M. Birmajer "Abielumeeste lood"

Iga raamatute sari läheb oma tonaalsuses mingisse suunda: "Moodne aeg" on uuema maailmakirjanduse suhtes hea teerajaja eesti keelde tõlkimisel, "Põhjamaade romaan" alati oma olemuselt karge ja hästi eestindatud, "Ajavaim" kompab uuema kirjandusklassika ekstreemsemaid ja süngemaid vorme jne. Sarjas "Punane raamat" ilmunut võib minu jaoks kirjeldada aga sõnadega "petlikult lihtne". Ja nüüd tundsin ma uusi raamatuid valides, et seda on mulle hetkel vaja. Seepärast sai ka see raamat valitud.

Birmajeri jutukogumik räägib abielumeestest ning seikadest nende elus: abielupetmised, lapse surm, tööprobleemid, ootamatud nostalgiahetked, endised klassikaaslased jne. Iseenesest võib see oluline seik käivituda väga väikestest asjadest: pangaautomaadist, maalist seinal, naisgiidi kaunitest sääremarjadest või üksikule saarele jäämine. Ning samas ei tea sa kunagi, kuhu see lugu sind lõpuks välja viib (näiteks "Saarel" või "Portjee"). Autor on asetanud raamatus esitatud abielumehed keset oma elureaalsust kuidagi selgemini määratlema, kuigi mõnel tuleb see paremini välja kui mõnel teisel. Kusjuures kirjutab autor iga raamatus esitatud abielumehe karakteri sümpaatselt naturalistlikus võtmes lahti. 

 Birmajer tõmbab oma juttudes selge joone meeste ja naiste vahel, sest naine ja tema emotsioonidemöll  ei puutu selles raamatus kohe üldse asjasse. Küsimuse all on mees ja tema mõtted-tunded-teod ning nende tagajärjed. Seega oma olemuselt on see raamat minu arvates väga maskuliinne. Mitte ilmtingimata selles võtmes, et verd, tatti ja päid lendab, vaid sisekaemuslikult. Tõsi, päris selget võrdusjoont vist Eesti  ja Argentiina härraste vahele tõmmata ei saa, kuid on huvitav tabada ennast keset lugemist mõttelt, et mingi ühine joon neil ilmselt siiski on (seksuaalsuse pidev rõhutamine, tööle pühendumine jne). Tuletan meelde, et räägin siin siiski oma kogemusest meestega ning ma ei tahaks mõelda, et ma olen siinjuures küüniline. Mehed ilmselt mõtlevadki globaalsemas mõttes teistmoodi, kuid siinjuures tuleb tunnistada, et raamat ei püüa soorolle või nende sterotüüpe määratleda. Samuti lähenetakse omal moel väärikalt ka kõige jaburamatele teemadele (näiteks isa ümberlõikamise vastu protesteeriv noormees).

Üks huvitavamaid mõtteterasid minu jaoks oli aga järgmine : "Kui suurt võimu omavad meie üle inimesed, kes meid armastavad, ilma et me nende tunnete vastaksime." Sedasi mõtleb noormees, kes püüab lõpetada suhet liigklammerduvat tütarlapsega, kuid neiu lubab ennast seepeale ära tappa. See on tõsi, et sotsiaalsete olenditena sõltume väga suurel määral teistest inimestest. Mõelgem sellele kui veeringidele - kivi lendab vette ning veeringid hakkavad väikeste lainetustena voogama. Samamoodi mõjutab ju üks inimene oma tegevusega teisi inimesi ise seda võibolla isegi teadmata. Näiteks oletame, et mul kukub poes piimapakk põrandale katki. Inimesed minu vahetus ümbruses ikka reageerivad kuidagi: mõni libiseb seal sees, mõni vaatab piinlikus- või haletsustundega, mõni saab pritsmetega pihta. See, kes saab pritsmetega pihta, peab ilmselt oma riided pessu panema, aga võibolla tekitab see talle rohkem probleeme, kuna tal on seljas ülipidulikud riided, mida ta tahtis selga panna homseks teatriskäiguks ning peab nüüd mõtlema muudele võimalustele, mistõttu pole tal aega õhtul oma armastavale abikaasale planeeritult maitsvat sööki teha, mispärast too omakorda hüppab läbi Hesburgerist ja kohtab seal teenindajat, kes küsides "Jüks hjesburgjer?" võidab tema mõtted mitmeks päevaks ja töö jääb soiku. Seega on väiksel teol suured tagajärjed, kuid veel enam oleneb meie elus inimestest, kellel on tunded meie vastu, kuid kellele me samaga ei vasta. Siis hakkab vahel tööle lihtlabane haletsus, kuid kas tegelikult peaks?

Seega on raamatus palju väikeseid seiku peidetud, mis muutsid jutukesed nauditavaks ja mõnusalt ampsatavaks. Soovitan soojalt!