M. Axelsson "See, kes ma kunagi ei olnud"

See Pegasuse sari, milles on veidi omamoodi põnevusromaanid, on minust kuidagi kaarega mööda läinud. Ma tean, et selles sarjas on tegelikult üsna palju häid asju kirjastatud, kuid miskipärast pole ma kunagi tundnud, et ma tahaksin neid lugeda. See pealkiri tundus aga kuidagi intrigeeriv, mistõttu ma ta ka laenutasin.

MaryMarie on Rootsi minister, kes ootamatu afaasia tõttu ei saa öelda muud kui "albatross". Et sellest keerulisest situatsioonist välja tulla peab ta pöörduma oma kunagiste sõprade poole, kes moodustasid kunagi ammu piljardiklubi Tulevik. Aja jooksul on sõprusringkond aga laiali vajunud ning hoolimata ühistest traditsioonidest väga omavahel enam ei suhelda. Oma süü on selles ka MaryMariel, kelle kahestunud isiksus teeb lähisuhetega toimetuleku keeruliseks. Paralleelselt sellele kirjeldab autor mitut erinevat lugu: MaryMarie ja tema mehe Sverkeri armastuse lugu, MaryMarie vangist vabanemine, Sverkeri naistemehe tiitel ning  invaliidsus ja piljardiklubi Tulevik areng. Kõigis nendes liinides on kesksel kohal inimeste erinevused ning inimese toimetulekuoskus kriisidega.

See raamat on esmalt veidi segadust tekitav, sest väga ei saa aru, mis toimub. MaryMarie on kord vangist välja saanud, siis on ta jälle ebakindel teismeline, siis eneseteadlik ministriproua. Sama naise erinevad rollid, kuid need on asetatud ajalisel skaalal väga erinevatesse punktidesse. Samuti ei hakka see raamat kindlasti kergelt tööle, sest segama hakkavad nii erinevad ajaskaalapunktid kui ka MaryMarie erinevad isiksused. Teisalt jällegi hakkab lugu keskel kuidagi väga selgelt jooksma, sest selleks ajaks on lugeja loodetavasti jõudnud juba autori tempoga harjuda. Raamatu intrigeerivaimaks karakteriks oli minu jaoks Sissela, kes on karmist elukeskkonnast ise ennast üles töötanud intelligentne ja tugev naine. Võibolla oli ta mulle sümpaatne eeskuju mõttes, aga tema nägemus kriisidest ja nendega toime tulekuks tundus mulle isiklikult kõige lähedasem - olukorra tekkimisel tuleb seda võtta võimalikult emotsioonivabalt ja reaalsus on ka see, et mõned hädad ongi vaiksemad kui mõned teised. 

Üldjoontes oli raamat põnev õhtupoolikutäide, kuid pikas perspektiivis kahjuks mitte kuigi põhjapanev, sest liigne siia-sinna loksutamine väsitas mind lugejana. 

A. de Botton "Armunu esseed"

Ma lugesin sellest raamatust mingisugusest blogist, kus seda kirjeldati kui kindlat lugemisvara. See oli pikemat aega mu nimekirjas (mis vahepeal kusagile märkmiku vahele ära kadus) ning seetõttu on selle lugemine veninud. Nüüd aga leidsin nimekirja jälle üles ja mõtlesin, et prooviks õige.

Raamatu mina-tegelane kohtub lennukis kauni naise Chloega, kellesse ta armub ja keda ta lõpuks ka armastama õpib. Ta kirjeldab nende esimest kohtumist, olulisemaid vestluskatkeid, esimest ööd koos, kuidas nende suhe järjest tõsisemaks muutus ning lõpeks ka seda, kuidas see lõppes. Ühesõnaga räägib see raamat armastusest. Kirjelduste puhul on aga selgelt näha ka seda, et mina-tegelane on väga analüütiline inimene, kellele võimalus oma emotsioonidele tunnetuslikult läheneda on võõras mõte. Ta analüüsib enda ja Chloe käitumismustreid, mõttekäike ning arengut terve suhte jooksul olles samas teadlikult võimetu reaalsuse muutmisel - it is what it is. Ja see ongi minu arvates tema väljakutse.

Lähtudes nüüd stereotüüpidest peaksin olema igipõliste arenguprotsesside tulemusena olema emotsioonidega mõtlev inimene. Ma olen siiski naine, eks? Ja võibolla on see tõesti nii, sest mul oli kohati väga keeruline mõista raamatu mina-tegelase mõttekäike. Miks on vaja läheneda tundele nii läbikaalutletult, teades samas, et emotsioonidest see ei päästa? Miks mitte lasta sellel olla ja vaadata, kuidas ja kuhu see areneb? Ma mõistan, et mõttemalle on väga keeruline mõista, seda enam neid muuta, aga ma lihtsalt ei saa sellest aru. Häirivalt mõjus ka see kliiniline lähenemisviis teemale. Just kirjanduslikus mõttes, sest see oli läbimõeldud, struktureeritud ja selgelt läbimõeldud tekst armastuse tundest. Tabasin ennast tihti mõttelt, et nii igavat kirjeldust emotsioonidest ma ei olegi vist varem lugenud. Võibolla see mind segaski, sest ka autor ise toob välja, et "armastuse puhul keel komistab, kirel puudub artikulatsioon". Seega stiililselt see raamat mulle väga ei passinud.

Temaatiliselt aga on tõsi, et oma emotsioone ja suuri tundeid hiljem kaine peaga kõrvalt vaadeldes on näha kõik jaburused, mis enne tundusid jumala loogilised. Näiteks armastatu idealiseerimine, ilu subjektiivsus, pisikesed harjumist nõudvad kiiksud jne. Kõige õigem mõte oli minu jaoks aga see, et armastusvajadus ei rahulda alati ilmtingimata meie igatsusvajadust. Inimene püüdlebki reeglina vajadustest tingituna mingite kaugemate eesmärkide poole. Ja ilmselt ongi nii, et me oma mõtetes kujutame ette, et armudes kaob ära vajadus kellegi järele igatseda. aga kuidas sa igatsed, kui teine on 24/7 sinu jaoks olemas? Varem kirjutati kirju, mis tulid tigupostiga ehk 3-4 päeva või nädalake, nüüd on Skype, SMSid ja Facebook, mis meie nuti-pluti-telefonides on kogu aeg sees. Kuidas saabki nii igatsus tekkida? Võibolla olen ma lihtsalt... liiga iseseisev naine vanamoodsate ideaalidega?

Seega see raamat oli huvitavast teemast, aga liiga kuiv minu maitsele. Mina seda ei soovitaks, aga ehk aitab see kellelgi kusagil oma tunnetest selgemalt aimu saada.

S. M. Volkonski "Mälestused: Kodumaa"

Volkonski ja Trubetski on kaks nime, mis on tänapäeva eestlastele võibolla pigem kultuurilooliselt tähtsad. Kuid  sama nime kannavad ka vanad vene aadlisuguvõsad, mille toimetamine Venemaa ajaloos on olnud üsna tähendusrikas. ühe oma sugulase, Läände putkanud suurvürst Sergei Mihhailovitš Volkonski tegevuse on Peeter Volkonski kenasti ära tõlkinud. Ja kuna olen hetkel vene ajaloo lainel ning ma tahtsin kindlasti ka selle raamatu läbi lugeda. Eriliselt jahtima ei pidanud, kuna raamat on juba mõnda aega tagasi välja antud ja sestap oli ainult raamatukokku minemise vaev.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestuste viimane osa "Kodumaa" käsitleb tema tähelepanekuid elust Venemaal enne eksiili suundumist: lapsepõlve mängumaast Keila-Joa lähistel, tegevusest keiserlike teatrite juhina ja laveerimisest toonases poliitilistes vetevoogudes, sõjaaegse hospiitsi asutamisest, väntsutustest uue riigikorra ajal ning kõigest muust, mis toona silma jäi ja hinge kriipis. Punaarmee käitumisest kuni Venemaa viimase keiserliku valitsejani on inimlikul tasandil püütud lahti mõtestada, jäädes siiski objektiivseks nende vigade ja tugevuste suhtes. Suurvürst ise jätab oma märkmetes väga õiglase, kultuurse ja laia silmaringiga inimese mulje, kes elu keerdkäikudesse ei eksi, vaid otsib võimalusi. Tegu on seega väga isikliku ja delikaatse pilguga Volkonskite igapäevaellu, kus kirjutaja ise on sügavalt empaatiavõimeline, aga samas otsekohene ja kriitiline kirjeldades teatud olukordade absurdsusi. Üks negatiivne nüanss siiski raamatu puhul on - väga mitmes kohas jäi silma näpuvigu (tähed olid vahetusse läinud või kogemata ära jäänud), mis paari vea puhul ei häirikski, kuid siin oli neid kahjuks veidi rohkem kui paar.

Raamatu sissejuhatus mõjus mulle veidi pelutavalt, kuna see on kirjutatud väga emotsionaalsest siislis ja ei haaku märkmeraamatu üldise fooniga. Teose sisuline pool on aga väga huvitav ja värskendav lugemine. Eriti selgelt jäi mulle meelde see, et ilmselgelt õiglustunnet vooruseks pidav Volkonski ei mõista bolševike kaksikpidised arusaamu tema olukorrast nende väljamõeldud skeemis: kui kogu elu on teda süüdistatud olemast vürst, siis pärast klasside kaotamist hõõrutakse talle nina alla, et ta on endine vürst. Teadupärast kehtisid Nõukogude Venemaal isevärki reegleid ja süsteem jäi segaseks ka neile, kes süsteemi juhtisid. Kunagi ei võinud ju teada, kes on hunt lambanahas st täna oled terrorist, aga homme vabadusvõitleja. Nagu vürst ise ütleb "See oli aeg, mil valitsesid sinel ja sihvkad..." Vaatepunkti küsimus, eks? Ega tänapäeval suurt midagi muutunud ei ole. Inimeste kollektiivne mälu on ikka meeletult võimas relv ning  keegi kusagil ikka mäletab sinu puudusi. Kuid õigluse eetilise poolega on juba aegade algusest saadik ju lood nii, et kuldne kesktee rahuldab masse harva.

Samuti oli mul väga põnev oli lugeda aga keisririigi toimimise telgitaguseid ning minu jaoks oli eriti pikantne Nikolai II osalemine leivakuulikeste sõjas. Seda, et Nikolai II polnud keisrina just suurem asi, seda olen ka mujalt kuulnud, aga selle raamatu ajal hakkasin ma mõtlema sellele, et millega olekski ta ajalukku läinud, kui tema valitsusaeg poleks nii traagiliselt lõppenud? See arutu hävituslaine üle Venemaa ja kõik sellega kaasnev muutsid ta eriliseks, kuid lugedes "Kodumaad" tuleb selgelt välja, et kuigi lugu temast vist valitsusringkondades ei peetud. Eripäraseks muutab aga käsitluse see, et tegu on reaalselt keisriga kohtunud inimesega, kes küll tema lähikonda ei kuulunud, kuid ta saab oma arvamuse kujundada isikliku kogemuse põhjal, mitte poliitiliste üleskirjutuste või vahendatud mälestuste kaudu.

Vürst Volkonsti mälestusteraamat on lihtne, nutikas ja väga isiklik lugu ühe aadliku arengust, mille puhul tasub tehnilistest apsudest (so kirjavead ja liigemotsionaalne sissejuhatus) mööda vaadata.