid kui asjasse veidi süveneda, siis hakkab lugu kenasti ka nii tööle. Õhtud olid viisakalt lihtsamat lugemist täis ja väga detailidesse süvenema ei pidanud. Takkajärgi tunnistades aga leian, et midagi üliolulist või meeldejäävat ma siin kahjuks ei leidnud, sest kõik karakterid olid etteaimatavad ja lugu oli liiga opimistlikus võtmes kirjutatud, et see saakski halvasti lõppeda. Samuti oli lugu veidi ehk lihtsakoeliselt ja absurdselt ülesehitatud nagu Disney film, aga eks ka täiskasvanud taha vahel muinasjutte uskuda. Loo keskne karakter Bernadette tundub ebastabiilne ja emotsionaalne, luues teistele soodsa tausta paista silma omas võtmes - kes piiridesse surutud keskklassiperemana, kes mures lapsevanemana, kes argielus abituksjääva Microsofti geeniusena... Igaüks omamoodi! Aga ma ei ole kindel, kas sellest minu jaoks piisas. Pigem tekitas küsimusi, et milleks ja kelle tarbis, sest tegu pole minu arvates ei täiskasvanute raamatuga ega ka päris noortelooga. Ja me vist kõik teame - kui üks asi kõlbab kõigeks, siis ei kõlba ta millekski.

Seega ebamäärase mõttega pisut segaselt ülesehitatud jutuke, mis kahjuks üllatada ei suutnud. Mina seda nõudlikuma maitsega raamatulugejale soovitada ei julgeks, aga lihtsamat kraami ihkav lugeja saab siit enam kui küll.