W. Burroughs "Alasti lõunasöök"

Ma tõesti ei tea, miks ma selle raamatu raamatukogust võtsin. Endine kolleeg vaatas raamatut ainult ja ütles, et tema seda lõpuni lugeda ei suutnud. Ma saan aru, miks. Takkajärgi tundubki veider, et ma selle raamatu võtsin.

Millest see raamat räägib? See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole selles raamatus pidevat üldist tegevusliini, vaid kogu toimuv on nagu "Soodom ja Gomorra" moodne väljalase. Segamini on surm, seks, narkootikumid ja vägivald, mis on omavahel kokku seotud mingite justkui juhuslike assotsiatsioonidega, mida autor valimatult lugejani paiskab kasutades eriti kunstipäraseid ja moodsais sõnu. Näiteks lausejupp "Ta ootab fossiilsete niuetega erosiooni aeglast striptiisi". Ilus, kuid pikas perspektiivis tühi lause. Mõnes üksikus pealkirjastatud tekstikogumikus (nimetagem neid nii, sest peatükk on palju pakutud) oli justkui mingisugune mõtestatud suund, ühtne tegevus, kus ma sain lugejana keskenduda sellele sündmusteahelale (näiteks "A.J. aastapäevapidu"). Samas ei saagi ma lõppkokkuvõttes aru, kas tegu on romaaniga, novellidega, (pseudo)kunstiga või millega. Seega on põhimõtteliselt tegu raamatuga ei millestki, mida on liiga värvikalt ja liiga elavalt kirjeldatud. Vot selline sisu teile :)

Selle juttude kogumiku puhul jääb aga peale selle üldise segaduse silma kolm asjaolu. Esimene neist on pealkiri - "Alasti lõunasöök". Juba mõiste alasti viitab justkui mingisugusele intiimsele eneseavamisele. Oleks ju võinud kasutada ka muid sünonüüme - riieteta, paljas vmt, kuid see poleks viidanud sellisele avatusele. Justkui paisatakse autori alateadvus tervenisti lugeja ette ja öeldakse "Võta ja lepi, sitapea". Teine asjaolu oli teose lõpus äratoodud autori ning loo ümber toimuv saaga. Burroughs on olnud narkomaan ning, kui ma õigesti aru sain, on tekstid kokku pandud just nö trippides. Samuti on raamatu kultusromaaniks tõusmisel mänginud olulist rolli teose kokkupanek 1970ndatel - pandi juurde ja võeti ära, skandaalid, kirjastuste soovid ja ajastused ilmumiseks jne. Tausta vaadeldes jääb silma, et tegu on justkui väga hästi õnnestunud PR trikiga, kus raamat on kauem kestnud, kui see skandaalne meediakära, mis selle ilmumist saatis. Kolmandaks jääb silma aga raamatu vibe - see on nagu vana, üksiku, haige mehe deliiriumis soigumine surivoodil. See süngus, abitus, leppimine maailma jälkusega, kuid siiski veel hingitsedes, et saaks selle kõik endast välja paisata. See tohutu maailmaväsimus, mis tuleb eriti selgelt minu jaoks välja "A.J. aastapäevapeo" lõpus, kus eriti sadomassohhistliku pornoka lõpus tegelased kummardavad - vanad ja väsinud, tundmata võidurõõmu tehtud tööst, sest mida see ikka muudab?

Seega kokkuvõtvalt ei ole tegu rõõmsa raamatuga. Ja minu jaoks ei ole see kunst, elamus, vabadus. Kriipsujuku ei ole kunst, üksik sõna ei ole luuletus, 100 lehekülge täis lauset "Vasja bõl stes" ei ole romaan. Soovitaksin? Oma sõpradele kindlasti mitte. Kui, siis omal vastutusel.

K. Aareleid "Vene veri"

Tegelikult ei oleks ma ise seda raamatut iialgi raamatukogust valinud. Kaane põhjal tundub see lihtsalt mitte väga minu stiil - ebamäärane sisututvustus, veidi kaugevõitu temaatika ja kaanekujundus natuke pelutav. Teisalt soovitas seda endine kolleeg ja miks mitte astuda oma karbikesest ajutiselt välja?

Raamat räägib 21. sajandil Peterburi saatkonnatöötaja naise tähelepanekutest sellest ajaloolisest linnast, sealsestest inimestest ja oma elust. Vahepeal kirjutab loo autor kujutletavaid kirju oma venelannast vaaremale, samal visandab ajal ka aegamisi vaarema emotsioone ja elusündmusi aimates tolle eluloo. Lood on lühikesed, kergelt igatseva alatooniga ning omavahel väga laiade pistetega kokku traageldatud.

Mis mulje jäi? Ühest küljest liigitaksin ma selle väga kerge lugemise alla - loed jutud läbi, ei koorma ennast liigsete mõtetega ning lased lihtsalt ühel inimesel endale vesta loo endast ja oma esivanemast. See on see puhas emotsioon lugemise juures. Teisest küljest jällegi on raamatus üsna palju omapäraseid ning ajakohaseid detaile, et kui neid märgata, siis on isegi päris põnev nüansside mängu jälgida. Näiteks märgitakse ära Pronkssõduri äraviimisega seotud protestide eripära Peterburis, kuidas sai väike tütar omale nimeks Sadu, tööl alati naeratavat müüjannat, kes ükskord tööpausi ajal kassile piima andes pisaraid valas üksinda poe ukse juures jne. Need väikesed detailid, mis on justkui hetkede kaleidoskoop meie igapäevases elus - mõni jääb meelde, mõni aga mitte. Pole parata!

Mulle hakkas kõige rohkem hinge saatkonna töötaja perekonna roll kogu loos - nemad lähevad kaasa oma toitja tööga ning elavad vastavalt etteantud keskkonnas, kuid mis hinnaga? Kas see, et need lapsed kasvavad iga kolme-nelja aasta järelt kodu ja riiki vahetades siis mingil määral juurtetuna? Sest nad jäävad ju mingil määral kõigest sellest siin ilma, kuigi nende elukogemus on kindlasti kordades suurem kui nende eakaaslastel. Sest kui laps küsib hommikuhelbeid süües "Kas need on saatkonna helbed?", siis mina ausalt öeldes ei teaks, millist seisukohta võtta. See juurtetuse tajumine on minu jaoks selle raamatu kõige valusam pool, mis läbib punase niidina raamatut ka vaarema Aleksandra temaatikat. See on selles mõttes intrigeeriv teema, et kuidas me siis defineerime oma päritolu ning kas see pikas perspektiivis mängibki väga suurt rolli meie kui indiviidi elus? Grupis on teised, reeglid, kuid minu isiklik elu on ju minu oma asi.

Raamatu kaks kõige vahvamat ning meeldejääamat osa olid minu jaoks "Raamatute kodu" ja "Istume". esimene seetõttu, et meenutas mulle ühte kursaõde, kes kasutab Tallinnas sama taktikat, mida raamatu mina-tegelane. Taktika seisneb selles, et kui tänaval tuleb tema juurde vene inimene, siis ta vastab vene keelele inglise keeles. See on veider, kuid selle peale üldiselt vene inimesed tõmbuvad tagasi. "Istume" oli aga hoopis südamlik teema, milles käsitletakse peretraditsiooni, et enne minekut minejad ja kohale jääjad korraks koos maha istuvad ning koos hinge koguvad - olenemata sellest, kas siis mineku eesmärgiks pikem reis või lahkuminek. See ühine viimane hetk enne suuremaid muutuseid, see idee mulle meeldis.

Mida ma oskan kosta - ma ei julgeks teda väga soovitada, sest raamat jäi mulle stiili ppoolest veidi liiga rabedaks. Midagi nagu jäi puudu. Ma ei ütleks, et aurot oleks selles süüdi - see on omast vinklist väga sümpaatne raamatuke, aga stiili poolest mitte minu tassike teed.

A. Pehhov "Varjus hiilija"

Ma võtsin selle raamatu tegelikult raamatukogust kaasa tuju ajel. Algselt jäi mulle näppu "Tigana", mida ma olen jõudumööda püüdnud ka lugeda, kuid pärast 200 lehekülge sain aru, et kirjastiili silmas pidades käib see raamat minust kauge kaarega mööda. Loll, kuid järjekindel :) Samas Pehhovi raamat oli väga hea fantaasia - lugesin üle pika aja mõnuga lausa lehekülgi neelates.

"Varjus hiilija" peategelaseks on Varju-Garret - Valiostri kuningriigi pealinnas tegutsev meistervaras, kes järjekordse tellimuse täitmisel satub  tunnistajaks kõrge aadliku tapmisele ning sellega seoses tõuseb varga tagasihoidlik isik kuninga huviorbiiti. Sest kuningal on häda - Nimetamatu nimeline vaenlane, kes on aastasadu kaugele maale kihutatud, tõstab pead ja esile on kerkinud ka mingisugune ebamäärane Isand. Oma rahva kaitseks on kuningal vaja Kondilosside nimelisest maa-alusest neetud lossidesüsteemist ära tuua Vikerkaare sarv. Aga keegi pole ammu enam Kondilossides käinud ning selle tundmatu ala plaanid asuvad Keelatud alal - rahvas linnas räägib, et seal olla kunagi mingi võlurite hookus-pookus pahasti lõppenud ning nüüd ei tea õieti keegi mis seal toimub. Garret on sunnitud kuningale appi minema ning ta saab endale (tõelisele fantaasia raamatule kohaselt) ka ustavad abilised - paar kõrgsoost haldjat, kuninga narrine tegutsev paharet Kli-Kli, päkapikk ja härjapõlvlane ning mõned inimeste rassist sõdalased. Lisaks selle aitavad teda ka näiteks kuninga raamatukoguhoidja, ainult Garreti peas elav surnud ülemmaag Valder ja Garreti endine õpetaja, kes on nüüd varaste jumala teenimisele pühendunud.

Kõigepealt pean ma ütlema, et F-sarja tõlkijad-toimetajad on taaskord suutnud mind meeldivalt üllatada. Raamat on väga hea ning rikkaliku sõnakasutusega ja häirivaid trükivigu mulle silma ei hakanudki. Loed ja naudid lihtsalt. Samuti pean tunnistama, et Pehhovi kirjastiil on üsna veetlev - veidi sarkasmi, näpuke huumorit, törts maagiat ning imelist vedamist. Näiteks tavaliselt ma raamatut lugedes ei naera, aga selle raamatu puhul oli sõnamäng nii vahva, et ajas kohe reaalselt itsitama. Muidugi - kõik pole ka tegelikult nii ilus. Kohati oli lugedes tunne, et Garret on nagu A-rühm ühes isikus - teeb ja müdistab ning alati tuleb kuidagi kuivalt välja oma jamadest. Samuti tundus vahel, et kui peategelane oli hädas, siis tuli talle koheselt ka abiline leida jne. Aga see on vaatepunkti küsimus - kas tahad fantaasiat realistlikumas võtmes või eelistad seda tõesti võtta muinasjutuna.

Üldiselt soovitan raamatut soojalt meelelahutusena, sest see on sümpaatne teos. Kindlalt parem kui Cartland :)

B. Goldacre "Pahateadus"

Kui ma ei eksi, siis oli Ben Goldacre kirjutisi võimalik lugeda "Tarkade klubi" ajakirjast. Nimi sealt mulle tuttav tuligi. Tööl riiulieid "patsutades" jäi seesinane raamat mulle näppu ja tekkis ka mõte "miks mitte". Ajakirjast pole ma üldiselt viitsinud tema kirjutisi lugeda, kuid nüüd mõtlen, et peab vist silmaringi suhtes väikese avarduse tegema ning retroperspektiivset lugemist tegema veidi.

"Pahateadus" käsitleb kokkuvõtvalt seda, kuidas pseudoteadlased ning soolapuhujad meie väheseid teadmisi teaduslikust maailmast kasutades omakasupüüdlikult enda rahakoti või kuulsuse ette rakendavad. Kuna Goldacre on meditsiinilise taustaga, siis kirjeldabki ta kõike seda läbi meie tervisele suunatud asjade - alates mürkide väljutamisest jalalabade kaudu kusagil ilusalongis ning jõudes üsna karmide võimumängudeni AIDSi ravi valdkonnas Aafrikas, kus loosi lähevad tuhandete nakatunute elud. Samuti toob ta ka mängu meedia rolli meie arusaamade mõjutamisel. Meie praegune ühiskond on väga orienteeritud pidevale uuele infole, et vahel kisub see juba veidi jaburaks - kindlasti olete lugenud mõnda uudisnupukest stiilis "et teadlased on avastanud, et tomati söömine tekitab hingamisraskusi." Mis sest, et inimesed on aastasadu tomateid probleemideta söönud...

Mõtteid raamatu lugemisel tekkis mitmeid. Näiteks see, miks inimesed teaduslikele allikatele viitamise puhul üsna tihti usuvad. Miks on teadus (tava)inimestele nii püha? Teaduse üks põhilisi seisukohti on kahtle kõiges ja iga teadlane teab, et täiuslikku teadustulemust ei ole olemas - alati on reegleid kinnitavad erandeid ning seaduspärasusi mõjutavaid tegureid kohati lihtsalt liiga palju. Aga mind hakkas selle raamatu puhul huvitama teadusekauge inimese käitumine, kes lihtsalt lülitab oma loogilise mõtlemise välja ja usub parateaduseid. Ma ei alahinda platseeboefekti, sest meie füüsis ja vaim on omavahel seotud nii tugevalt, et see on vahel lausa jube. Aga loobuda reaalselt teaduslikult tõestatud ravist ja uskuda, et toidulisandite ületarbimine aitab terveks saada? Neid näiteid ei pea ma otsima isegi Goldacre raamatust, neid saab ka reaalsest elust küll ja küll tuua.

Samuti mõtlen ma siinjuures ka näiteks ajakirjanduse eetikale - miks nad võimendavad seda inimeste lollitamist ning kuidas siis ei tule arvesse see põhimõte, et tõeline uudislugu on erapooletu? Seda põhjendatakse arstide ringkaitsega ning ravimifirmade kinnimätsimisega. Jah, seda esineb ja see on kahetsusväärne (taas kord, oma kogemused), kuid see ei tähenda, et nood teised ei tekitaks ringkaitset ega mätsiks kinni oma sigadusi. Aga miks siis ajakirjanik, kes on eeldatavasti keskmise või isegi keskmisest kõrgema intelligentsusega, laseb endale kotti pähe tõmmata? Või teevad nad seda raha nimel? Samuti on tobe ka see, et usutakse need, kes on tähelepanu keskel - teevad lärmi. Leian, et lärm oma olemuselt on halb, sest hägustab inimese võimet loomulikult mõelda ning asjad selgeks saada. Meie erialaringkonnas on käibel mõiste "infomüra" ning ma leian, et sellega need soolapuhujad tegelevadki - infomüra, mis on oma olemuselt eksitav, tekitab mulje, et kui üks ja teine räägib sellest asjast nii ilusasti, siis äkki see ongi nii? Ja supsti - tõmmatakse teadusele vesi peale. Pole ju aega süveneda...

Minu üks lemmik kohti raamatust on viimane lõik: "Inimesed, kes tunnevad, et käesolevas raamatus on nende arusaamadele väljakutse esitatud ja kes on selle pärast vihased, ütlen järgnevat: teie võit." Goldacre saab aru, et see ristisõda inimeste harimisel teadusliku ajakirjanduse osas on mingil määral võitlus tuuleveskitega - tavaliselt tahab inimene uskuda muinasjuttu, kus üks tabett ravib kõik haavad, arvestamata seda, et elus on ikka nii, et kui kuskilt võida, siis teisalt kaotad. Nii palju siis mõtetest.

Ütlen raamatu kohta ka seda, et minu arust ei ole see kerge lugemine ega käesolev arutlusteema lihtne, kuna termineid ning arvestamist vajavaid asjaolusid on lihtsalt väga palju - alustades uskumustest, psühholoogiast, sotsioloogilisest maailmast ning lõpetades maailma keemiliste, füüsiliste ning geograafiliste iseärasustega. Mina olen humanitaar ning seetõttu oli mul põnev, kuigi kohati üksluine, lugeda pikki selgitavaid lõike statistikast, keemilistest elementidest ja millest kõigest veel. Teisalt arvestades raamatu iseloomu on selline teave vajalik mõistmaks üldist pilti. Hambad risti ja läbi :)

Kas soovitaksin - ei tea. Kui inimene tunneb asja vastu huvi ning viitsib oma vaateid vahel veidi kangutada, siis jah. Kui aga inimene ei ole enda jaoks teadusliku maailma põhimõtteid selgeks mõelnud, siis võib see raamat mõjuda pelutavalt. Kui sa tahad mõtiskleda selle üle, kas oraalseks mõjutab meeste haigestumist suuõõnevähki, mitte muiata kriitiliselt sellise teemapüstituse üle, siis see raamat ei ole sulle.

N.Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

Selle raamatu lugemise soov tuli sellest, et ühes üsna tüütus Hollywoodi tiinikomöödia idee oli selle raamatu sisuga kokku põimunud. Filmi nimi oli "Easy A", kus nood keskkooli neiu valetab oma sõbrannale, et ta magas kellegagi ning kuulukad hakkavad koolis levima. Ta saab inspiratsiooni Hawthorne'i raamatust mängida siis kooli kõige litsakamat tüdrukut, samas seda siiski mitte olles. Aah, ma ütlesin, et see on tiinikomöödia ju, kus asjad ei ole alati nii selgelt arusaadavad.

Raamatust endast: Lugu ise allgab nii, et 17. sajandi puritaanlikus kogukonnas on noor naine Hester Prynne, noor abielunaine, kelle mees pole veel Vanast Maailmast Ameerikasse jõudnud, teinud abielurikkumise pattu ning kogukonna vanemad mõistavad tema karistuseks elu lõpuni kanda rinnas punast tähte A (nagu inglise keeli adulteress). Talle määratakse karistus seista häbipostis kogu linnarahvale näha koos tema patuelust tekkinud  väikese patuviljaga, kelle nimeks saab Pearl. Häbipostis olles näeb Hester aga, et rahvahulgas seisab tema laulatatud mees Roger Chillingworth, kes hiljem palub naisel suu kinni hoida, et säästa teda häbist. Loo arenedes aga selgub, et Herteri patukaaslaseks oli kohalik noor ning paljulubav vaimulik Artur Dimmesdale, kes tunneb Hesterile kaasa, kuid vaikib. Ta tekitab enda ihule, rinnule, haava või vermed (see jääb veidi segaseks) A tähega, ning varjab neid, kuid Hesteri laulatet abikaasa (tohtrihärra, kes jagab vaimulikuga maja), näeb seda ning haub kättemaksu. Samas mööduvad aastad ja väike Pearl kasvab ning asjad muuduvad nii palju, et Hester ning Artur otsustavad koos lahkuda. Kuid vaimuliku tervis on väga nõrk ning sellel päeval, kui nad peavad põgenema, sureb vaimulik avalikult häbipostis tunnistades oma süüd kogu linnarahva ees.

Mulle Hawthorne'i kirjastiil ei meeldinud - see oli minu jaoks liiga heietav, keerutav ning ebaühtlane. Ta suutis küll täiskasvanud tegelaskujude karakterid kaunis usutavad luua, kuid Pearli tegelaskuju polnud minu silmis realistlik. Ta pani väikese seitsme aastase plikatirtsu rääkima kui täiskasvanud inimese ning see oli ilmselgelt eluvõõras nüanss selles raamatus. Kes teab, palju need 19. sajandi kirjanikud ikka oma laste kasvatamisega reaalselt kokku puutusid. Ütleme nii, et mõnda teist Hawthorne'i raamatut ma kätte enam ei võta.

Raamatu sisu aga oli intrigeeriv - mõtlemapanev kombinatsioon eetika ja moraaliküsimustest, kus must ja valge ei ole selgelt nähtuvad. Näiteks Hesteri motiivid varjata oma lapse isa - algselt heatahtlikust mõttest kasvab talle endalegi ootamatult välja vaimuliku jaoks sundmõte, mis lõpuks söövib temalt nii meelerahu kui elu. Samuti väikese Pearli mõttemaailma areng, kelle jaoks tulipunane A täht on vastupidiselt kogukonna arvamusele midagi positiivset ning püsivat. Samuti ema ja lapse omavaheline suhe - kus algab sõltuvus ning kus lõppeb vanemlik kohstus ning kas Hester tegi õigesti, et ei andnud oma last kogukonnale kasvada, samas kui on selge, et lapsel oleksid selles elukeskkonnas hoopis teised valikud ning võimalused tekkinud. Teisalt viime ennast 19. sajandisse, kui raamat kirjutati - puritaanlikke järelmõjutustega kogukonnas kasvanud Hawthorne kirjutab sellise raamatu? Nagu näha, tekitab see raamat oma sisulise joonega väga palju mõttepunkte ning artulust, sest siia on sõlmitud väga inimlikud nüansid, mis muudavad loo mitmes mõttes ääretult köitvaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et raamatu loo nüansid on väga intrigeerivad, kuid autori kirjastiil ning mõningane ebarealistlik maailmakäsitlus ei tee teost mugavaks lugemiseks.

kultuuriaasta puhul

2011 ehk kultuuriaasta. Minu kultuur on raamatud ja seega väike lühikokkuvõte minu kirjanduselugemisest. Nimekirja ma välja ei too seekord, sest kõik läbiloetud raamatus on blogis kajastatud, kuid kokku sai nimekirja sellel aastal 55 raamatut. Tõsi - mõnigad asjad jäid pooleli või ei pakkunud piisavalt pinget, et rohkem kui paarkümmend lehte lugeda. Need jäid seisma ja ausalt öeldes ei tunne ma ka seetõttu süümekaid.

Kõige suurema elamuse jättis mulle Ristikivi nn Tallinna triloogia - elamus oli väga positiivne ning ma olin ausalt pahviks löödud. Samuti meenuvad nimekirja vaadates positiivse elamusena Atwoodi "Röövelpruut" ning Ruitlase "Naine". Negatiivseim kogemus oli mul Tode "Piiririigi", Dovlatovi "Tsooni" ning Vesperi "Kohutava Maria" esimese osa puhul. Aasta üllatajaks oli minu jaoks aga Shaw "Võimuhullus", mis täiesti ootamatult põnevaks vahelduseks osutus.

Seega lühikokkuvõte tehtud. Uuel aastal uue hooga!

G. R. R. Martin " Mõõkade maru. Teine osa: Veri ja kuld "

Selle raamatu valiku puhul pole olnud mitte mingit küsimust, nagu võite lugeda varasemast postitusest.

Seiklus jätkub: mõnigi loo seisukohast oluline tegelane saab hukka, mõni teine aga tõuseb, vahetuvad pooled ja tõusevad esile uued karakterid. Sisust on keeruline lühikokkuvõtet teha teadmata eelnevaid lugusid ja nendest lühikokkuvõte ei ole üldse lühike.

Taaskord Martini poolt ääretult hea karakteritundmisega kirjutatud saaga üks osa, mis on väga hästi tõlgitud. Karakterid ongi selle sarja võtmesõna - need on geniaalselt inimlikud, mistõttu pole ükski tegelane 100% hea või halb. Ja isegi kui mingil hetkel on mingist tegelasest juba arvamus kujunenud, siis keerab autor selle täiesti pea peale. Näiteks Jamie Lannisteri olek on eelnevate raamatute puhul tundunud pigem kui selline egoistlik machosõjard, kuid selles raamatus tuleb välja Jamie elu absurdsus (näiteks armulugu õe kuninganna Cersisega ning jabur olukord pärast nende ühise poja noorkuninga mürgitamist tema pulmapeol).

Oli kohti ning karaktereid, mis mulle väga meeldisid, teised olid jällegi justkui igavad olukirjeldused või loo arengu seisukohast pikas perspektiivis küll olulised, kuid minu jaoks pigem tüütud nüansid. Näiteks on tegelastenimekiri muljetavaldavalt 37 lehekülge pikk. Mina olen juba loobunud kõiki ser'e ja leedisid meelde jätmast, sest mu fanatismil on ka piirid.

Sarjana endiselt huvitav, kuid tõesti - kui pole tuttav sarja eelmiste osadega, siis ei ütle see raamat vist suurt miskit. Noh, peale telesarja esimese hooaja...