Sunday, April 10, 2011

A. Sage "Wõlukunst"


Ma olen seda raamatut raamatukogus mitmeid kordi vaadanud. Seekord siis vedasin ta ka koju, kuigivõrd mulle oli üsna selge juba, mis sorti kirjandusega tegu on... See on Septimus Heap'i sarja esimene osa ning loetu põhjal võib öelda, et minu sisetunne ei petnud mind - noortele mõeldud kergemat sorti fantaasia kirjandus. Ma isiklikult kutsuksin seda laadi kirjandust vaese mehe Harry Potter'iks, sest viimasel ajal tuleb seda ikka jõhkralt palju välja. Ja väljaantud asjade tase on kaunis kõikuv, kuigivõrd see on kohati täitsa nauditav.

Loost endast. Heap'ide perre sünnib seitsmenda poja seitsmes poeg, kes kuulutuse järgi saab olema võimas võlur, kuid kelle ämmamamma surnuks kuulutab. Samas on ema-isa talle juba nime valmis mõelnud - Septimus. Samal ööl sünnib ka kindluse kuningannal tütar. Kuninganna ise mõrvatakse, kuid kohal viibinud võluril õnnestub väike kuninganna päästa ja ta Heap'ide perre lapseks sokutada. Möödub 10 aastat ja asjad hakkavad arenema omasoodu - väike kuninganna avastatakse ning tal on vaja põgeneda, et päästa oma riik ja rahvas. Põgenemise käigus saab ta endale liitlasteks Heap'ide perekonna isa Silase ja vanema poja Nicko, kummitus Alther'i, erilise võluri Marcia ja Noorte Armee põgeniku Poiss 412. Põgenetakse rabasse tädi Zelda juurde, kus redutatakse, süüakse majaomaniku hämmastvat kokakunsti, lüüakse tagasi kurjade jõudude mõned katsed kuningannat tappa, saavutatakse võit selle osa pahategija üle ning selgub, et Poiss 412 on kaua kadunud Septimus Heap - seitsmenda poja seitsmes poeg - kes hakkab endas järjest enam wõluväge tundma ning astub Marcia õpipoisiks.

Sisuliselt ei midagi erilist: lihtne, kaunis lapselik fantaasiakirjandus. Nalja saab, ulmelisi tegelasi on, üllatusi ja seiklusi samuti. Mängu tulevad ka igasugused imevigurid, võlujoogid, võlusõrmused ja draakonilaevad. Ja kuigi tundub, et ma suhtun sellisesse materjali võibolla eelarvamusega, siis nii see ometi pole. Väga köitev lugemine oli, kuigivõrd analüüsimismaterjali ma siin väga ei näe, vaid pigem meelelahutuslikku eesmärki. Nende noorte fantaasia raamatute puhul on minu jaoks meeldiv see, et seal on tegelikult väga ilusat sõnakasutust märgata. Tõlkijad ja toimetajad on üldiselt endast tõesti väga palju andnud ning seda on näha. Samuti on selliste järgede puhul see järgmise osa ootamine jube tüütu. "Eragoni" sari mul selle pärast pooleli jäigi, et noor kirjanik Paolini ei jõudnud piisavalt kiiresti järgmist osa so "Brisingr"i valmis kirjutatud. Ja samuti ei pruugi järgmine osa enam nii hea olla või see teemaarendus muutub minu jaoks läbinähtavaks ja tüütuks. Näiteks oli mingisuguse vist Hispaania päritolu kirjaniku lastefantaasia teemal väike tüdruk ja mingi nõidade klann, kes ennast huntideks kutsusid. Ma võin siin kõvasti mööda panna sisuga, aga ma tean täpselt milline see raamat välja nägi ja et mulle hakkas täiesti vastu selles loos esitatud jutuliin. Kurat seda teab täpselt, miks see nii oli, aga üle ühe raamatu ma lugeda ei suutnudki.

Aga tagasi Septimus Heap'i juurde - oli põnev, tegevus oli piisavalt vürtsikas ja tore, kuigivõrd intriigi jäi pisut väheseks, et minus pikaajalisemat huvi tekitada.

2 comments:

  1. Täiesti vastupidiselt - Septimus Heep oli kuidagi nii titekas, et üle kümneaastaste jääb juba lahjaks ja mittemidagiütlevaks. Samas emahundi klanni sari mullt tohutult meeldis. Sotsiaalne sõnum, kuidas emad ei märka oma tütarde suureks saamist ning need tütred siis iga hinna eest lahti rabelema hakkavad, ja kuidas see kombinatsioonis pea alati katastroofi kaasa toob... ma nautisin iga sõna ja mõtlesin hiljem veel pikalt oma kasvavale tütrele. Tõsiselt sari, mida julgeksin soovitada (eriti teismeliste tütarde emadele ja nende teismelistele tütardele).

    ReplyDelete
  2. Emahundi klanni sari (mulle tundub, et see on see, millest me mõlemad räägime hetkel) ei tekitanud minus nii sügavat emotsiooni, et oleks püsivalt meelde jäänud, jäi minu jaoks sõnaliselt ning sisuliselt nõrgaks ja tundus kohati veidi liiga seebiooperlik.

    Aga aitäh kommentaari eest.

    ReplyDelete