K. Ristikivi "Rohtaed"

See on Ristikivi Tallinna triloogia viimane raamat. Huvitav on see, et eelmisel nädalavahetusel ühe lapsepõlvesõbra palvel vanu konspekte lapates nägin, et ma olen seda gümnaasiumi 12. klassis lugenud. Aga seda raamatut käes hoides ei tulnud miskit tuttavat ette. Väga veider - tavaliselt ikka hakkab mingi kelluke kuklas helisema ju, kui raamatus midagi kahtlaselt tuttavat tundub.

Selle raamatu keskseks tegelaseks on tundliku natuuriga õpetajahärra Juulius Kilimit. Juulius armastab väga sügavalt antiikkultuuri, kuid oma elu jooksul tunneb ta pidevalt, et jääb oma sügava ja siira armastusega muule maailmale jalgu. Klassikaaslased lapsepõlves, naine nooruses, lapsed täiskasvanueas, õpilased ja kolleegid koolis raugaeas - kõik need erinevatel etappidel nii olulistena tunduvad inimesed justkui ei suuda suhestuda selle Kilimiti surnud kultuuri reeglitest lähtuva maailmavaatega. Nagu klassivend Kuuse raamatu peategelasele koolipõlves otsekoheselt ütles: "Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda." Ja kuigi Juulius Kilimit püüdleb terve oma elu selle tabamatult kauni rohtaia (Arkaadia) poole, kas läbi oma luuletuste, oma perre kasvatata võetud naiseõe poja Valeeriuse või õpilaste, siis ometigi ta seda ei saavuta. Tema ideed ja mõttemaailm on liiga eluvõõrad sellele liiga pragmaatilisele eestlase natuurile. Juulius Kilimit sureb oma nõrga südame murdumise kätte, mis samuti on kaunis tugeva sümboolse tähendusega - ajaline jääb ajale jalgu.

See raamat on selline isemoodi. Kui ma mõtlen nendele tegelastele nüüd, takkajärgi, siis ma saan inimlikust seisukohast nende motivatsioonist ning tegevuse põhjustest aru. Ma mõistan seda. Teisalt jällegi selle loo põhjus-tagajärg suhe on lihtsalt liiga eluline, et lihtsalt lasta selle raamatu sisul endast üle voolata. See on selline ristikivilikult vastikult aus ja tabav, tabades lihtsate sõnadega otse kümnesse.

Kõige rohkem suhestusin ma selles raamatus vast Juuliuse naise Emiiliega, kes on selline tarmukas aktiivne perenaine ning kes oma lihtsa meelelaadiga ei soovi muud, kui et pere oleks terve ning toit laual. Selline praktiline eestlane, nagu me tihtilugu kipume olema. Tema maailm piirdubki paljuski selle uulitsaga, kus ta elab, ja sugulaste-tuttavatega, kellega saab asju ajada. Ja kuigi Juulius oma ideaalidega tundub alguses justkui midagi määratult suurt ja ilusat, siis aja jooksul saavad mõlemad aru, et nad on siiski liiga erinevad, et täielikult õnnelikud olla. Emmi oma nutikas pragmaatilisuses näeb selle küll kohe ära ning tõenäoliselt seetõttu muutuvad perekonnas ka tema ja Juuliuse rollid - pärast õnnetut lastetuks jäämist on tema lapseks terve ülejäänud elu tema abikaasa, mitte kasulapsed. Sest paratamatul moel läheb kogu naise ülejäänud eluenergia abielu hoidmisele.

Teine oluline aspekt minu jaoks oli see tabamatu rohtaed, mis läbi terve teose pidevalt vilksatas. Selle all pean ma silmas seda inimese vaimset mina, mis vajab hoolt ja energiat, et püsida kaunis ning aktuaalne. Ma mõtlesin ka sellele, et kas pole mitte kummaline, kuidas igaüks isemoodi seda oma rohtaeda taga ajab ja korras hoiab. See kauge ideaal elust või eetikast on niivõrd isemoodi ja ise kaaluga, et selget-sirget punkti ei saagi esile tõsta. Siit kerkivad ka esile ju kõik erinevused. Muidugi, Kilimiti näide on siinjuures süvendatult eripärane, kuid ta on siiski piisavalt ere, et silma paista. Ja huvitav on see, et kuigi Juuliuse maailmavaade on leidnud soodsa pinnase Valeeriuse maailmas, siis on see tulem hoopis traagilisemate tagajärgedega (enesetapukatse), kui keegi neist oleks võinud arvata. Ja kuigi viimane teose lõpus võtab üle Juuliuse maja tagaaia ja harib seda, teeb ta seda siiski omaenda nägemuse järgi.

Selles raamatus on tohutult sümboolikat ja seoseid, et see võtab lihtsalt silme eest kirjuks. Sügavama analüüsi jaoks peaks tõesti väga täpselt teadma seda, mis sorti inimene oli Ristikivi ning mida ta elus väärtustas. Mina ei julge siinjuures enam sügavamalt surkida oma teadmatuse pärast. Aga terve triloogia seisukohast on näha teatud põnevaid läbivaid jooni - näiteks Paaglandide kauplus või Lambapea uulitsa tegelased. Samuti on nähtav see pidev maa ja linna vastandamine erinevate tahkude pealt. Eriti huvitav on see, kuidas triloogiate peategelased näevad nö "maakohta" oma elu seisukohtadest - kas maakoht kui ideaal, maakoht kui puhkepaik või maakoht kui eneseväärikust sisendav vaimne rudiment. Kolm erinevat raamatut, kolm erinevat seisukohta.

Terve triloogia oli kokkuvõteks üsna hea, kus nõrgim oli minu arvates "Õige mehe koda" ja tugevaim "Tuli ja raud". Samas selle raamatu kohta ütleksin, et arvestades tänapäeva noorte bigger than life suhtumist maailma ja neid ümbritsevasse, siis ma saan aru, miks see paljudes koolides kohustuslik kirjandus on. Küsimus on muidugi selles, kas nad ise ka sellest aru saavad? Minule igatahes meeldis ja soovitaksin ka teistele.

K. Ristikivi "Õige mehe koda"

Kuna "Tuli ja raud" nii veenev oli, siis võtsin järgmise Ristikivi "tellise" kätte. Püüaks selle tema Tallinna triloogia ikka läbi jahvatada.

Raamatu peategelaseks on Jakob Kadarik, eesti soost kirstumeistri pojapoeg, kes läheb riidekaupmehe P.Abneri juurde jooksupoisiks. Aja möödudes muutub tema positsioon majas ning ka Abneri perekonnas - jooksupoisist saab poesell ja poesellist lõpuks ikkagi Abneri väimees ja äri ülevõtja. Jakob abiellub Elsaga ja neil on palju lapsi, kuid vähe abieluõnne. Võiks öelda, et mõlemad on kalestunud ja külmad - Jakob selle pärast, et ta tunneb, et P.Abneri maja ei ole teda omaks võtnud, Elsa selle pärast, et ta ei ole armastanud Jakobit, vaid tolle poolvenda. Loo keskmes aga hakatakse sündmustikku edasi andma läbi Elsa ja Jakobi erinevate laste silmade, kes näevad aga nii isa, ema kui tervet elu hoopis teistes värvides. Ja siis põleb maha pood, Jakob saab päranduseks oma kirstumeistrist vanaisa vana ja madala maja ning lõpuks ta sureb. Selle raamatu sisu on kohutavalt keeruline kokku võtta, kuna ta on nii nüanside rohke. Seda on minu arust õigustatult Buddebrookide perekonna saagaga võrreldud, sest mõlemad on kaunis keerulised lühikokkuvõtte tegemiseks.

Millised emotsioonid mul tekkisid? Mulle ei meeldinud Jakobi karakter. Ta tundus loo alguses läbi enesepeegelduse selline ebamugavalt võlts ja koeralikult alluv saatusele. Ta püüdis ennast kohandada selle keskkonna järgi, kus ta oli, mitte ei pannud ennast maksma. On normaalne, et oma keskkonnast lähtudes teeb inimene mööndusi oma isiku ja selle arengu suhtes, kuid kogu aeg? Loo arendes ja erinevate inimeste nägemust Jakobist vaadates tundus, et ka neid häiris see külm turvis nimega pealiskaudne tundetus. Siis tõsteti tema karakter hoopis teise valgusesse ja lugedes tundus mulle ka, et Ristikivi isegi suhetus Jakobi juures ennast ringi öeldes mitmes kohas otseselt välja, et Jakob on variserlik. See mu mõte tundub jube keeruline ja lohisev, kud ma loodan, et sain selle piisavalt selgelt edasi antud.

Teine emotsioon tekkis mul seoses majaga, mida üldiselt terve loo vältel nimetati P. Abneri kaupluseks. See on naljakas, kuidas üks inimene tõstetakse kõrgele-kõrgele pedjestaalile (Abner) ja teine tambitakse mutta (Jakob). Sest nagu Jakob ise tõdes "Ta oli selle maja üle võtnud, mitte see maja teda." Eriti selgeks saab see aga siis, kui sureb Jakobi naine Elsa, kes ei taja oma abikaasat surivoodil lebades näha ja Jakob seisab ukse taga: "Ta oli seda maja endale koduks ihaldanud, aga ta oli ikka veel võõras, kes seisis ukse taga. Ikka, ikka veel! Ta oli igatsenud seda kõike siin endale, aga tulemuseks oli ikka ainult see, et ta ise kuulus firma P. Abnerile." See maja, suur koloss oma kitsaste koridoridega ning järjest enam tuhmuva luksusega, on justkui üks sünge koobas, mis võtab ja neelab su lihtsalt alla. See maja karakter (jah, ka majadel ja kohtadel on karakter) oli üsna rusuv ja keeruline. See muudeti loo osaliste poolt isiklikuks ning isikuliseks. Mingi teatud piirini saan ma sellest aru, kuid ma ei leia sellele põhjendust. Vahel inimesed lihtsalt teevad nii... Vastikud ebaratsionaalsed inimesed...

Kuigi tundub, et ma tohutult selle raamatu kallal irisen, oli see ometigi väga hea lugemine. Arvestades "Tule ja raua" sisu oli see siiski hoopis midagi muud - nii oma sisult kui meelelaadilt. Ja kuigi ei tekitanud võibolla kõige ilusamaid ja helgemaid tundeid, siis kokkuvõtvalt siiski väga-väga hea raamat. Soovitan.

K. Ristikivi "Tuli ja raud"

Taas hea sõbra poolt soovitatud. Ja kuigi ma olen alati teadlik olnud Ristikivist ja põhikoolis isegi tema "Rohtaia" läbi lugenud, ei tea ma temast suurt midagi. Isegi "Rohtaeda" ei mäleta. Häbiasi, kas pole mitte?

Käesoleva raamatu puhul on tegu siis Ristikivi "Tallinna triloogia" esimese raamatuga, kus tegevus toimub 19.sajandi teisel poolel ning lõppeb Eesti Vabariigi perioodil. Peategelane on loo alguses sulasepoiss Jüri Säävel, kes ehal käies Eeva nimelise tüdrukuga hullates tolle sedapsi sätib. Noor Jüri unistab oma talukohast, kuid uue ilmakodaniku tulekul ja abiellumise järel vahetab ta tihti elukohta ning ei saa kuidagi piisavalt raha kõrvale pandud. Tema koha vahetus liigub järjest rohkem Tallinna suunas, kuniks nad naise ja lapsega kolivadki pealinna. Ajutiselt, et raha maakohaks teenida. Ja siis elavad nad terve oma ülejäänud elu sealses areneva vabrikukultuuri heade ja halbade külgede keskkonnas - elukohavahetused, erinevad inimesed pead-jalad koos, 1905. aasta revolutsioon, sõjad ja vananedes tuttavate inimeste pidev varisemine manalasse või mujale.

Minu esimene emotsioon pärast raamatu kätte võtmist ja ühe hingetõmbega 150 lehe läbi lugemist oli - kuidas, kurat, ma sellise asja kahe silma vahele olen jätnud?!? Selle loo sisu ja Ristikivi enda kirjutamisstiil moodustavad sellest nii ühtse ja nauditava koosluse, et see raamat lihtsalt ise jooksis mu käest läbi. Ja just Ristikivi stiil on see, mis mind köitis - kohati vihjamisi annab ta väga siiralt ja selgelt edasi oma mõtte ning loo arengult olulised aspektid. Need võivad olla väga väikesed, aga samas tohtult suure mõjuga. Ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu. Ja täiesti nauditav oli see, kuidas Ristikivi on suutnud ühtede kaante vahele viia nii elu ilu kui valu, selle laheda huumori ning piiritu sünguse. See on tekitanud sellise huvitav sünergia, kus tegelikult ei ületähtsustata kõrvaltvaatajana ühtegi detaili. Me ju ka elus selekteerime oma psüühilise tasakaalu nimel oma kõrghetki iseenda jaoks ehk osad asjad jäävad meelde, samas kui teised tunduvad mõtetu kohatäitena.

Huvitav oli minu jaoks see, kuidas muutub loo käigus pidevalt oma maalapikese idee. See algne unistus, mille poole püüeldes on otsuseid tehtud. Alguses tehakse kõik selle nimel, siis tuhmub see justkui taustaks, et "küll jõuab", ning lõpuks elu lõpus võimaluse tekkides mängitakse see juba teadlikult maha "suurema eesmärgi nimel". Ühest küljest on nii valusalt tuttavlik, aga teisest küljest ka väga loomulik. Samuti on minu jaoks põnev Jüri Sääveli olemuse muutumine ja teisenemine. Tema liikumine vaeslapsest pereisaks, maainimesest linna tööliseks, isast vanaisaks, metallisulatajast öövalvuriks jne. Lisaks rolli muutustele oli kesksel kohal ka Jüri iseloomu areng - tema ehteestlaslik mitte huvitumine, ettevaatlikkus, enesekesksus ning tema suhtumine, et kui keegi erineb, siis on too kehkats, midagi alaväärtuslikku ja võõrast. Töö on tähtis ja ilma tööta või püsivuseta inimene on justkui tühi koht.

Paar lemmikkohta ka. Esmasena jäi mulle meelde Eeva ja Jüri esimene ning viimane naisepeksmise juhtum, kus Eeva pärast Jürilt saadud kõrvakiilu tollele hapupiimakulbiga vastu virutab. Ja millegi pärast jäi mulle eredalt meelde ka Jüri ja Eeva poja Mardi "meheks saamise päeva" pidustused, kus viimane saab kingiks kolm lauluraamatut, kuldlusika ja revolutsioonipisiku. Ja muidugi loo lõpp. See on nii kurb, sest Jüri, kes on terve elu seisnud justkui raudtala, millega ta tööd on teinud, murdub ka lõpuks nagu raudtala - ilma paindumiseta ja lõplikult. Lõpp jäi mind kummitama ja oli üsna valus.

See oli väga hea lugemine. Sünge, kuid loomulik ja haarav. Kindel lugemissoovitus!