See on Ristikivi Tallinna triloogia viimane raamat. Huvitav on see, et eelmisel nädalavahetusel ühe lapsepõlvesõbra palvel vanu konspekte lapates nägin, et ma olen seda gümnaasiumi 12. klassis lugenud. Aga seda raamatut käes hoides ei tulnud miskit tuttavat ette. Väga veider - tavaliselt ikka hakkab mingi kelluke kuklas helisema ju, kui raamatus midagi kahtlaselt tuttavat tundub.
Selle raamatu keskseks tegelaseks on tundliku natuuriga õpetajahärra Juulius Kilimit. Juulius armastab väga sügavalt antiikkultuuri, kuid oma elu jooksul tunneb ta pidevalt, et jääb oma sügava ja siira armastusega muule maailmale jalgu. Klassikaaslased lapsepõlves, naine nooruses, lapsed täiskasvanueas, õpilased ja kolleegid koolis raugaeas - kõik need erinevatel etappidel nii olulistena tunduvad inimesed justkui ei suuda suhestuda selle Kilimiti surnud kultuuri reeglitest lähtuva maailmavaatega. Nagu klassivend Kuuse raamatu peategelasele koolipõlves otsekoheselt ütles: "Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda." Ja kuigi Juulius Kilimit püüdleb terve oma elu selle tabamatult kauni rohtaia (Arkaadia) poole, kas läbi oma luuletuste, oma perre kasvatata võetud naiseõe poja Valeeriuse või õpilaste, siis ometigi ta seda ei saavuta. Tema ideed ja mõttemaailm on liiga eluvõõrad sellele liiga pragmaatilisele eestlase natuurile. Juulius Kilimit sureb oma nõrga südame murdumise kätte, mis samuti on kaunis tugeva sümboolse tähendusega - ajaline jääb ajale jalgu.
See raamat on selline isemoodi. Kui ma mõtlen nendele tegelastele nüüd, takkajärgi, siis ma saan inimlikust seisukohast nende motivatsioonist ning tegevuse põhjustest aru. Ma mõistan seda. Teisalt jällegi selle loo põhjus-tagajärg suhe on lihtsalt liiga eluline, et lihtsalt lasta selle raamatu sisul endast üle voolata. See on selline ristikivilikult vastikult aus ja tabav, tabades lihtsate sõnadega otse kümnesse.
Kõige rohkem suhestusin ma selles raamatus vast Juuliuse naise Emiiliega, kes on selline tarmukas aktiivne perenaine ning kes oma lihtsa meelelaadiga ei soovi muud, kui et pere oleks terve ning toit laual. Selline praktiline eestlane, nagu me tihtilugu kipume olema. Tema maailm piirdubki paljuski selle uulitsaga, kus ta elab, ja sugulaste-tuttavatega, kellega saab asju ajada. Ja kuigi Juulius oma ideaalidega tundub alguses justkui midagi määratult suurt ja ilusat, siis aja jooksul saavad mõlemad aru, et nad on siiski liiga erinevad, et täielikult õnnelikud olla. Emmi oma nutikas pragmaatilisuses näeb selle küll kohe ära ning tõenäoliselt seetõttu muutuvad perekonnas ka tema ja Juuliuse rollid - pärast õnnetut lastetuks jäämist on tema lapseks terve ülejäänud elu tema abikaasa, mitte kasulapsed. Sest paratamatul moel läheb kogu naise ülejäänud eluenergia abielu hoidmisele.
Teine oluline aspekt minu jaoks oli see tabamatu rohtaed, mis läbi terve teose pidevalt vilksatas. Selle all pean ma silmas seda inimese vaimset mina, mis vajab hoolt ja energiat, et püsida kaunis ning aktuaalne. Ma mõtlesin ka sellele, et kas pole mitte kummaline, kuidas igaüks isemoodi seda oma rohtaeda taga ajab ja korras hoiab. See kauge ideaal elust või eetikast on niivõrd isemoodi ja ise kaaluga, et selget-sirget punkti ei saagi esile tõsta. Siit kerkivad ka esile ju kõik erinevused. Muidugi, Kilimiti näide on siinjuures süvendatult eripärane, kuid ta on siiski piisavalt ere, et silma paista. Ja huvitav on see, et kuigi Juuliuse maailmavaade on leidnud soodsa pinnase Valeeriuse maailmas, siis on see tulem hoopis traagilisemate tagajärgedega (enesetapukatse), kui keegi neist oleks võinud arvata. Ja kuigi viimane teose lõpus võtab üle Juuliuse maja tagaaia ja harib seda, teeb ta seda siiski omaenda nägemuse järgi.
Selles raamatus on tohutult sümboolikat ja seoseid, et see võtab lihtsalt silme eest kirjuks. Sügavama analüüsi jaoks peaks tõesti väga täpselt teadma seda, mis sorti inimene oli Ristikivi ning mida ta elus väärtustas. Mina ei julge siinjuures enam sügavamalt surkida oma teadmatuse pärast. Aga terve triloogia seisukohast on näha teatud põnevaid läbivaid jooni - näiteks Paaglandide kauplus või Lambapea uulitsa tegelased. Samuti on nähtav see pidev maa ja linna vastandamine erinevate tahkude pealt. Eriti huvitav on see, kuidas triloogiate peategelased näevad nö "maakohta" oma elu seisukohtadest - kas maakoht kui ideaal, maakoht kui puhkepaik või maakoht kui eneseväärikust sisendav vaimne rudiment. Kolm erinevat raamatut, kolm erinevat seisukohta.
Terve triloogia oli kokkuvõteks üsna hea, kus nõrgim oli minu arvates "Õige mehe koda" ja tugevaim "Tuli ja raud". Samas selle raamatu kohta ütleksin, et arvestades tänapäeva noorte bigger than life suhtumist maailma ja neid ümbritsevasse, siis ma saan aru, miks see paljudes koolides kohustuslik kirjandus on. Küsimus on muidugi selles, kas nad ise ka sellest aru saavad? Minule igatahes meeldis ja soovitaksin ka teistele.
No comments:
Post a Comment