J. Updike "Jookse, Jänku"

Updike on erinevate raamatute/veebilehtede põhjal üks 20. sajandi kirjandusklassikuid. Nö "must read". Üks tema teoseid seisab mul juba pikemat aega isiklikke raamatute riiulis, kuid miskipärast ei ole mul kunagi ruttu kodus olevate raamatute lugemisega. Võibolla on siin mingi seos tagastamistähtaegadega? Seega leidsin sõbranna töö juurest selle kurikuulsa Jänku raamatu ja mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on...

Jänku (aka Harry Angstrom) on noor pereisa, kes kooli ajal oli väga hea korvpallur ja üldse üks edukas sell. Nüüd on ta aga abielus ja väikese poisi isa. Ühel õhtul, pärast oma viimase vindini raseda ja veidi svipsis naise Janice'iga jagelemist, lahkub Jänku kodust. Ta sõidab kodumaakonnas ringi, et lihtsalt võimalikult kaugele jõuda, kuid satub pimeduses ekseldes taas kodulinna. Seal saab ta kokku oma vana korvpallitreeneriga, kelle kaudu saab ta tuttavaks Ruth'iga. Neil tekib ... nimetagem seda moodsalt "suhte-laadne toode". Jänku soovitud elumuutus on justkui toimunud, kuid siis tuleb mängu pastor Eccles, kellega vesteldes hakkab Jänku järjest rohkem mõtlema mahajäetud perele. Ta naaseb oma naise juurde just parajal hetkel, et olla juures oma tütre sünnil (niivõrd, kuivõrd see 50nendatel võimalik oli). Kõik tundub sujuvat, kuid esimene omavaheline tüli toob selle suhte mõrad väga selgelt välja ning seekord on Jänku kadumisel juba tõsisemad tagajärjed.

Kuidas ma seda raamatut kirjeldaksin? Autori stiil on terve teose ulatuses ühtlaselt detailirohke ja distanseeruv. Updike ei anna hinnanguid Jänku ega ühegi teise karakteri käitumisele, mistõttu saab ka lugeja eemalseisjana hea ülevaate. Need karakterid lihtsalt teevad asju ja nende elus lihtsalt juhtub asju. Vahel nad kammivad ära, et järgmisel hetkel käituda ühiskondlikele normidele vastavalt. Seega on teoses esitatud tegelased üsna elutruud. Aga, jummel, kui veider seda raamatut vahepeal lugeda oli... Ma ei tea, miks, kuid kirjeldaksin autori stiili pinnapealse kirglikkusega st mingil tasandil adud sa lugejana ära kogu olukorra absurdsuse, kuid kuidas saab sellise olukorra osas mitte seisukohti võtta?!? Seega stiil ja sisu tekitasid ebamugava ebakõla, mis pani raamatu veidral moel elama.

Antud teose kirjeldamisel märgivad kriitikud, kirjandusteadlased ja muud teadjamad karakterid seda, et Jänku käitumine kritiseerib tänapäeva ühiskonda, kus probleemide eest põgenetakse. Võibolla on see tõesti nii, aga ma ei oska selle juures midagi kosta. Minul pole ärajooksmise võimalust kunagi olnud, sest mul on mingi loll südametunnistuse nimeline asi ning lisaks sellele on Eesti piisavalt väike koht, et sa ei saa kunagi tegelikult oma probleemide eest ära joosta. Vahel võibolla tekib küll tahtmine veidikeseks oma urgu tõmmata, kuid siin on lahenduseks selline lihtne asi nagu "rääkimine". See "räägi inimestega" aitab päriselt ka ning kui mina olen öelnud, et mul on vaja oma aega, siis üldiselt saadakse sellest ka aru. Seega, tuues kogu seda oma isiklikku kräppi raamatu konteksti, tahan öelda, et raamatus käsitletud probleemid (olukorra absurdsus, üle pea kasvamine ja põgenemistuhin), ei ole mulle võõrad, kuid teose karakterite mõttemallid, mida Updike väga  laiapõhjaliselt avab, on minu jaoks väga võõrad ning vastuvõetamatud. Aga see on lihtsalt maailmavaateline küsimus...

Sellest tingituna ei ole ma väga kindel, kas mulle see raamat meeldis või mitte. Lugemismaterjalina polnud väga vigagi, kui ütleksin, et pärast esmase emotsiooni lahtumist ma hiljem kellelegi raamatut soovitades esimeste hulgas sellele ei mõtleks.

R. Roost "Mis sul viga on?"

Tegelikult ma ei oleks ise seda raamatut valinud, aga Tallinna keskraamatukogul on uus ja huvitav kampaania ja konkreetne raamat on ka antud nimekirjas sees. Seega sõbrantsilt lugemissoovitust lunides arvas ta, et ma võiksin ka lugemisprogrammist osa võtta ning ütles, et seekonkreetne raamat on tegelikult päris hea. Keerutasin raamatut nii- ja naapidi käes ning otsustasin lõpuks ikkagi proovida, sest olgem ausad - paks see pole, tekst meeletult tihe ka mitte ja paar lõiku, millest kiiruga silmad üle lasin, olid kaunis intrigeerivad.

Raamat on (nagu sissejuhatuski hoiatab) mõttevälgatuste kogumik. Seda võiks lausa pidada paberkandjal blogiks, kus inimene mõtiskleb erinevates teemadel ning püüab tekkinud arutluskäiku oma subjektiivsuses põhjendada. Temaatika on seinast seina - haridus vs haritus, ajateenistus, retuuside kandmine, erakoolid jne. Põhimõtteliselt esitab autor igapäevanähtuste kohta oma teravmeelse arusaama, olles samas intelligentne, arrogantne ja laia silmaringiga, mis tekitab mõtteid, kuidas oleks sellise inimesega väitluses osaleda. Kuid lähtudes raamatust on mul mulje, et pigem võib minna elu-olu materdamiseks kui kiitmiseks, sest raamatu alatoon ei ole üldjoontes just positiivne. Ma ei tea, selline (elu)stiil paneb mu õlgu kehitama, sest ma ei arva, et terav ja nutikas mõistus alati boonuseks on, kuid kogu aeg ainult lahmitakse ja negatiivseid aspekte välja tuuakse.

Samuti peaksin siinjuures mainima, et tõenäoliselt see raamat mulle pikas perspektiivis meelde ei jää, sest ma olen üldjoontes neid samu mõtteid ise mõelnud, oma sõpradega arutanud ning ka erinevatest blogidest lugenud. Seega on temaatika omamoodi kodune, autori stiil nauditavalt irooniline ning terav, kuid vau-efekt ja keskne intriig oli minu jaoks puudu. Samas ütleb ju autor ka ise, et tegu on "intuiivse kirjatükiga", kuid tekib küsimus, miks on just Roosti mõtted nii erilised, et need lausa trükis tuli välja anda? Teisalt jällegi mõtlen sellele, et võibolla on selle raamatu eripäraks just mingi ühiskonna grupi arusaamade selge ja ühene väljendamine kõneisiku kaudu? Sest (kipun ennast küll kordama), aga nii erilised ja šokeerivad need mõtted nüüd ka ei olnud...

Seega soovitan lugeda, kui tahate oma õhtupoolikut veidi teravama mõttekäiguga vürtsitada, kuid midagi põhjapanevat ei maksa vast oodata.

J. Nesbo "Vereteemandid" & "Lumememm"

Jo Nesbo (vabandage, aga ma ei viitsi kogu aeg seda õiget tähte otsida, seega peate leppima minu laiskusest tingitud kirjaoskamatusega) nimi on erinevatest raamatu-teemalistest kõnelustest juba omajagu läbi käinud. Siit ja sealt olen kuulnud soovitusi "Lumememme" lugeda, sest see pidi olem väidetavalt jube hea ja muudab minu arusaama lumememmedest. Ja mul tekkis juba hasart, et mis värk on? Aga Nesbo oli terves Tallinnas välja laenutatud - see on juba märk, et miskit on teoksil... Aga ühel kaunil päeval saatis mind õnn. Lausa kaks korda! :)

Nesbo raamatute peategelaseks on veidi isemoodi mõtlemisega politseinik Harry Hole, kellel on ränk joomiseprobleem. Sõnastagem seda siiski veidi ümber - tegu on padujoodikuga, kellel juhtub olema harukordne anne lahendada väga raskeid mõrvajuhtumeid. Kui nüüd ajalises järjestuses võtta, siis "Vereteemandid" eelneb "Lumememmele", kusjuures loo seisukohast jäävad mõned romaanid isegi nende vahele, seega terviklikku pilti Harry Hole'i loost te siit ei saa. Aga "Vereteemandide" keskmes on sarimõrtsukas, kes tapab noori naisi, kuid jätab alati nende juurde omapärase punase tähekujulise vääriskivi. Hole, kes on sellel hetkel väga haledalt ja sügavalt tsüklisse kukkunud, peab kiiresti kaineks saama, seda enam, et tema vallandamine politseist on ainult ühe vea küsimus. Vürtsi lisab mängule ka see, et tema kolleeg (ja inimene, kelle kohta Hole on mõnda aega komprat kogunud) Tom Waaler teeb talle omapärase pakkumise, mis tundub olevat ühtaegu Hole'i ainuke võimalus vee peal püsida, kuid teisalt jällegi vett nii sogaseks ajav, et ühel hetkel ei saa vist isegi loo autor ise enam päris selgelt aru, kuhu tema fantaasia ta viinud on. Lugu iseenesest lõppeb huvitava twistiga, mistap lugemine oli päris meeldiv. AGA minu arvates jäi see oluliselt "Lumememmele" alla. Taas sarimõrtsukas (kes seekord tapab naisi, kes on mehi petavad), taas üldjoontes samad tegelased, kuid kogu raamatu olustik oli hoopis teine - süngem, isiklikum ja intensiivsem. Seda enam, et Hole on kaine ning võitleb igapäevaselt oma alkoholismiga. Samuti tõmmatakse tugevamini mängu Harry Hole'i lähedased (eluarmastus Rakel ja tolle poeg Oleg) ning taas tuuakse mängu omapärane kõrvalliin, mis vett ikka korralikult sogaseks ajab. Ja selline süütu asi nagu lumememm, on minu jaoks tõepoolest veidi rikutud.

Olgu, täna ma vist ei suuda oma tavapärast rutiini (raamatu leidmine-sisukokkuvõte-analüüs) järgida, kuid ma siiski püüan veidi tegelaste motiive analüüsida. Harry Hole'i näol on kindlasti tegemist ühe omapäraseima karakteriga krimikirjandusemaastikul - veidi bad boy, kergelt on tunda metsiku lääne hõngu ning siiski on mehel ka nõrkus oma naise suhtes, sest see, kuidas Hole aegajalt Rakeli kirjeldab ei ole imal, vaid lihtsalt mehelik. Või siis olen ma lihtsalt pehmo... Kohati kujutasin teda lausa ette Clint Eastwoodi põhjamaise teisikuna. Aga ka teised karakterid mõlemas raamatus on väga hästi väljamängitud, mistõttu nende koosmõjul muutuvad mõlemad lood väga elusaks ning lugemise asemel lihtsalt ahmid seda sisse.

"Lumememme" juures on keskseks teemaks petmine, mis mind veidi mõtlema pani. See on huvitav, kuidas inimesed petmist näevad. Eriti lähisuhetes. Ma ise olen avastanud, et ma olen selles osas üsna tolerantne, kuid on ka inimesi, kes peavad ka pisimat pilguheitmist petmiseks. Kumb on hullem, sellele ma ei oska vastata, sest ühest küljest oled ju nagu teise lükata-tõugata, kuid samas teiselt poolt oled justkui kontrollifriik ja omandihull naissaatan. Samas ütles üks tegelasi vägagi kuldsed sõnad: "Keegi ei suuda lahkuda selle juurest, kellega on hea seks." Iseenesest huvitav kontseptsioon, kuid midagi minus hakkab vastu sellele, et me oleme ainult seksile orienteeritud elusolendid. Okei, ürgsed tungid ja vajadused peab mingil määral paika, kuid tsiviliseeritumal tasemel tahaks siiski seksi juurde ka minimaalselgi tasemel tundeid, meeldivust ja vaimset sobivust.

Teine teema, mis Harry Hole'i lugudega kaasas käib, on kindlasti alkohol. Ma ise ei ole kunagi tundnud suurt vajadust haarata pudeli järele, kui vajan meelerahu. Tõsi, päris pahedeta ma ei ole, kuid suitsetamise jätsin maha umbes 3-4 aastat tagasi, kuid sitsetamine on alkoholi ja narkoprobleemide kõrval veidi teistmoodi st see ei muuda otseselt inimese käitumist. Aga huvitav on see, et on inimesi, kes erinevatel põhjuselt leiavad endale põhjusi tõsta klaas või süstida sisse sodi, sest see toob "leevendust muremõtetele". Ma ei tea, kas need inimesed on väga julged või väga nõrgad. Aga aegajalt on mul küll mulje, et pigem lükatakse leevenduse otsimiseda nii oma probleemidega tegelemine edasi, kuniks probleeme on juba liiga palju, et üldse viitsida nendega tegeleda. Sest nagu Hole isegi tõdeb - ta näeb küll välja nagu laip, kuid juua ei taha, sest laibal pole piisavalt valus.

Aga tulles tagasi Harry Hole'i lugude juurde, siis soovitan soojalt - heal tasemel Põhjamaine krimka aitab sügisvihmast niisket novembrit kenasti taluda.