N. Koch "Õhtusöök"

Juba mõni aeg tagasi nägin lehtedes olevate raamatututvustuste juures ka selle raamatu pilti. Kokkuvõtet lugedes jääb mulje, et üks perekonnalugu, mis kuidagi justkui ei sütita, aga midagi seal nagu on. Piisav selleks, et tekitada tunne, et no ehk siiski? Seega koduraamatukogus seda lõpuks köidetuna ka käes hoides otsustasin proovida.

Iroonilisevõitu mina-tegelane jutustab ühest õhtusöögist oma naise Claire, venna Serge ja vennanaise Babettega. Tema vend Serge on Hollandi peaministriks pürgiv tipp-poliitik, kes valimiseelses poliitkampaanias oma tõusulainet naudib, kuid õhtusöögi arenedes ilmneb, et sellel seni pilvitul teekonnal riigi ühe tippjuhi kohale on tekkinud takistus - nende lapsed on saanud hakkama teoga, mis mõjutab mõlemat perekonda nii kuvandi hoidmise kui eetilisi tõekspidamisi silmas pidades.

Raamatut lugema asudes ei osanud ma suurt midagi arvata - peategelane tundus omamoodi ninakas ja ennast täis, tema naine ehk liig roosade prillidega maalitud naisideaal, Sergest oli maalitud kui egoistliku s***pea kõikvõimas portree ning Babette oli justkui kaunis aga sisult tühi. Ei inspireerinud kuidagi, aga mind intrigeeris mõte, et mis on siis see asja point ehk milleks on selline lugu kirja pandud. Seega lugesin edasi ja siis hakkasid karakteritelt kihid maha kooruma ja tuli välja see "uba". Kuidas käituksite siis teie, kui teie laps oleks põhjustanud inimese surma - kas tõstate ta süüpinki või hakkate teda kaitsma? Seda olukorras, kus teid on lapsevanemana varem pannud kahtluse alla nii teie oma perekond kui ka ühiskond? Samuti tekib küsimus, et kas normidesse mittemahtuva inimese mõtteavaldused on asi, millele tasub tähendust omistada või on see normist eristumine igati hea, sest lõpeks on ju norm meie ühiste kiiksude absoluutne keskmine? Rääkimata probleemist, et kuivõrd on lapsendatud laps siiski päriselt oma ning kas olulisel momendil eristamine toimub siiski mingil alateadlikul viisil?

Seega ehk veidi lakoonilise sisututvusutuse taga on hoopis teravamad eetilised küsimused, millega ma loodan, et keegi meist ei pea kunagi silmitsi seisma. Soovitan soojalt!

A. Japin "Võrratu puudus"

Ausalt öeldes ei teagi, miks ma selle raamatu laenutasin, sest taustauuringut ma sellele ei teinud, pealkiri jätab kuidagi ükskõikseks ning kaanepilt ei näi ka kuidagi mind sütitavat. Ju siis hakkas jälle mingi kõhutunne oma tahtmistega tööle...

Kusagil 18. sajandi paiku elab ühes Itaalia maamõisa abilise peres lihtsat päritolu noor neiu Lucia. Ta on oma mõtetelt ja toimetamistelt tõeline maalaps, kuid kohtudes 17-aastase Giacomoga armub neiu lootusetult ning midagi muud tema maailmas järsku enam ei eksisteeri. Ka noormees tunneb tugevat tundetulva ning nad teevad plaane abielluda, kuid selleks peavad noored aastaks üksteisest lahkuma, et nad saaksid ennast selleks sammuks ette valmistada. Noormehe lahkudes hakkab Lucia kohaliku mõisaomaniku soosingul võtma eratunde, et olla kultuurne ja väärikas kaasa oma kõrgemat päritolu armsamale, kuid sellel kõigel on ootamatud tagajärjed - soovides lohutada oma surmavalt haiget õpetajat haigestub ka neiu raskelt rõugetesse ning kiheleva naha tõttu saab tema nägu jäädavalt armidest rikutud. Lucia ei soovi aga oma armastatu elu rikkuda ning laseb emal noormehele tolle naasmisel valetada, et Lucia on igaveseks kodust lahkunud ning pärast selle stseeni tunnistamist neiu ka lahkub. Ta reisib mööda Euroopa suurimaid linnu püüdes teha erinevaid töid, kuid tema välimus saab igal pool takistuseks. Lõpeks hakkab ta oma keha müüma. Aastate pikkuse kannatuse tulemusena jõuab ta Amsterdam, kus ta oma nägu salapäraselt looriga varjates saavutab taseme, et ta võib ise omale kliente valida. Ning siis kohtub ta taas oma nooruspõlve armastusega, mille tagajärjel hakkab naine oma elatud elu üle mõtteid mõlgutama... Ahaa, kas ma mainisin, et naise nooruspõlve armastatu Giacomo perenimi oli Casanova? :)

Seega mida mõtleb või tunneb naine, kes on murdnud naistemurdja südame? Tunnetemäng on asi, milles pole ilmselt kuskil selgelt must-valge teemat. Lugedes kahe peategelase emotsionaalset kassi-hiire mängu hakkas ka mul endal juba mingil hetkel põnev, et millal siis lõpuks paljastub tegelaste tõeline pale või kuidas reageerib mees oma kunagise armastatu rikutud näole. Ja kas üldse reageerib? Samuti kummitas mind terve lugemise aja ka mõte, et kas Casanova oleks siis kultuurilooliselt Euroopa kurikuulsamate armastajate nimekirjast kadunud, kui Lucia poleks haigeks jäänud? Tõsi, tegu on ilukirjandusliku teemaarendusega, kuid siiski tekib vahel tahtmine mõelda, et liiga tugevad traumad võivad mõne inimese jäädavalt rikkuda, seda enam, et selles raamatus ei ole näha Casanova tunnete sügavust, vaid kogu lugu jutustatakse naise pilgu läbi. Ja nagu Lucia ise ütleb: "Tõde ei koosne mitte üksnes sellest, mida sa näed."

Loo teine aspekt räägib sallivusest eripärase suhtes. Lucia enda sõnade kohaselt "... sallivus on midagi muud kui omaksvõtt, jah, pigem vastupidi, ning et seesugune talumine on samal ajal nutikas allasurumise viis." Paljud inimesed minu ümber ja vahel ka ma ise kipun andma hinnanguid kellegi/millegi välimusest lähtudes. Näiteks siin raamatublogiski - mõni raamatukujundus kõnetab rohkem kui mõni teine. Inimestega on samamoodi - mõne inimese puhul jäävad igaveseks meelde ning segama tema mustad küünealused või jooksvad sukasilmad, kuid teise puhul on see ainult väike ebamäärane juhtum, kuigivõrd too võib olla suurem räpakoll kui oodatagi oskaks. Oleks silmakirjalik öelda, et välimus ei loe, kuid kust siis läheb see eetiline ja moraalne piir, et me oleme valmis ütlema - siit on nüüd eemaletõukav.

Hoolimata sellest, et see raamat jääb mu positiivsete kogemuste kõrgemasse ossa ei olnud see lugemiselamus selline, mis mind pikkadeks päevadeks mõtlema paneks. Seega hea ajaveetmiseks, kuid kõnetama ei kippunud.