L.-A. Jones "Freddy Mercury: elulugu"

Mina olen Queeni muusikaga üles kasvanud ja ma jumaldan seda, kuid Freddy Mercury on vaieldamatult ikoon. Minu jaoks on ta üks neist karakteritest, kes muusikaajalukku on kuldsete tähtedega kirjutatud. Tema esinemine paneb kuulama isegi aastaid pärast siitilmast lahkumist. Seega tundus õige võtta kätte ja uurida veidi ühe oma iidoli tausta paremaks mõistmiseks.

Elukutseline muusikaajakirjanik Jones alustab Sansibari saarelt, kus Faruk Bulsara oma lapsepõlve veetis. Konservatiivse iseloomuga kooliaeg Indias ning eklektiline nooruspõlv Londonis lõid huvitava arengukeskkonna uudishimulikule ja sihikindlale mehele, keda iseloomustas edev riietumisstiil, selge arusaam heast muusikast ja esinemisest. Juhtudes kokku õigel hetkel õigete inimestega sai noor Freddy oma loovust ka reaalselt rakendada, isegi kui selle nimel pidi võitlema. Segased lood oma seksuaalse identiteedi otsimisel ja glamuurne elustiil pärast edu saavutamist tundub kuidagi loomupärane arvestades ajastut ja toonaseid kombeid. Ebamäärane minevik, segased rahaasjad ning pidev vajadus ennast tõestada ja loominguliselt avatud olla tekitavad huvitava vastuolude kombinatsiooni nii era- kui tööasjades. Lisades juurde AIDS ning sellega seonduvad tüsistused, siis luuakse Freddy Mercuryst pilt, mis on ühtaegu köitev kui ka segadust tekitav. Nagu päriselus...

See elulugu on minu arvates kaunis unikaalne, kuna ei pretendeeri päris tõele ning tekstiliselt on lugemine kaunis ladus. Autor jätab palju lahtisi otsi ning kirjeldab tekkinud vastuolusid, sest täielikku tõde ongi raske välja selgitada. Selles osas, kes tegelikult Freddy oli, seetõttu ilmselt kõige selgemat pilti ei teki, kuid vastuolulise inimesena on ka Mercury ise selle eest hoolt kandnud. Balanss professionaalse ja eraelulise vahel on raamatus päris kenasti saavutatud ja seega ei tekkinud kallutatuse tunnet. Pildiline materjal on päris hea, kuigi kohati ehk liiga juhuslik.  

D. Verhulst "Kahju olnud asjadest"

See raamat on kuidagi omapärane. Kõnetas ennekõike pealkiri kui kujundus ning pärast sisukokkuvõtet tundus loogiline see raamat läbi lugeda.

Belgia kauges ja lootusetus kolkas elab noor Dimitri veidrat eluheidiklikku elu oma vanaema ning alkoholilembese isa ja lelledega. Elu justkui kulgeb ühest kõrtsuskäimisest teise ning kajastatavad mehetükid on teatud ringkondades kindlasti muljetavaldavad alates võistujoomisest ja lõpetades lastekaitseametniku külastusega. Suuri sündmusi ega romaani kulminatsiooni kui sellist ei ole – kogu sündmustik voolab ühtlase joana justkui vesi vanni. Aga meeldejäävaks selle raamatu puhul on värvikas elu-olu kirjeldus lõikavas sarkasmivõtmes, mida pehmendab kerge melanhoolne alatoon muutes selle nüansirikkamaks. Lausa selle tasandil, et kohati ei saagi aru, kas nutta või naerda.

Verhulsi kirjutamisstiil on tõesti imetlusväärne ja omapärane, kus kohati ei saagi aru, kas tegu on eneseiroonilise olukorramõnitusega või siira rumalusega. Isiklikult kahtlustan esimest. Näiteks palgaraha viina alla panemise ettekäändeks on toodud ligimeste päästmist kapitalismitondi ohtudest või kuidas autor kirjeldab oma sündimisega tehtud kahju ema elundkonnale, sest 9 kuu jooksul pärast korterisse kolimist tahaks ju veidi sisustusega eksperimenteerida... Teisalt on raamatus ka omajagu elulisi põhimõtteid, mille autor talle omase terava huumoriga välja ütleb. Näiteks et mees, kes naise juurest pärast lapse sündi minema jalutab, on mölakas seda enam, et tal polnud naise juurest lahkumiseks julgust enne lapse valmis treimist. Või kuidas moodsatel inimestel on nii palju sõpru, et nende kohta käiva teabe haldamiseks on vaja raamatupidamissüsteemi. Tjah, tõeline elu vahib selle absurdses võtmes raamatust vastu ja kohati on lausa kõhe.

Eraldi toon veel välja, et raamatu eestindamine on minu arvates päris hästi õnnestunud. Pole kirjevaigu, mõte jookseb ludinal ja arvatavasti on ka tekst kenasti meie kultuurituumi paigutuv. Nutikas valik, seda enam, et kirjastus on mulle suhteliset tundmatu (NyNorden).

Seega igati huvitav üllatus ja soovitan ka teisel lugeda. Tõsi, veidi robustne ta ju on, aga aegajalt ongi ehk tarvis kaunishingi tuulutada...

P. Pomerantsev "Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik"

Lugesin selle raamatu tutvustust kusagilt lehest mõnda aega tagasi. Tundus huvitav, kuid, nagu uute raamatukogu raamatutega alati on, oli ka see sellel hetkel välja laenutatud. Kuid veidi kannatlikkust ja ühel kaunil päeval oligi ta tagastatud raamatute riiulis...

Peter Pomerantsev on noor Inglismaal üleskasvanud venelane, kes huvi pärast satub tööle Venemaale tegema kohalikele telekanalitele dokumentaalfilme. Selle vältel kohtub ta aga väga erinevate inimestega, kelle lugude kaudu põimituna oma kogemustega räägib noormees tänapäeva Venemaa igapäevaelust: meedia mõjust rahva lollitamiseks, poliitikute kahepalgelisusele, prostituutide elust, sektide mõjust õnne otsimisel, kaunite naiste igipõlistest hirmudest kaotada oma "sugardaddy" jne.

Hoolimata kirjust karakteriteampluaast on raamat tegelikult väga nauditav ja kiiresti liikuv ning jätab üsna usutava mulje. Autor on ennast piisavalt tagasi tõmmanud ja lasknud värvikatel tegelaskujudel esile kerkida, olles samas oma tegevusega kogu aeg taustal siiski olemas. See on üsna sümpaatne tasakaal ja seetõttu on raamatut raske käest panna. On kohati absurdsuseni kalduvaid mahhinatsioone, mille puhul jääb üle ainult mõelda, et see on piisavalt haige, et seda lihtsalt oma peas välja mõelda. Näiteks lugu väikekoha gängsterist, kes on endast teinud kohalikus väikelinnas tõelise ristiisa, kuid samas magab ta öösiti autos, et mitte politseile vahele jääda. Või rikastele meestele saamise kursused. Kas tõesti saab sellise asja peale tulla?!?

Seega oma aususes relvitukstegevalt muhe lugemine.

A. Davis "Kingakuninganna"

Mõni raamat jääb mõtteisse. Mõni raamat jääb silma. See raamat jäi silma: intrigeeriv sisu, omapärane pealkiri... Ja te imestate?

Genevieve on noor nägus naine, kes 1920ndate Pariisis oma elu naudib: rikas abikaasa, kaunis välimus, võimalus igale oma tujule järgi anda... Mida sa hing veel ihkad? Kuid selle kõige taga on naise hing tühi, mida ta täidab oma kirega kingade vastu. Ja me ei räägi siin mingitest Hiina originaalidest, vaid tõelisest käsitööst, mis on tõepoolest ainulaadsed igas mõttes. Ja kui Genevieve lõpuks armub kingameistrisse Paolosse, kes naist pilkavat näib, satub naine mängu, kus tal on võita kõik ja kaotada terve maailm. Eriti saladusega minevikust, mis teda taas kummitama tuleb.

Esimene peatükk tekitas minus ebamäärast nõutust - kas tõesti olen ma oma arvamusega seekord nii mööda pannud? Seda ennekõike sellise suur-gatsbyliku ekstravagantsuse tõttu - glamuursed peod, luksuslik eluviis, ainukeseks mureks tundeelu ja skandaalid. See tundub nii kohutavalt eluvõõras ja paneb mu kuidagi nõutult õlgu kehitama. Kuid see raamat on veidi maisema stiiliga ja näitab seda ülevõlli ilumaailma ehk veidi realistlikumas võtmes. Ja mida rohkem edasi lugeda, seda huvitavamaks läheb, sest raamatu ülesehitus ega tegevusliin ei ole kuigi läbinähtav, mistõttu on teos just eriti lõpus väga kaasahaarav. Samuti tuleb välja asjaosaliste võlts tundeelu ja võimetus reaalsusega leppida, mis teeb nad oma keerulises intriigidemaastikul pigem marionetiks kui mängujuhiks. Kuigi loomulikult tahavad kõik asjaosalised vastupidist arvata...

Seega ehk esiti tuimavõitu teos, mis loo arenedes mõnusalt kaasa tõmbab. Soovitan.

J. Crusie "Mehe ikkest priiks"

Tegelikult mõtlesin ma, et viin lihtsalt raamatud ära ja juurde mitagi ei võta - lihtsalt aega ja tahtmist nagu polnud. Aga nagu ikka - raamatukokku sattudes võin mina kiiresti hoogu sattuda...

Pesueht naistekas õpetaja Lucy ja politseinik Zacki armastusloost, mis algab sellega, et naine mehe läbi klobib. Kuna aga naise elu on ohus, siis kolib politseinik (hoolimata ebasoodsast algusest ja kolmest hullumeelsest koerast) naise juurde, et teda kaitsta. Mängu tulevad pommid, lendavad kuulid, renoveerimist vajav köögipõrand ja torisev naabriproua. 

Seega polegi nagu suurt midagi siin öelda, kuigi tuleb tunnistada, et oli hetki, kus dialoog oli nii jabur, et ajas itsitama. Kuigi suurt mõttearengut või sügavat hingelist arengut siit loota ei otsi. Eriti moosiseks läks siis, kui pesueht vanapoiss 2-3 päeva pärast naisega kohtumist tolle kätt palub. Võibolla selliseid asju juhtub päriselus ka, aga mind pani selline asjade käik veidi kulmu kergitama. 

Seega tore meelelahtus paariks õhtuks, kuid ei midagi enamat.

D. Ariely "Irratsionaalne inimene: kuidas me teeme oma igapäevaseid otsuseid"

See raamat on mul ammu kodus raamaturiiulis seisnud. Kuidagi aga ei ole tahtnud seda kätte võtta ja läbi lugeda. Ilmselt pole õiget hetke või tunnet olnud. Ma olen lihtsalt koledal kombel laisk olnud ja kui nädala keskel suures mahus teadusmaterjale lugeda, siis pärast seda ei suuda ühtegi paberkandjat enam pikalt tõsiselt võtta. Selle raamatu lugesin suuresti läbi aga süümetundest, kuna see oli minu käes kuid ja lõpuks tundus see juba tobe - raamatu valge kaas vahtis mind justkui pilgates riiuliservalt.

Professor Airely't huvitab inimeste käitumismotiivid ja ta on püüdnud neid läbi erinevate katsete kaardistada ja lahtimõtestada. Alates otsuste tegemisest pubis oma joogi valimisel, platseeboefektist kuni hinna ankurdamise mõjust inimeste käitumisele. Olles ise üsna värvikas karakter ja huvitava ajalooga isik, on Arielyl palju fantaasiat ja meelekindlust erinevate katsete läbiviimisel, ida ta raamatus väga oskuslikult ka demonstreerib.

Kuigi inimekäitumine ja selleks tehtavad katsed on väga põnevad, siis on nendest tuimalt raamatust lugemine päris tüütu. Ja omajagu selliseid teadusliku suunistlusega tarbimiskäitumise raamatuid olen lugenud mitmeid (näiteks see ja see), siis hoolimata hoogsast kirjasulest ja põnevast üldloost, jäi sisuline pool suurest Ariely katsete üldise kirjeldamise tasemele ja laiemaid üldistusi oli vähem. Seega oli mul raske kuidagi raamatuga suhestuda ning luua enda jaoks tõelist lugemiselamust. Pigem pani õlgu kehitama ja mõtlema, et "mis ma nüüd sellest siis õigupoolest sain?" Ma ei tea, kas oli aeg vale või lihtsalt ei olnud see minu raamat...

Seega jättis teos mind laias laastus külmaks ja ega ei oskagi rohkem midagi kosta...

W. S. Maugham "Kangelane"

Maughami raamatuid on pea igas raamatukogus üks-kaks lauditäit. No ikka meeletult. Ja seal on palju novellikogusid, romaane, jutukesi. Seega palju ja seinast seina. Ma ise ei ole kunagi tema kirjutatu vastu suurt huvi tundnud, kuid seekord mõtlesin, et miks ka mitte - kui nii palju kirjutanud on, siis ilmselt on asjal ka jumet.

James Parsons on noor ohvitser, kes naaseb pärast Buuride sõda koju. Kodus ootavad teda armastavad vanemad ja mõrsja Mary, kellega James kihlus enne sõtta minekut. Kuid viis aastat eemalolekut on noormehega teinud oma töö - miski ei tundu enam olevat selline, nagu ta mäletas, eriti tema kiindumus Mary vastu. Sõjas olles kohtus ta oma kolleegi naisega, kellesse James meeletult armus, kuigi härrasmehelikult tõmbab ta sellest daamist eemale. Aga kohtumine oma pruudiga paneb mehe mõistma, et ta peab kihluse katkestama. Ta teeb seda, mis paneb kodukandi inimesed šokeeritult õhku ahmima ning murrab nii tema vanemate kui pruudi südame. Sellele järgnenud Jamesi eneseotsingud viivad ta aga järjest läbimõtlematute sammudeni, mis päädib  noormehe vabatahtlikult surma astumisega.

Üsna lihtne lugemine, kuhu Maugham on püüdnud koondada natuke midagi kõigile: naistele tundeelu, skandaali ja õrnu tundeid, meestele sõda, härrasmehelikkuse dilemmasid ja eetikaküsimusi. Raamatu õhustik on juba ette üles ehitatud tugevale vastuseisule inimese ja kogukonna veendumuste osas. Kumb siis peab peale jääma: kas kindlate reeglite järgi toimiv ühiskond või indiviid oma soovide ja unelmatega. Maughami versioonis ei suuda üksikisik survele vastu panna, kuid kui mõelda tänapäeva ühiskondlikele trendidele, siis on mõttemaailm vist nii palju muutunud, et individualism on juba inimlik põhiõigus. Ühtlasi on raamatus väljatoodud karakterid üsna selgepiiriliselt ning autor positsioneerib neid väga kindlalt ja isikupäraste omadussõnadega. Eriti huvitavalt loob ta Mary tegelaskuju, kes ühtede arvates on tõeliselt tark ja heasüdamlik, kuid teiste arvates naiivne ja jäik. Mine siis võta kinni, milline on Mary tegelikult... Teine aspekt, mis raamatust läbi käib on sõda ja ennekõike sõja mõju sõdurite lähedastele. Pea kõik kandvad meestegelaskujud on sõdurid, kes arutlevad omavahel sõjapidamise loobumise võimalustest.

Seega veidi ehk liiga läbinähtavalt üles ehitatud, aga üldjoontes piisavalt köitev, et paar õhtut kenasti ära sisustada.