J. Abercrombie "Raud ise"

Ma tegelikult ei tea ise ka, miks ma selle raamatu võtsin. Sattusin sõbrantsiga puhtjuhuslikult keskraamatukogu peamajja ja uudiskirjanduse juures oli see vist just äsja komplekteerijate juurest lihtrahva ette toodud. Mõtlesin, et uus fantaasia ja ehk tasub proovida... Jube tüütu oli seda muidugi ostlemisel kaasa
tarida, kuid riiulile lebama jätta teda ka ei tahtnud.

Püüan veidi kirjeldada ka uue sarja sisu. Uniooni ähvardab sõda põhjast pärit isehakanud julma kuningaga, mistõttu on riigis esile kerkimas uued liidud ja intriigid, mille keskmesse jäävad tahtlikult või tahtmatult väga mitmekülgsed karakterid. Sarja esimeses osas väga selgelt tegevustikust midagi välja ei joonistu, kuid saab üsna selgeks, mis sorti karakteritega on edaspidiste seikluste juures tegu: sandistatud inkvisiitor Glokta, uhke ja upsakas sõjaväelane Jezal, endise orjatarina maailma vastu tõelist põlgust tundev Farro, tujukas esimene maag Bayaz ja tema kohmakas õpilane, sõdades karrastunud põhjamaade sõjamees Logen jne. Igaühel on oma veider nüanss, mis kokku moodustab huvitava segapudru ja kerkivad esile üllatavad seosed.

Selle sarja esimene raamat on ikka korralik tellis (560 lk kanti) ning selle tegevus kulgeb üsna aeglaselt. Pigem jääb mulje, et autor on püüdnud välja joonistada karaktereid, et neid siis hiljem säravamalt elama panna. Selles mõttes peab ütlema, et see ei ole ilmtingimata raamat, kus verd ja tatti igale lehel lendab, kuid kahtlemata hakkab aimuma, et tulemas on üsna meheliku ja robustse võitlusega, kuigivõrd kohati on asetleidvad intriigid ikka väga naiselikud. Näiteks viimased peatükid olid juba nii käitvad, et oli lausa raske raamatut käest ära panna, kuigi esimeste lehtede kohta seda öelda ei saanud.

Ja tõesti - kuigi ma seda olen juba öelnud, siis karakterid on selle sarja puhul oluliseks märksõnaks. Karakteritemängust jäi mulle kõige enam silma Logen. Esmalt muidugi seetõttu, et mul on vist õrn süda põhjamaiste meeste vastu (viikingid ja asjad, teate küll?). Teiseks on elu näidanud, et tavaliselt on need kõige suuremad ja kurjema näoga kapid kõige õrnema südamega pehmed lurjused. Näiteks mulle meeldib tema lihtne talupojamõistus, milles on loomulikku loogikat piisavalt, et see lihtsalt tekitab minus sümpaatiat. Teine huvitav karakter oli Glokta, sest tema positsioon mängulaual on kaunis intrigeeriv - vaenlase poolt sandistatud endine kuulus sõdalane, kes nüüd teenib oma leiba inimeste piinamisega suutamata samas ise valust oigamata trepiastmetestki üles kõndida, kuid kelle nutikas mõistus on tihti teravam, kui see kasuks tuleks. Teised tegelased niivõrd silma ei jäänud, kuid eks nii laia valiku juures tekivad igaühel oma lemmikud.

Seega aeglaselt ketrama hakkav fantaasialugu, mille puhul ma soovitan mitte jonni jättta ja paari esimese peatüki järel mitte raamatut kõrvale panna - kusagil keskpaigas hakkab juba selgem pilt ja huvitavamad üksikasjad välja tulema, mistõttu muutub lugu ka elamuseks, mitte tüütuks kohustuseks.

S. Oksanen "Puhastus"

Kui see raamat ilmus ja sellest tõepoolest suur kisa oli, siis minu käsi lihtsalt ei tõusnud selle raamatu järele. Ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha ja ei suuda. Kui siis anti välja film  ja melu nö "teine laine" oli, siis minu emotsioonid olid üsna tagasihoidlikud. Tundsin, et ma ei taha ennast mõjutada lasta ning pigem ootan veidi. Nüüd aga tundsin, et on aeg ning laenutasin selle endale - hea rahulik lugeda ja ei ole mõjutusi.

Aliide on Läänemaal üksikus talus elav vanaldane naine, kelle maja ja õue rüüstavad naise minevikutegude tõttu noored külanolgid. Kuid ühel hommikul leiab ta oma õuelt noore naise. Selleks on Zara - Vladivostokist pärit noor neiu, kes olude tõttu on viidud Saksamaale prostituudiks, kuid kellel õnnestub oma sutekate käest põgenema pääseda. Siiski pole Zara sattumine Aliide koduõuele puhas juhus, sest Aliide on piiga vanatädi ja tema tegevuse tõttu sattus Zara vanaema Siberisse ning nüüd soovib noor naine saada selgust selles osas, mis siis täpselt juhtus ja miks tema vanaema istub Vladivostokis köögiakna all ja üldjoontes muu elu-olu vastu suurt huvi ei tunne, kuid lapselapsele eesti keele siiski selgeks õpetab. Ning läbi sisevaatluste hakkabki joonistuma pilt nii Zara kui Aliide mõttemaailmast ja sellest, mis siis lõpeks juhtus.

Kui minu hea sõbranna, kes on väga suure lugemuse ja elukogemusega inimene, seda raamatut mulle kirjeldas, siis ütles ta mulle, et Aliide karakter on väga mitmekülgne ning ei maksa kohe esimesel hetkel temast patuoinast teha. Tõsi, see tahtmine mul mingist rahvuslikust eneseuhkusest kohe ka oli. Kuid sõbranna kokkuvõte oli väga õige, sest kui mõelda Aliide karakterile, siis inimlikus seisukohast rabab tema elu kurbloolisus: vastamata armastus, ebaõiglus ja elu karmid õppetunnid voolivad välja sitke karakteri, kuid muudavad südame kalgiks ja moraalitunde häguseks. See paneb mõtlema, et mõnel inimesel kohe üldse ei vea elus, kuid teisalt tekitab küsimusi selles osas, kuivõrd me ise ripume oma ebaõnne(stumiste) küljes. Kellel on õigust öelda, et Aliide tehtu on 100% vale, kui ta käitus oma südame sunnil ning selles hetkes tundus see käitumine õige? Elu ei ole nii must-valge. Kindlasti pean tunnistama, et see karakter on üks minu lugemiskogemuste huvitavamaid leide.

Kuna loos keskendutakse kahele erinevale murrangulisele ajaperioodile Eesti ajaloos (nõukogude okupatsiooni algus 1940ndatel ja selle lõpp 1990ndatel), kus nii inmlikul kui ka ühiskondlikul tasandil kehtisid nö "hundiseadused", siis lubab see muidugi Oksanenil kaunis vabalt situatsioonitraagikaga mängida. Kriisikeskkonnas elutsedes on inimese käitumine ikkagi hoopis teistmoodi ning sellest tingituna ma usun, et ajastuvalik on olnud autori seisukohast väga nutikas. On ilmne, et kui selline olukord juhtuks just nüüd ja täna, siis tänapäeva Aliided ja Zarad tõenäoliselt niisuguse ellusuhtumisega ei oleks - moodne vanaproua helistaks tõenäoliselt moblaga tütrele Soome või Õhtulehte ning räbalates olevat noort naist ei jäetaks nii omapäi tegutsema. Võimalik, et olen siinjuures naiivne, kuid mulle on jäänud mulje, et tänapäeva eestlase sotsiaalne närv on veidi rohkem pingul ja võibolla rohkem läänestumas (so heategevuslikud kampaaniad, probleemidest rääkimine, avalikuse ette kiskumine jne), mistõttu ebaõigluse ja -harilikkuse juures enam silma nii väga kinni ei pigistata. Pigem vastupidi, kuid sellest olen ma ühes oma varasemas postituses ka juba rääkinud (sellest, et indie on ikka täiega mainstream).

Üldiselt siis huvitav ja intrigeeriv raamat väga mitmekülgse keskse tegelasega. Seega kindel lugemissoovitus. 

E. L. James "Viiskümmend tumedamat varjundit"

Khm... Käisin maal ja raamatukogus oli see kohe kenasti laua peal tagastatud kraami hulgas. Mitte, et mul maal midagi muud teha poleks, kui lugeda, kuid maal mul lihtsalt tuleb see paremini välja - vähem segavaid faktoreid. Noh, ütleme raamatu valiku kaitseks seda, et mul on värk nende järgedega - tuleb kõik läbi lugeda, sest muidu ei teki lõpetatust ja lahtiste otsadega on mul isiklikult väike probleem. Nimelt ei meeldi mulle need kohe mitte üks teps.

Anastasia jaoks lähevad esimese osa lõpuks ettevõetud mängud veidi liiga teravaks ning ta otsustab loobuda. Ta jätab maha oma härra Gray, kolib teise linna ja alustab oma tääd väikeses kirjastuses. Kuid Gray ei jäta jonni (tuletame meelde, et ta on siiski rikas tujukas multimiljonär, kes võib endale sellist asja lubada) ning ta võidab neiu jälle enda poole. Loo arenedes ilmneb ka härra Gray minevik, tema keerulised suhted ümbritsevate inimestega ning sügav poolehoid Anastasia vastu, mis viib lõpuks suurtest tunnetest tingitud abieluettepanekuni.

Einoh, endiselt kiire ja mugav lugemine, kuigivõrd hakkas kogu see seksivärk juba päris alguses ära tüütama. Olgem ausad, seda ei kirjeldata kuigi realistlikult või on mul lihtsalt teistmoodi kogemused. Pigem hakkas mulle rohkem pinget pakkuma see, mis inimene see Gray siis lõpuks on, kuid ilmselgelt ei saa seda raamatut pidada karakteriromaani tipptasemeks. Seega on siit väga-väga keeruline mingisugust sügavamat filosoofilist taset teieni tuua. Seksi on, kirge on, draamat ka näpuotsatäis - naisteka kolm põhikomponenti, mis sisustavad kenasti paar-kolm sombusemat suveõhtut ära.

Seega naistekana üsna okei, kuid lõpuks tõesti kogu see pidev seksi rõhutamine ei tööta enam.

R. Miller "Pippa Lee eraelu"

Oi, kuidas ma tahaksin teile rääkida põneva loo sellest, mismoodi see raamat minuni jõudis, kuid kahjuks oli valikuprotsess sellel hetkel kaunis igav: kui ma puhkuse plaane tegema hakkasin, siis läksin kohalikku raamatukokku ja toppisin muu hulgas ka selle kauni eksemplari oma "proovime siis" raamatute hunnikusse.

Pippa Lee on hilises keskeas naisterahvas, kes elab koos oma 30 aastat vanema mehe Herbiga ühes vanurite kogukonnas. Pippa aga tunneb, et midagi on valesti. Ta hakkab öösiti unes ringi käima, avastab ennast jälle suitsetas ning teda lausa tõmbab naabrinaise poja Chrisi poole (mitte tingimata seksuaalses mõttes). Pippa rahutus aga on ootamatult põhjendatud, sest ilmneb, et tema mees magab nende ühise sõbrannaga ning õhku kerkib lahutuse teema ja lugu ise lõppeb hoopis isemoodi  (kuigivõrd minu arvates veidi kunstliku maiguga) twistiga. Raamatu arendes aga saab ka aimu Pippa keerulisest ja eklektilisest minevikust: segased suhted emaga, pehmelt öeldes pöörane noorus, Herbi eelmise naise surm ning loksumine mugavasse abielurütmi, mis lõppkokkuvõttes siiski ei muuda Pippat selleks traditsiooniliseks eeslinna naiseks.

See raamat ei saa minu arvates alguses kuidagi hoogu sisse. Pigem on see algus kuidagi kombatav ja õrritav. Kuid raamatu teine osa on jutustatud mina-vormis läbi Pippa enda silmade, keskendudes Pippa kujunemisaastatele, ning just siin hakkas minu jaoks see raamat elama. Lugedes ma kuulsin lausa selle intelligentse keskealise naise häält, mis rahulikult ja ilma häbita räägib oma minevikust, olgu see siis kui jabur tahes. See oli väga võluv ja ehe ning juba selle lühikese peatüki pärast tasub seda raamatut lugeda. Kuid üldjoontes jätavad teised raamatu osad kahjuks kunstliku mulje. Just eriti need, mis käsitlevad raamatu seisukohast seda "tänast päeva". See tundub kõik kuidagi võltsilt paatoslik ja stagneerunud, kuid teisalt võib see ka autori taotlus olla, et näidata elu igapäevase rütmi eripära. Huvitav ongi see, et selle raamatu puhul jäi mulle meelde loo rütm, mitte sisuline areng, karakterid või konkreetsed sündmused. see on selles mõttes naljakas raamat, et see on nagu Arvo Pärdi "Alina" - väga lihtne ja ilma ekstreemsete elamustippudeta kulgemine ajas. Justkui oleksid tegelaskujud andnudki ennast juhtumiste meeldevalda, ise selleks suurt midagi tegemata.

Üldjoontes keskpärane raamat, kuid mõningad kirkamad hetked kergitasid raamatu üldmuljet. Seega olge valmis pigem aeglase rütmiga külasimmaniks, kus süldibänd hakkab juba ära väsima, kui ilgelt ägedaks rockpeoks, kus tahaks lõpuni välja näppu visata.

E. L. James "Viiskümmend halli varjundit"

Kui ma teile tõe ära räägin, siis te kindlasti mind ei usu. Aga ma proovin siiski. Tegelikult ei ole mina seda raamatut endale kunagi laenutanud. Pidin selle raamatukogust ära tooma ja sõbrantsile viima, kuid soovides saada aru, millest see suur kära selle raamatu ümber, juhtusin selle poolkogemata läbi lugema. Sõbranna saab raamatu kaks päeva hiljem kätte :)

Ma küll ei tea, kas on vaja sisu ümber jutustada, kuid annan siiski lühikese ülevaate. Noor ülikooli lõpetav neiu Anastasia satub olude sunnil koolilehele intervjuud tegema suurärimehe Christian Greyga. Nende kohtumine on täis ilmselgelt tugevat seksuaalselt energiat ning mees hakkab naist jahtima. Rikka mehena võib ta endale sellist keerukat võrgutamistantsu lubada - kallid kingitused, üllatavad kokkusaamised jne. Neiul on jalad ilmselgelt alt pühitud ja ta on valmis kõigeks, mida mees nõuab. Kuid siit tuleb mängu mündi tumedam poolt - nimelt harrastab lugupeetud ärimees Grey ainult SM seksi. Ja siin peab siis Anastasia läbi mõtlema, kas ja kuivrd ta tahab mänguga kaasa minna hoolimata oma tunnetest.

Teate, et olla nüüd kristalselt aus, siis ma ootasin siit ikka midagi väga palju hullemat (arvestades seda, kuidas seda raamatut on portreteeritud). Tegelikult on see aga kolme raamatu pikkuseks venitatud "naistekas" - võtke kätte mõni veidi ulakama alatooniga Sandra Brown ja saate sama tulemi. Teine mõte, mis mul seda lugedes mõtteis mõlkus oli "psycho-porno" - mõiste, mille me sõbrantsiga kasutusele võtsime vaadates filmi "Must luik". Erootika algab kahe kõrva vahelt, see on üks elu paratamatusi ning vahel võivad need erootilised mõtted veidi üle võlli keerata. 

Seega ei saa mina sellest kisast-kärast raamatu sisu ja ideed arvestades aru, kuid muidu oli päris põnev meelelahutus. Seega sumedatele ja üksikutele suveõhtutele kindel lisand ;)

P. Underhill "Miks me ostame: ostuteadus"

 Kui ma töötaksin kusagil rahvaraamatukogus, siis tõenäoliselt oleks see riiulite nn "patsutamine" (riiulite korda seadmine ja ilusti laudiga sirgeks panemine) minu jaoks lõppenud virna ilukirjandusega, mida lihtsalt peab lugema. Kuid vahel on hea töötada spetsiaalset kirjandust komplekteerivas asutuses - ahvatlusi on vähem. See raamat aga jõudis minuni just patsutamise ajal. Jäin lihtsalt pealkirja korraks vaatama, võtsin korraks kätte, et lähemalt uurida, ja juba ma ta endale kapinurgale sokutasingi.

Underhill on aastakümneid tegelenud sellega, et uurib USAs paiknevaid ostukeskkondi ja seal liikuvaid inimesi - kuidas inimesed loevad erinevaid silte, vaatavad kaupu, liiguvad ruumis ringi, suhtlevad klienditeenindajatega, kuidas keskkond/väljapanekud/lendlehed on kujundatud. Ta uurib seda, mis paneb inimesi ostma ja kuidas oleks optimaalseim seda võimendada. Näiteks kas te olete tähele pannud, et kui te lähete suures kaubanduskeskuses mõnda poodi, siis reeglina suunduvad inimesed pigem paremale. Isegi poes kehtib parema käe reegel :) Või et 85% meestest, kes toodet poes olles mingil määral kasutavad (selga proovivad või tehnikavidinat näperdavad), ostavad selle ka ära, kuid naistest teeb ostu samadel tingimustel vaid 25%. Seega on ostukeskkonnas inimeste ja nende käitumise jälgimine tõepoolest ehk mõnevõrra veider,  kui teie kõrval seisev tüüp teid pingsalt silmitsedes pidevalt midagi oma märkmikusse kribab, kuid teisalt väga põnev.

Pärast raamatu lugemist hakkasin samuti rohkem jälgima enda käitumist poes ja poe sisustust üldisemalt. Näiteks ühes poes pidin ennast oimetuks otsima, et leida lihtlabast suhkrut - maitseainete juures seda ei olnud, kuivainete juures ka mitte... Lõpuks selgus konkreetse poe loogika, mille kohaselt suhkur ja kohvi-tee käivad käsikäes. Beats me! Samuti nägin ma, et Eesti kaubandusketis ei jäta poodi sisenedes kliendile nn "maanudmisruumi" ehk siis sa astud ruumi sisse ja tihtilugu jooksed kohe esimese tooteriiuli otsa. Underhilli seisukohast (ja mina ühinen temaga) on see küll big no-no, sest kliendil peab olema võimalus keskkonnaga harjuda. Tööl on meil õnneks ruumi sisse astudes piisavalt võimalust veidi oma olukorraga kohaneda, sest ruum lihtsalt on piisavalt suur, et me ei saa riiuleid kohe ukse ette ritta seada. Poes aga mõjub see esimese riiuli nägemine veidi ahistavalt, kas pole mitte? Sa näed poodi astudes kohe asjadest tulvil riiuleid ja mõtled , et ma pean ennast võitlusvalmis seadma ja lahkuma poest ainult soovitud asjadega (vähemalt mina pean seda tegema, teistest ma ei tea).

Muidugi on selline tarbekeskkonnas liikumine mingil määral paratamatus ning teisalt ma ei naudi üldse uue kraami poes liikumist - olen avastanud endas juba aastaid tagasi väikese pisiku, mis eelistab hinna- ja kvaliteedisuhteid silmas pidades second hand poode ning taaskasutuskeskusi. Kuid aegajalt organiseeritud ostmisele-tarbimisele orienteeritud keskkonnas liikumine on paratamatu ning siis paneb see kõik mind küll mõtlema. Me tarbime üsna arutul hulgal hiina originaale, teeme oma ostuotsuseid lähtudes tänaval nähtud IN-suundadest ning leiame uusi ja uusi põhjuseid veenmaks ennast, et see järjekordne jakk on mulle väga vajalik, mis sellest, et kodus kapis on juba 2 üsna sarnast. Seega oli see raamat minu jaoks veidi kahetise alatooniga ja kaalusin siiralt vahepeal mõtet minna näiteks Rimisse ja ajada nende väljamõeldud ja organiseeritud tootepaigutus sassi. Just for the fun of it!

Üldjoontes põnev lugemine. Kahjuks küll mitte nii meeldejääv, kuid mingid osad jäävad kindlasti päevadeks kummitama. Sest nagu Underhilli moto on oma kliente koolitades: "Ilmselge ei ole alati silmnähtav."

M. Atwood "Maitsev naine"

Atwoodi raamatud pole mind siiani alt vedanud. Seega tahtsin vahelduseks lugeda midagi tõsiselt head ja intensiivset, mistõttu Atwood ainukesena mulle kohe meelde tuli, sest tema võime luua omapäraseid ja meeldejäävaid karaktereid on tõesti köitev. Seega jalutasin pärast tööd raamatukokku ja seisin nõutu näoga veidi tema teoste juures, sest neid lihtsalt on liiga palju. Raamatukogus väljusin aga selle raamatuga.

Marian on noor intelligentne naine, kes elab stabiilset ja üsna korraldatud elu - ta elab eeslinnas koos pöörase korterikaaslasega, töötab küsitlusi läbiviivas firmas ning valmistub abielluma oma poiss-sõbra Peteriga. Kõik on korras ja tasakaalus kulgedes justkui omasoodu oma loogilises rajas. Kuid Marian tunneb mingit rahutust. Kui ta ühe õlude maitset käsitleva küsitluse läbiviimise käigus kohtub tudengit Duncanit, kes pakub talle võimaluse oma nii igavast ja tuimast argielust välja rabeleda oma ebahariliku mõtteviisi ja olekuga, siis haarab noor naine sellest alateadlikult kinni.  Püüdes uue ja huvitava tutvuse ning stabiilse ja mugava vana elu vahel balansseerida tabab Mariani äkki arusaamine, et ta ei suuda süüa liha. Pärast mõnda aega ning asjaolude arenemist ei suuda ta süüa ka enam muna, kala, piima, riisi ega aedvilju, kuid ootamatut olukorra lahendust ning enese sisetunde kuulamist küpsetab ta üle pika aja šokolaadikoogi ja sööb seda nii isukalt, nagu ta pole tükk aega midagi söönud.

Olen aru saanud, et see on Atwoodi esimene avalikuse poolt tähelepanu saanud teos, mis ilmus kusagil sügavatel kuuekümnendatel. Sellest ka see täiesti teine fiiling ja teemakäsitlus, mida ma kohe üldse ei saa Atwoodile omaseks pidada - pigem on see ettevaatlik pinnasondeerimine koos liiga pehmete seostega. Ma tundsin puudust sellest tugevast intriigist, mis oleks teost sidunud nii karakterite kui sündmuste seisukohast, kuid ma ei oska täpselt seda puudujäävat komponenti nimetada. Minu arvates oli kõige kummalisem tegelaskuju mitte Duncan (nagu tõenäoliselt autor on tahtnud esitada), vaid hoopis Peter - see enesekindel ja väikekodanlik advokaat, kes harrastab fotograafiat, planeeritud ootamatusi ning stabiilsust. See naljakas ja liiga tavaline mees, kes tekitab minus automaatselt uudishimu, et mis tema kiiks ja veidrus siis lõpuks on. Ta on liiga... tavaline :) Kui milline asjaolu või olukord oli kõige huvitavam ja meeldejäävam? Teate, mulle ei tule hetkel ühtegi sellist olukorda ette... Ja see peakski tegelikult kenasti selle raamatu minu jaoks kokku võtma. See ei jää meelde!

Seega täiesti ebatüüpiline Atwood, kuid kahjuks mitte minu tassike teed.