J. Nesbo "Vereteemandid" & "Lumememm"

Jo Nesbo (vabandage, aga ma ei viitsi kogu aeg seda õiget tähte otsida, seega peate leppima minu laiskusest tingitud kirjaoskamatusega) nimi on erinevatest raamatu-teemalistest kõnelustest juba omajagu läbi käinud. Siit ja sealt olen kuulnud soovitusi "Lumememme" lugeda, sest see pidi olem väidetavalt jube hea ja muudab minu arusaama lumememmedest. Ja mul tekkis juba hasart, et mis värk on? Aga Nesbo oli terves Tallinnas välja laenutatud - see on juba märk, et miskit on teoksil... Aga ühel kaunil päeval saatis mind õnn. Lausa kaks korda! :)

Nesbo raamatute peategelaseks on veidi isemoodi mõtlemisega politseinik Harry Hole, kellel on ränk joomiseprobleem. Sõnastagem seda siiski veidi ümber - tegu on padujoodikuga, kellel juhtub olema harukordne anne lahendada väga raskeid mõrvajuhtumeid. Kui nüüd ajalises järjestuses võtta, siis "Vereteemandid" eelneb "Lumememmele", kusjuures loo seisukohast jäävad mõned romaanid isegi nende vahele, seega terviklikku pilti Harry Hole'i loost te siit ei saa. Aga "Vereteemandide" keskmes on sarimõrtsukas, kes tapab noori naisi, kuid jätab alati nende juurde omapärase punase tähekujulise vääriskivi. Hole, kes on sellel hetkel väga haledalt ja sügavalt tsüklisse kukkunud, peab kiiresti kaineks saama, seda enam, et tema vallandamine politseist on ainult ühe vea küsimus. Vürtsi lisab mängule ka see, et tema kolleeg (ja inimene, kelle kohta Hole on mõnda aega komprat kogunud) Tom Waaler teeb talle omapärase pakkumise, mis tundub olevat ühtaegu Hole'i ainuke võimalus vee peal püsida, kuid teisalt jällegi vett nii sogaseks ajav, et ühel hetkel ei saa vist isegi loo autor ise enam päris selgelt aru, kuhu tema fantaasia ta viinud on. Lugu iseenesest lõppeb huvitava twistiga, mistap lugemine oli päris meeldiv. AGA minu arvates jäi see oluliselt "Lumememmele" alla. Taas sarimõrtsukas (kes seekord tapab naisi, kes on mehi petavad), taas üldjoontes samad tegelased, kuid kogu raamatu olustik oli hoopis teine - süngem, isiklikum ja intensiivsem. Seda enam, et Hole on kaine ning võitleb igapäevaselt oma alkoholismiga. Samuti tõmmatakse tugevamini mängu Harry Hole'i lähedased (eluarmastus Rakel ja tolle poeg Oleg) ning taas tuuakse mängu omapärane kõrvalliin, mis vett ikka korralikult sogaseks ajab. Ja selline süütu asi nagu lumememm, on minu jaoks tõepoolest veidi rikutud.

Olgu, täna ma vist ei suuda oma tavapärast rutiini (raamatu leidmine-sisukokkuvõte-analüüs) järgida, kuid ma siiski püüan veidi tegelaste motiive analüüsida. Harry Hole'i näol on kindlasti tegemist ühe omapäraseima karakteriga krimikirjandusemaastikul - veidi bad boy, kergelt on tunda metsiku lääne hõngu ning siiski on mehel ka nõrkus oma naise suhtes, sest see, kuidas Hole aegajalt Rakeli kirjeldab ei ole imal, vaid lihtsalt mehelik. Või siis olen ma lihtsalt pehmo... Kohati kujutasin teda lausa ette Clint Eastwoodi põhjamaise teisikuna. Aga ka teised karakterid mõlemas raamatus on väga hästi väljamängitud, mistõttu nende koosmõjul muutuvad mõlemad lood väga elusaks ning lugemise asemel lihtsalt ahmid seda sisse.

"Lumememme" juures on keskseks teemaks petmine, mis mind veidi mõtlema pani. See on huvitav, kuidas inimesed petmist näevad. Eriti lähisuhetes. Ma ise olen avastanud, et ma olen selles osas üsna tolerantne, kuid on ka inimesi, kes peavad ka pisimat pilguheitmist petmiseks. Kumb on hullem, sellele ma ei oska vastata, sest ühest küljest oled ju nagu teise lükata-tõugata, kuid samas teiselt poolt oled justkui kontrollifriik ja omandihull naissaatan. Samas ütles üks tegelasi vägagi kuldsed sõnad: "Keegi ei suuda lahkuda selle juurest, kellega on hea seks." Iseenesest huvitav kontseptsioon, kuid midagi minus hakkab vastu sellele, et me oleme ainult seksile orienteeritud elusolendid. Okei, ürgsed tungid ja vajadused peab mingil määral paika, kuid tsiviliseeritumal tasemel tahaks siiski seksi juurde ka minimaalselgi tasemel tundeid, meeldivust ja vaimset sobivust.

Teine teema, mis Harry Hole'i lugudega kaasas käib, on kindlasti alkohol. Ma ise ei ole kunagi tundnud suurt vajadust haarata pudeli järele, kui vajan meelerahu. Tõsi, päris pahedeta ma ei ole, kuid suitsetamise jätsin maha umbes 3-4 aastat tagasi, kuid sitsetamine on alkoholi ja narkoprobleemide kõrval veidi teistmoodi st see ei muuda otseselt inimese käitumist. Aga huvitav on see, et on inimesi, kes erinevatel põhjuselt leiavad endale põhjusi tõsta klaas või süstida sisse sodi, sest see toob "leevendust muremõtetele". Ma ei tea, kas need inimesed on väga julged või väga nõrgad. Aga aegajalt on mul küll mulje, et pigem lükatakse leevenduse otsimiseda nii oma probleemidega tegelemine edasi, kuniks probleeme on juba liiga palju, et üldse viitsida nendega tegeleda. Sest nagu Hole isegi tõdeb - ta näeb küll välja nagu laip, kuid juua ei taha, sest laibal pole piisavalt valus.

Aga tulles tagasi Harry Hole'i lugude juurde, siis soovitan soojalt - heal tasemel Põhjamaine krimka aitab sügisvihmast niisket novembrit kenasti taluda.