See on üsna uus raamat, mida on erinevates väljaannetes väga kiidetud. Ja kui ma käisin oma viimasel jalutuskäigu raamatukogu riiulite vahel, siis nägin seda uute raamatute hulgas. Jõudsin veel mõelda, et kahju ta ikka ei tee ning puhkus on ka tervelt kaks nädalat pikk, mistap oli otsus see laenutada väga lihtne.Selle loo keskmes on kaks tegevusliini. Üheks on 13. sajandil elanud Pärsia poeedi Rumi vaimse kasvamisprotsess, mille tingis kohtumine rändderviši Šamsiga, läbi kõrvalseisjate silme: linnajoodik, Rumi perekonnaliikmed, lõbunaine, vägivaldne linnavaht jne. Ja kogu protsessi kirjeldatakse just seoses Šamsiga, kes oma otsekohese ütlemise ning sekkumisjulgusega kohalike norme väga korralikult raputab, paljude elusid ka riivamisi puudutab ja oma käitumisega palju pahameelt tekitab. Raamatu teiseks liiniks on tänapäeva Ameerikas elava koduperenaise Ella hingetuimusest välja rappumine, mis saab alguse Rumist kirjutatud romaani lugemisest. Seni on Ella elanud väga ilusat ja turvalist elu, kus ta ei ole tundnud otsest puudust - tal on ilus maja, hooliv perekond ja mitte kuigi kontimurdvad hobid. Kuid pärast võõra autori poolt kirjutatud romaani lugemise alustamist hingelise muutuse algust tajudes võtab naine ühendust romaani autoriga leides ootamatult hingesugulase.
Kui mõelda tagasi loo ülesehitusele, siis ei ole selles justkui mingeid suuri sõnu ega sügavat kirge ehk siis raamatus ei ole suuri rakette ja tundepuhanguid, kus lendaksid nõud või nõiad. Aga selles on niivõrd palju loomulikku ja elegantset lihtsust, et see mõjub väga sümpaatselt ja köitvalt, seda enam, et sama lugu läbi erinevate inimeste jutustades muutub kõik oluliselt mitmekihilisemaks kui algselt võiks oodata. Teiseks huvitavaks nüansiks on teema - armastus. Tänapäeva inimene kipub sõna armastust piirama üldiselt ainult inimliku plaaniga, kuid raamat räägib armastusest jumala ja kõige elava vastu, mis tegelikult on väga loomulik nähtus. Kuidagi napakas on tänapäeval öelda, et ma armastan loodust või ma armastan oma sõpra. No me teame, et me hoolime, aga kui me teame, et nende nähtuste kadumisel me neid ilmselt väga taga leiname, siis miks me kardame välja öelda seda sõna õigel hetkel? Kas seetõttu, et armastuse pärast oleme ju vähemalt teoorias valmis võitlema, kuid kas see sõna mitte välja lausumine võtab meilt siis selle vajadusel võitlemise kohustuse ära? Teisalt jällegi pole see teema kunagi nii must-valge, sest eestlaslikult mõtlen mina näiteks ikka, et sellist suurt sõna igapäevase kasutamisega devalveerida ei ole samuti mõistlik. Kuigi üks Šamsi reeglitest küll kutsub üles rohkem oma südamehäält kuulama, siis tänapäeva ratsionaalses ühiskonnas on mõistuse hääl ikka kordades tugevama kraadiga, sest muidu tituleeritakse sind kellekski väga ebapraktiliseks: boheem, romantik või unistav looduslaps.
Armastus on ilmselgelt üks väga keeruline asi, seda enam, et sellest saadakse ikka väga erinevalt aru. Šamsi tsiteeritud armastuse 40 reeglit on tegelikult kõigile arusaadavad, kuid nende mõistmise tasand on erinev. Näiteks kas Rumi noorem poeg armastas oma isa sellevõrra väiksem, et ta julges enda arvates õige teona Šamsile otseselt vastu astuda, sest talle tundus, et olukord ei päde enam? Või kas noor naisderviš Kimya, kes teades Šamsi eripärasid temaga abiellu astub, on oma armastuses mehe vastu siiski egoismist täiesti vaba? Või kas Ella aastate pikkune enesearmastuse allasurumine on ikka armastus või lihtlabane mugavustsoonis vedelemine? Seega mis see armastus siis õieti on: armastatu endale hoidmine või minna laskmine, enda kaotamine või enda leidmine, tiibade andja või ankur masendusemeres? Raamatus arutletakse ka palju usu ja armastuse seostest, sest eks need kaks tunnet on väga tihedalt seotud, kuid ka õige usk on ju teema, mis tekitab vimma ja vaenu lausa absurdsel tasandil (lausa selleni välja, et kuidas on õige lüüa ette risti või palvetada).
Teose lihtne keel ja mitmekihiline looareng on väga hea põhjus raamatu soovitamiseks.
No comments:
Post a Comment