Kuna "Tuli ja raud" nii veenev oli, siis võtsin järgmise Ristikivi "tellise" kätte. Püüaks selle tema Tallinna triloogia ikka läbi jahvatada.
Raamatu peategelaseks on Jakob Kadarik, eesti soost kirstumeistri pojapoeg, kes läheb riidekaupmehe P.Abneri juurde jooksupoisiks. Aja möödudes muutub tema positsioon majas ning ka Abneri perekonnas - jooksupoisist saab poesell ja poesellist lõpuks ikkagi Abneri väimees ja äri ülevõtja. Jakob abiellub Elsaga ja neil on palju lapsi, kuid vähe abieluõnne. Võiks öelda, et mõlemad on kalestunud ja külmad - Jakob selle pärast, et ta tunneb, et P.Abneri maja ei ole teda omaks võtnud, Elsa selle pärast, et ta ei ole armastanud Jakobit, vaid tolle poolvenda. Loo keskmes aga hakatakse sündmustikku edasi andma läbi Elsa ja Jakobi erinevate laste silmade, kes näevad aga nii isa, ema kui tervet elu hoopis teistes värvides. Ja siis põleb maha pood, Jakob saab päranduseks oma kirstumeistrist vanaisa vana ja madala maja ning lõpuks ta sureb. Selle raamatu sisu on kohutavalt keeruline kokku võtta, kuna ta on nii nüanside rohke. Seda on minu arust õigustatult Buddebrookide perekonna saagaga võrreldud, sest mõlemad on kaunis keerulised lühikokkuvõtte tegemiseks.
Millised emotsioonid mul tekkisid? Mulle ei meeldinud Jakobi karakter. Ta tundus loo alguses läbi enesepeegelduse selline ebamugavalt võlts ja koeralikult alluv saatusele. Ta püüdis ennast kohandada selle keskkonna järgi, kus ta oli, mitte ei pannud ennast maksma. On normaalne, et oma keskkonnast lähtudes teeb inimene mööndusi oma isiku ja selle arengu suhtes, kuid kogu aeg? Loo arendes ja erinevate inimeste nägemust Jakobist vaadates tundus, et ka neid häiris see külm turvis nimega pealiskaudne tundetus. Siis tõsteti tema karakter hoopis teise valgusesse ja lugedes tundus mulle ka, et Ristikivi isegi suhetus Jakobi juures ennast ringi öeldes mitmes kohas otseselt välja, et Jakob on variserlik. See mu mõte tundub jube keeruline ja lohisev, kud ma loodan, et sain selle piisavalt selgelt edasi antud.
Teine emotsioon tekkis mul seoses majaga, mida üldiselt terve loo vältel nimetati P. Abneri kaupluseks. See on naljakas, kuidas üks inimene tõstetakse kõrgele-kõrgele pedjestaalile (Abner) ja teine tambitakse mutta (Jakob). Sest nagu Jakob ise tõdes "Ta oli selle maja üle võtnud, mitte see maja teda." Eriti selgeks saab see aga siis, kui sureb Jakobi naine Elsa, kes ei taja oma abikaasat surivoodil lebades näha ja Jakob seisab ukse taga: "Ta oli seda maja endale koduks ihaldanud, aga ta oli ikka veel võõras, kes seisis ukse taga. Ikka, ikka veel! Ta oli igatsenud seda kõike siin endale, aga tulemuseks oli ikka ainult see, et ta ise kuulus firma P. Abnerile." See maja, suur koloss oma kitsaste koridoridega ning järjest enam tuhmuva luksusega, on justkui üks sünge koobas, mis võtab ja neelab su lihtsalt alla. See maja karakter (jah, ka majadel ja kohtadel on karakter) oli üsna rusuv ja keeruline. See muudeti loo osaliste poolt isiklikuks ning isikuliseks. Mingi teatud piirini saan ma sellest aru, kuid ma ei leia sellele põhjendust. Vahel inimesed lihtsalt teevad nii... Vastikud ebaratsionaalsed inimesed...
Kuigi tundub, et ma tohutult selle raamatu kallal irisen, oli see ometigi väga hea lugemine. Arvestades "Tule ja raua" sisu oli see siiski hoopis midagi muud - nii oma sisult kui meelelaadilt. Ja kuigi ei tekitanud võibolla kõige ilusamaid ja helgemaid tundeid, siis kokkuvõtvalt siiski väga-väga hea raamat. Soovitan.
No comments:
Post a Comment