M. Gladwell "Läbimurdepunkt"

See raamat on mul hiiglama kaua kodus riiulis seisnud. Lugu nimelt selles, et see tagastati meie raamatukogus ning kui ma seda hakkasin riiulisse panema, siis jäin seda sirvima. Tundus kuidagi huvitav ning koju ma ta tõin... no mingi mitu kuud tagasi. Seni ta ongi mul riiulis seisnud, kuid kohalikust rahvakogust saab ikka ju kuidagi aktuaalsemat kraami, mille tagastustähtaeg kipub oluliselt lühem olema. Seekord aga maale sõites ei tihanud kotti väga paksude raamatutega koormata ning surasin siis selle sinna puhkusele minnes oma seljakotti.

Gladwell võtab oma raamatus vaatluse alla huvitava nähtuse: aegajalt saavutavad mingid igapäevased ühiskondlikud protsessid või nähtused sellise mastaabi, et see jõuab läbimurdepunktini ning sellest saab epideemia. Raamatu idee on, et ideed, tooted, sõnumid ja käitumisnormid levivad samuti nagu viirused: olgu selleks lastesaade ("Muppetsite" näitel), turvalisus (New Yorki metroo visuaalse ilme panusest linna üldise turvalisuse taseme tõstmisel) või kingatrendi levik (hush puppie'de nimelised meestekäimad). Ja see idee, mis tõstab selle läbimurdepunkti idee teisele tasandile, on et epideemia leviku algus sõltub lõpeks pisikestest detailidest - näiteks kas idee jõuab mõne kõikitundja või kõiketeadja kätte, kas sotsiaalne pinnas on idee kasvuks valmis, millisest hetkest tekib ideaalne infovahetusõhkkond jne. Kõik need pisikesed detailid on erinevate uuringute ülevaadetega kenasti ja intrigeerivalt seotud, mistõttu on autori loodud seoseid läbimurdepunktide tekkimisest päris lihtne järgida.

See raamat on iseenesest päris põnev ja kiire tempoga populaarteaduslik üllitis. Hetkelise tuju ajel nimetaksin seda aga "siuh-sauh-raamatuks" st loed läbi, saad vajalikku annuse ahaa-momente, kuid põhimõtteliselt see raamat vähemalt minu maailma küll ei raputanud. Seega siuh-sauh käivad lehed, aga ilmselt pikemas perspektiivis meelde ei jää. Ma ei teagi öelda, kas see tuleneb raamatu kirjutamisstiilist (analüüs on kiirelt teemalt-teemale hüppav ning tundus seetõttu ehk veidi kunstlik), teemast (milleks on vaja tehisteaduslikult kokku mõelda mingisugune teooria kommunikatsiooni levikust?) või mingitest kolmandatest faktoritest (liigselt koormav detailiderohkus, raamatu sisu jaoks eraldi kujundatud keeleterminid jne). Detaile ja seoseid tuli lõpeks nii palju, et see tundus juba jabur ning hakkas tekkima raskusi olulisel silma peal hoidmisel, sest kui kõik tundub tähtis, siis kaob keskne teema kuidagi üldise müra sisse? Mida ma tahan öelda on, et midagi selle raamatu lähenemise juures tekitas kusagil teose esimese kolmandiku juures kerge iroonilise suhtumise kogu teemakäsitlusse ning autori lähtekohtadesse.

Seega tore kiire ajaviiteteadus, kuid mul oli seda raske tõsiselt võtta.