M. Atwood "Alias Grace"

Mis ma oskan kosta - endiselt Atwoodi lainel. Ma olen ikka veel vaimustatud...

"Alias Grace" keskseks sündmuseks on 19. sajandil toimunud mõrv Kanadas, mis loo tutvustavate lõikude järgi tekitas omal ajal suurt furoori Põhja-Ameerikas ning Inglismaal. Loo keskseks tegelaseks on mõrvas süüdistatud Grace Marks, kes oli mõrvatute juures teenijatüdrukuks. Teiseks oluliseks võtmeisikuks raamatus on Grace'i peal uusi psühholoogilisi analüüsimeetodeid katsetav noor ameerika päritolu doktor Jordan. Raamatus hakkab Grace oma elulugu doktor Jordanile jutustama alates lahkumisest koduselt Iirimaalt, ema surmast ning isa joomisest, Grace'i esimesest töökohast ning tõelisest sõbrast Mary'st, Mary surmast ning uutest tööotsingutest, mis tipnevad lõpuks töökohaga väikeses kolkas ebatraditsioonilises majapidamises, kus peremees Kinneari ja tema teenijatüdruk Nancy kohaliku kogukonna pahameelest hoolimata kokku elavad. Ka majapidamise sulane James McDermott paneb seda pahaks ning, vastavalt Grace'i jutustusele, tapab nad mõlemad. Kuid Grace'l on imelikud mäluaugud antud asjas ning sellest tulenevalt ei saa siin ühtset seisukohta võtta, kas tema oli kohal kui Nancy kaela ümber salli kõvemini koomale tõmmati. Lugu lõpeb üsna realistlikult - doktor Jordan pageb meeleheites oma majaperenaisest armukese eest Euroopasse, Grace istub kokku vangis umbes 28 aastat, kuniks tema armupalvele vastatakse ning ta Ameerikasse kolib ning kaob, kui vits vette.

Selle raamatu puhul kummitas mind tihti järgmine klassikaline mõte - kas süüdi on see, kes kuriteo toime paneb, või see, kes seda ära ei hoia? Kumb on rohkem süüdi, kust jookseb eetika piir? Grace ei eita seda, et ta teadis tapmise plaani, kuid ta ei teinud midagi. Samas - tema olukorras, mida oleksin mina teinud? Ilma igasuguste sotsiaalsete garantiideta võõras kohas elada ning oma lühikesel elu jooksul kaunis karmi elukooli saanuna. Ma ei tea. See ei ole kunagi ju nii must-valge küsimus, vaid pigem kompab inimliku eetika piire.

Teine mõte, mis mind kummiatas oli, et kuigi Grace tunneb ennast doktor Jordani seltsis küllalt avameelselt, siis ei tundu ta aduvat, et tegelikult räägib ta samasuguse inimesega, kelle tapmises ta kaasaitaja oli - sarnaselt tapetud härra Kinnearile on ka doktor Jordan kõrgemast klassist naistemees, kes suurema vastutuse eest põgeneb. Grace juttu kuulates on aru saada, et arvestades Mary surma asjaolusid ja Nancy olukorda peaks ta selliseid inimesi vihkama, kuid ta räägib. Miks? Mida ta taotleb? Grace'i ei saa mingil juhul lolliks, juhmiks ega kogenematuks pidada. Aga mida ta siis sellise käitumisega ootab? Ja samuti kerkib siit minu jaoks üles ka küsimus, et kas ta räägib tõtt? Ma arvan siiski, et ühinen Grace'i kaitsja arvamusega, et see on Grace'i versioon tõest. Nagu iga jutustus või päevikusse kirjutatud rida on ka reaalsus minu arust kaunis subjektiivne nähtus.

See ei ole lihtne raamat, nagu Atwoodi asjad ikka. Pealtnäha lihtsalt ja ilmselged, kuid kui mõtlema hakata, siis on moraalseid küsimusi rohkem, kui õigeid vastuseid (kui neid üldse ongi). Väga nauditav raamat... Soovitan.

M. Atwood "Röövelpruut"

Kõigepealt suured vabandused minu andunud fännidele (kui teid seal üldse on), et ma pole ammu kirjutanud. Kuna minu elu-olu on väga muutunud elu- ja töökoha vahetamisega, siis on kogu energia mujale läinud. See agaei tähenda, et ma pole lugenud. siit teile tõestus.

Atwood jättis mulle oma "Teenijanna looga" nii sügava mulje, et ma pidin veel midagi proovima. nii lihtne eellugu.

"Röövelpruut" räägib tegelikult kolme naise eluloo: mõistuseinimene Tony, kergelt maausku pööranud Charise ja ärinaine Roz. Kõik nad on väga erinevad ning erinevate kogemustega naised. Tony on väga väikest ja õblukest kasvu sõdade ajaloole spetsialiseerunud ülikooli õppejõud, kes lapsena pidi pärast ema kodunt lahkumist hakkama saama isa alkoholismi ja lõpuks ka viimase enesetapuga. Tal ei ole kunagi rahalisi probleeme, kuid tal on raske sõlmida inimestega lähedasi suhteid. Charis, kelle õige nimi on Karen, kannatas lapsepõlves ebastabiilse ema hüsteeriahoogude all. alguses võtab vanaema ta enda juurde, kuid kooli pärast kolitakse väike Karen tädi-onu juurde, kus viimane teda seksuaalset ahistab. Selle tõttu on ta justkui kogu aeg kusagil eemal, püüdes näha maailma hid külgi, tundes ennast kõiges ebameeldivas süüdi. Roz on lärmakas ja matsakas emmigrandi laps, kelle isa on petturluse teel suure hunniku raha teeninud ja oma äri käima lükanud. Aga Roz ei tunne kunagi, et ta kuuluks sellesse maailma, samuti tunneb ta, et tema kohustused on suuremad kui talle meedldik. Jah, naised on erinevad, kuid neil on üks ühine nimetaja ja selleks on "röövelpruut" Zenia - naisvamp ja vaimustavalt kaunis olevus, kuid kes on seest mäda ning pettuse abil on kõigi kolme elust punase jutina läbi jooksnud ning seal segadust ja valu tekitanud. Ja romaan räägibki sellest, kuida need kolm naist püüavad Zeniast oma elus välja visata, kuid ebamugavad asjad kipuvad alati kuidagi oluliselt püsivamad olema...

Ma olen täiesti vaimustuses Atwoodi võimest luua karaktereid. See on uskumatu, kuidas ta suudab sellistest üsna tühistest asjadet luua realistliku ja usutava inimese. See ei ole lihtne luua inimelikku karakterit ja olla see juures teadlikult vaatleja rollis. Kuna karaktereid pole palju, siis on väga hea süveneda just nende kolme naise hingeellu, keskenduda nende maailmale, nende nägemusele.

teine suurem asi, mis mind kummitama jäi, oli kes oli Zenia. raamat ei anna sellele vastust, aga ma püüdsin ise enda jaoks seda lahti mõtestada. Minu jaoks on Zenia justkui meie endi kurjem pool: see, mis küsib ebamugavaid küsimus, mis paneb mõtlema kõigele negatiivsele meie elus. See on selline vastik, kuid samas oluline roll. Kui inimesed ainult pea pilvedes hüljuksid, siis oleks see ebareaalne. Samuti oli Zenial vabadus olla tema ise, teha seda, mida ta tahtis ning tal oli julgust teha seda, mida tahtis. Selline metsik, sünge ja tagurlik vabadusvõitleja. Kuid mille nimel? Aga Tony, Charise ja Roz olid tegelikult kõik hinges veidi haiged, kõik mingil määral traumeeritud ning veidi valusalt peidus enda sees. Ja muidugi loo lõpus jõuavad nad ise ka sellele arusaamisele, kuid kas see on väärt kogu seda valu ja kannatamist? Kuigi inimelikult saan ma aru, et iga asi nõuab oma aega ja arenemist... Samuti oli mul tunne, et Zenia oli siiski justkui ohverdus nende endi heaolu nimel ning seda kinnitavad faktid, kuidas Tony Zenia esimesel matusel mõtleb ning kuidas raamat lõppeb. Sest nii suurt vabadust avalikult mängida inimestega ning nende eludega ei saa kergelt andeks anda.

See raamat oli minu jaoks ühtaegu kurb ja samas ka julgustav. Hirm on kole asi ja kui inimesed üksteist kardavad siis on asi ikka väga hapu. Kindel lugemissoovitus, aga pidage need esimesed haprad ja segased algused vastu...

M.Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Danzumees on oma blogis seda Kangro raamatut väga kiitnud. Kuna Danzumehe blogi on kaunis põnev lugemine, siis mõtlesin, et prooviks ka ära ja vaataks, mida mina asjast arvan. Nö "võrdleks märkmeid" :)

Kangro on sellesse raamatusse kogunud erinevad... võiks öelda lühijutud, mille temaatika tiirleb ümber teema "üksik naine vs maailm". Mina defineeriksin seda nii. Juttudes on justkui läbivaid karaktereid (näiteks Dario nimeline itaallane) kui ka üksikuid elulisi stseene, mis nagu sellise läbiva teemaga ei haaku (näiteks "Kunstimuuseumis"). Lood ise on üsna huvitavalt elupärased ja kohati absurdselt naljakad. Nö veidi vindiga. Näiteks "48 tundi" ja "Impotent ja surm" on nii üle võlli ägedad ja ausad, et juba nende lugude pärast oli mõttet raamat kätte võtta. Esimene mainitet lugudest räägib üksikust naisest, kellel on toimunud ovulatsioon ning talle antakse 48 tundi aega laps valmis treida. Muidugi, kuna meest pole, tuleb mees leida - alguses küsida headelt sõpradelt abi, kuid hiljem liikuda linna peale otseselt lantima. Impotendi lugu aga räägib loo sellest, kuidas naine võrgutab nalja pärast ära välismaalase, kes juhtub olema noh... suguvõimetu. Ning hiljem, kui olukord naist ei rahulda, isegi pärast seda, kui mees ütleb, et "see2 võõristab sind lihtsalt, ei julge alguses päris mehele kriipsu peale tõmmata. Äkki ikka järgmine kord joppab? Naljakas, kuid eluline.

Mulle väga meeldis Kangro stiil - selline aus ja intelligentne naisterahva sisemonoloog on äärmiselt värskendav. Samuti oli portreteeritav maailmavaade kohati täitsa üks-ühele justkui minu pealt maha kirjutatud. võibolla seetõttu see oligi minu maitse. Näiteks "48 tunni" mina-tegelane, kes leiab, et lastetus ei ole häbiasi hoolimata sotsioloogide ning rahvastikuteadlaste näägutamisele. Jah, ma olen ka lastetu ning oleks absurdne, kui ma hakkaksin süümekaid või tugevamat ühiskondlikku vastutust meie positiivse iibe suhtes tundma. Samuti see, kuidas me defineerime iseennast teiste inimeste suhtes, nagu tuli välja lühijutust "Ahvid ja solidaarsus", kus naine ja tema sõber Dario hakkavad vaidlema selle üle, et kes on siis see ahv täpsemalt ja mis moodi jookseb see solidaarsus piir, et kellele me võime tunnistada oma tõelisi mõtteid. Kas me vahel mõtleme, et inimesed, kellele me oma põhimõtteid ja veendumusi kirjeldame, on tegelikult ka sellest huvitatud ning kas nad reaalselt seda mõistavad? Sest sõnadel on ka erinev tähendus vastavalt meie elukogemusele...

Selliseid mõtteid tekkis mul Kangrot lugedes. Aga raamat ise oli päris nauditav - ei midagi põrutavat, kui kaunis realistlikult absurdne. Soovitan.