R. Sepetys "Hallaaegade algus"

Mulle meeldib oma raamatuid raamatukogust valida juhuslikkuse järgi: kolad riiulite vahel ja tunned, et vot see raamat on täna minu jaoks siin. Ma olen sellest kõhutunde teemast raamatute valimisel ka varem rääkinud ning see konkreetne raamat on ehe näide sellest, kuidas aeg, koht ja raamat olid õiged, et lugu tabaks minu meeleseisundit.

Noor tütarlaps Lina elab Leedus oma ema, isa ja noorema vennaga. Oma olemuselt on ta ehk veidi ettearvamatu käitumisega, terava keelega ja tormakas, kuid tal on tõeliselt hea kunstnikukäsi, mistõttu talle ennustatakse suurt tulevikku. Kuid 1941. aasta ei luba nendel ootsutel täituda, sest kogu perekond küüditatakse Siberisse. Isa eraldatakse perekonnast ja mõistetakse vangilaagris surma, kuid ema kahe lapsega peab uutes keerulistes oludes hakkama saama ja ellujäämise nimel võitlema, püüdes samas säilitada veidigi eneseväärikust.

Küüditamine ja Gulagi avarused on väga sünge teema nii ehk naa, kuid selle raamatu eripäraks on ehk veidi optimistlikum alajoon. Tahan öelda, et Solženitsõni ja teiste vene autorite teosed on väga realistlikud keskenduses faktidele, kuid Sepetys läheneb teemale pigem emotsionaalselt. Jah, see on tõenäoliselt ilukirjanduslik tõde, et pärast päev otsa väldanud kätega külmunud mulla kraapimist ja (heal päeval) 300 grammise normleiva juures on sul veel energiat või tahtmist tegeleda kunsti või piiratud seltsieluga, kuid miks mitte? See raamat ei otsi vastuseid tehtud tegudele, vaid pigem püüab näidata sellise reisi mõju inimloomusele. Kui nüüd mõtlema hakata, siis vangistuse ja küüditamise kogemustest kirjutavad vist peamiselt mehed. Jah, mõned naiste lood vangistusest on, kuid need keskenduvad siiski peaasjalikult kogemustele mõnes eksootilises riigis, kuid küüditamisest NSVL-s ma ei ole vist ühegi naise kogemust lugenud. Vabandust, eksin, "Eesti elulugude" mahukas kogumikus siiski olid mõned. Ärge saage minust valesti aru, ma ei propageeri feminismi, aga minu arvates elavad mehed ja naised sellist kodust väljarebimise tunnet erinevalt läbi ja siin on kõnealuse raamatu autor kõrvaltseisjana väga inspireeriva loo kirjutanud.

Sellises keskkonnas, nagu seda on vangilaager, tekib mul alati paratamatult küsimus, kes siin tegelikult siis vang on? Kretski, blond kiuslik vene vangvalvur, on küll selle raamatu halb tegelane, kuid lõppeks selgub, et ega ka tema pole seda valikut vabatahtlikult teinud. Mul on küll põhimõte, et elus sõltub kõik tehtud valikutest, kuid see põhimõte kehtib siiski avatud vabas ühiskonnas, kus inimene saab oma valikuid teha. Muidugi, sa saad alati valida, kas ja kuidas sa oma ümber olevate inimestega käitud, kuid alati leidub erandeid ka üldises pildis. Erandeid nii situatsioonides kui ka erandeid inimeste osas.

Veidi vist läks täna emotsionaalseks, aga tahan öelda, et mulle see raamat meeldis. Hoolimata ehk veidi süngest teemast on siin kumamas läbi positiivne ja meelekindel joon lootusele parema tuleviku osas. Ja kui usku ei ole, siis mis üldse enam alles jääb?