A. Hvostov "Võõrad lood"

Selle raamatu valisin endalegi täiesti ootamatult, sest mõtlesin, et prooviks Hvostovi ka lugeda. Eks siis näis, kuidas peale läheb. Lugemisega siiski venitasin, sest see raamatukaane kujundus on selline kaunis üksluine... Aga kui ma juba piisavalt kaua olin venitanud, siis võtsin kätte ja hakkasin pisitasa lugema ning avastasin et kaas ja sisu ei lähe üldse kokku.

"Võõrad lood" on Hvostovi jutustused teemal võõrad Eestimaal. Ka raamatu tutvustuses ütleb autor, et kaante vahele koondatud neli lugu on ajendi saanud aprillirahutustest, mis antud teema ju väga teravalt esile tõstis. Esimene lugu räägib sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal suunatakse Eestisse vabrikusse "Majakas" nõukogulikku kasvatuslikku tööd tegema Muza Pontšina. Muza on nõukogulikus propagandas nii üles kasvanud, et tema jaoks on väga ränk see, et ta ei saa aru nendest ühiskondlikest muutustest, mida peretroika endaga kaasa toob, ning ta läheb hulluks. Teine lugu raamatus "Sinised mäed I" räägib kusagil nõukogude aja keskel Sillamäel elava väikese Julia elust. Õigemini küll on loo keskpunktiks üks konktreetne päev, kui kogu linna rahvas läheb Sinimägedesse tähistama suurt võitu, kus lapsed korjavad purjus peaga ringikakerdavatest meestest-naistest mahajäänud kopikaid jäätise ostuks, ning õhtul peab väike tüdruk aitama oma heal sõbral viga saanud lemmiklooma halastussurma saata, aga selle kõige raames saab aimu ka Julia argielust. "Sinised mäed II" räägib saksa sõjaväe tangijuht just nendes samadest Sinimägede lahingust. Raamatu viimane lugu "Must jõgi", mille keskseks teemaks on Põhjasõdade aegne usuküsimus erinevate inimeste silmade läbi: luteri usumees, vene vana õigeusu sekti nö "ninamees" ning Peeteri käsul siia sõdima saadetud kasakast väejuht.

See raamat on ääretult huvitav kooslus. See võtab oma erinevate juttudega nii geniaalselt luubi alla selle "mina ja muu maailm" vaatepunkti, mida meil siin Eestis ikka armastatakse rõhtutada - mina olen siin ja seal (kaugel) on kuskil võibolla keegi veel. Ja see kaugus ei pruugi olla ju ilmtingimata füüsiline kaugus vaid ka näiteks vaimumaailma kaugus on päris kole asi. Näiteks esimeses loos tuleb see erinevus välja Muza ja tema eestlasest armukese Valtsi suhetes, kus esimene ei saa aru, miks NL asi nii paha on, ning teine ei taha talle enda arust ilmselget asja ka seletama hakata. Samas näitab "Musta jõe" loo vana vene õigeusu ja luteri usku meeste omavaheline nääklemine seda, et kui kumbki ei ole tegelikult avatud meeltega, siis ei saagi arutelu toimuda. See on nii inimlik. ja samas on see ka väga keeruline. siit kerkis minu jaoks üles küsimus, et kust piirist on siis oma põhimõtetes järeleandmine põhjendatud ja kus mitte? Et mida saaksin mina näiteks ära teha? Ja kas ma tahaksin?

Mis mulle veel väga meeldis, oli see, et peale Valtsi polnudki juttudes esile tõstetud eestlasi. Sest millegi pärast on ikka meie väiksel rahval see, et me peame justkui ennast kuidagi alati upitama. Olgu kodanikuna või eraisikuna. See on minu jaoks naljakas. Hvostovi eesmärk antud juttudega ongi justkui veidike kõrvalt seisjana näidata seda mujalt tulnute nägemust meie maailmast. Naljakas on see, et kui me ise kujutame ette, et meie kultuur on nii kõikvõimas, siis tuleb ikkagi välja, et tegelikult on see kaunist utoopia. Sest inimene võtab kaasa ju ka oma kombed, traditsioonid jne, mille järgi ta hakkab elama ja läbi mille ta Eestit ja eestlasi vaatab. Mis siis sellest, et tema uueks elukohaks on Eesti, kus on teised kombed ja tavad. Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kui palju ma tegelikult üldse tean näiteks vene õigeusulistest. Sest seda legendaarset tüli õigesti risti ette löömist õige arvu sõrmedega mäletan ma küll ajaloo tundidest, kuid kindlasti on erinevusi muidki. Teine küsimus oli, kas ma tegelt siiski tahan seda kõike teada? :D

Millist juttu ma kõige enam nautisin? Väikese Julia jutustus oli minu jaoks kõige põevam, kuid ka teistes lugudes oli oma võlu. Aga ma väga nautisin Hvostovi kirjutamisstiili. See on selline lihtne ja otsekohene, väga nauditavalt ja voolavalt kirjutatud. Justkui loeks kellegi monoloogi. Ja eriti äge oli see, et ka näiteks väikesed pisiasjad on välja toodud. Näiteks mannapudru söömine või Põhjasõjas võitevate kasakate ränk kõhuhaigus. See loob kuidagi realistliku pildi.

Ma väga vabandan, ma ise tunnen, et see kirjutis ei ole päris südamest tulnud, kuna hetkel on mul nii kiire olnud. Aga ma tahan öelda seda, et mulle see raamat väga meeldis. Oma ideelt meenutas see Hvostovi raamat mulle M. Saadi "Lasnamäe lunastajaga", kuigi "Võõrad ,ood" on kuidagi konkreetsem ning voolavama ja huvitavama jutustamisstiiliga. Kindel soovitus!

S. Holt "Neelatud" / S. Holt "Pööripäev"

Seda raamatut on mult töö juurest mitu korda küsitud. Mul ei ole seda tööl, aga heal sõbral on. Ja tema on seda juba mitu korda püüdnud mulle seda nö "pähe määrida" ja nüüd läks õnneks. Simon Holt tundus tutvustuse põhjal mingisugune õuduslugude fänn. Võibolla isegi rohekm ja see mõjus mulle veidi pelutavalt, sest ma ise ei armasta väga ei õuduslugusid ega - filme. Ja tegu on jälle triloogiaga, mis minu kogemuste põhjal on suureks miinuseks - ootamine!!!

"Neelatud" alustab lugu Reginast, kelle ema on pere maha jätnud ja kes peab hakkama oma väikevenna eest hoolitsema kui isa käib ümbruskonnas maju ehitamas ja projekteerimas. Regina töötab õudusraamatute poes, mille omanikuks on veider vanamees Eben. Tööl olles leiab ta ükskord veidra päeviku, milles kirjeldatakse neeljaid - veidraid kehatuid olendeid, keda tõmbab inimeste ligi soojus ja nende põhjatu hirm ning kes kogu keha endale haarates hinge hirmudemaale saadavad. Regina loeb lõike leitud päevikust ette oma väikevennale, Henryle. Henry satub ühe sellise olendi ohvriks ning ülejäänud raamat käsitleb seda, kuidas Regina ja tema sõber Aaron püüavad Regina väikevenda päästa. Selle päästeoperatsiooni käigus omandab Regina võime liikuda nö hirmumaailmas ringi, kus neeljad pesitsevad. Samuti ilmneb, et Regina nö "silmailu" ehk kohaliku kooli jalgpallimeeskonna kapten Quinn on nii nunnu, nii neelja võimuses ning raamatu lõpus talvisesse jääauku uppunud. Kuna ma lugesin ka järje läbi, siis pean kohe ütlema, et väikevenna päästmine õnnestub neil, kuid väike Henry pole enam endine.

"Pööripäev" hakkab peale umbes pool aastat pärast eelmist raamatut. Henry on taas inimeste hulgas ja ei mäleta midagi, kuid ta on vaimselt läbi ja käib terapeudi juures. Regina ja Aaron püüavad koolile selleks aastaks punkti panna ning Regina kodune seis on üsna sama, mis pool aastat varem. Siis aga ilmneb, et neeljad hakkavad taas pead tõstma, sest suvine pööripäev läheneb ning Regina on oma tungimisega hirmudemaale rikkunud kõiki reegleid. Selgub ka, et Quinn polegi surnud, vaid peab hakkama Reginaga kokku mängima. Selgub ka, et on olemas ka nö neeljate tapjate klubi, kes on keskendunud nende ohvrite tapmisele. Ja sinna kuulub ka raamatupoe omanik Eben ning kooli ajalooõpetaja. Seekordne suur plaan on selgitada välja neeljate suurem plaan ning Regina langeb lõksu. Muidugi, enam-vähem kõik pääsevad taas kord eluga, kuid raamatu lõpus viiakse kõik isale ausalt üles tunnistanud Regina hullumajja.

Kui tahate väga ausat arvamust, siis ma ei põle just tingimata selle kolmanda osa lugemise järele. See jäb kaugeks ja kuidagi pingevabaks. Mind väga ei huvita ei Regina, ei neeljad ega see, kas hea võidab halva. See on Holti maailm, mille ta on välja mõelnud on küll selles mõttes originaalne, et ei käsitle vampiire ega libahunte, kes romantilisel tasandil püüavad midagi korda saata. Teisest küljest jällegi ei pakkunud see raamat mulle ka sügavamat elamust - kirjeldused olid pinnapealsed ja üsna läbipaistvalt eesmärgiga tekitada pilt, kuid mitte emotsiooni. Aga kuidas sa loed õudus kirjandust, kui sul ei teki emotsiooni?!? Jah, võibolla olen ma sellise kirjanduse jaoks liiga vana...

Lastele ja noortele kindlasti meeldib, kuid mina väga ei vaimustunud. Vabandust, fännid...

S. Mallery "Ahvatlus" / S. Mallery "Hõrgutav"

Pärast "Klaveriõpetajat" oli keeruline midagi raskemat kätte võtta, sest see tõmbas mu lihtsalt vaimselt tühjaks. Seega sai valitud ajutine meelelahutus naisteka näol ja läksin oma Mallery lugudega edasi, kus on keskseks tegelastekambaks Buchanani klann.

"Hõrgutav" on antud neljaosalise sarja esimene romaan, kus eksabikaasad Cal Buchanan palkab oma endise naise Penny restorani peakokaks. Aga Penny on rase - asjaliku naisena käis ta viljastuskliinikus, mitte ei saanud oma "muffinikest" looduslikult. Ja siis tuleb vana arm jälle meelde, mille põhjal kasvab välja paar vahvat intriigi, kuhu on sisse keeratud muuseas ka Buchananite klanni matriarh Gloria, kes on selline muinasjutulikult õel vanaema. Aga lõpp on õnnelik, nagu muinasjuttudel kunagi.

"Ahvatlus" on antud sarja viimane raamat, kus Buchanani klanni noorim, kunagi ema abieluvälise suhte tagajärg Dani hakkab oma pärisisa otsima. selgub, et selleks on presidendikandidaat mark, kellel on suur kari adopteeritud lapsi. Üks neist aga Alex - noor, ilus ja külgetõmbav advokaat. Ja sealt siis hakkab lugu hargnema. Mängu tuuakse intriigid Alexi endise naisega, senaatori naise allaheitlikus, adopteeritud laste vaimne või füüsiline puue, isa kandidatuur, ajakirjandus jne. Aga lõpp on õnnelik ja kõik avastavad et nad on ameerikalikult "one big happy family".

Oli tore, kuigi üllatusteta. Mõnikord suudavad naistekad ka üllatada, kuid seekord jätsid antud raamatud mulje justkui seebika stenaariumid. Aga mida ma ikka virisen - oli vaja meelelahutust, seda ma sain. Üllatust polnud ja teist korda enam kätte ei võta. Kõik.

E. Jelinek "Klaveriõpetaja"

Koolitused on vahel väärt lugemise jaoks head allikad. Antud raamatuga oli säherdune lugu, et ma olen teda ka varem käes soojendanud ning üks kord ka alustanud, kuid siis ei läinud kohe kuidagi. Mõte jäi kaugeks ning idee hõredaks. Ei ole kindel, kas süüdi on autor. Seekord sain järje peale...

Raamatu peategelaseks on klaveriõpetaja Erika Kohut - keskealine ülikontrolliva emaga koos elav vanatüdruk, keda ema lapsest peale on treeninud muusiku karjääriks, kuid kes mingitel põhjuselt õpetajaametist kaugemale ei jõua. Erika isa on juba ammu hullumajja viidud, kuid ema on selline tugevalt klammerduv natuur, kes tahab kõike oma lapses kontrollida, seal hulgas ka eraelu. Erika otsib sellest välja pääsu kaunis ebatavalisel viisil - ta käib äärelinnas peep-showdel ning vahel öösiti pargis seksivaid paarikesi piilumas. See on kõige lähem asi seksile, mida ta endale lubada saab. Kui siis tuleb mängu noormees, Walter Klemmer - tehnikakooli üliõpilane, nägus sportlane ja Erika õpilane, kes tahab oma naistemehe kuulsuse proovile panna klaveriõpetajat võrgutades. Ta paneb käiku kõik oma võlud ning Erika neelab konksu alla. Erika aga on keerulise isiksusega ning ta kirjutab oma õpilasele kirja, kus ta kirjeldab erinevaid vägivaldseid seksmänge, mida ta palub endaga läbi viia, sisimas lootes austaja rüütellikusele ning võimele sellistest perverssetest palvetest mööda vaadata. Klemmer loeb kirja läbi ja suutmata esitatud palvet uskuda, lahkub Erika juurest ummistvalu. Ta tuleb aga öösel tagasi, lukustab Erika vananeva ja ülikaitsva ema elutuppa kinni, peksab ja vägistab Erika ning lahkub suurt kergendust tundes. Pärast vägivallaööd läheb Erika, seljas üks tarbetult ostetud moodne kleit, Klemmeri kooli juurde, näeb toda seal teiste naistega flirtimas ning teeb seda, mis toob tema elus ainukese asjana valule leevendust - ta lõigub ennast. Ainukene vahe on selles, etkui varem on aidanud žiletiteradest, siis nüüd läheb käiku lihanuga.

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis meenus mulle kohe film, mida me sõbrannaga vaatasime. "Black swan" oli filmi nimi ning käsitles üsna sarnast teemat. Seksuaalses mõttes alaarenenud kunstnik põrkub kokku kurva reaalsusega, kus tegelikult kõik tiirleb kire ja seksi ümber. Muidugi, ma saan aru, et nii must-valge meie elu ka pole, kuid nende teoste põhjal tuleb see nii välja - selleks, et saada tõeliseks kunstnikust, pead sa oskama ka seksuaalses mõttes ennast avada. See pani mind mõtlema sellele, et kuivõrd me siis sõltume sellest seksuaalsest loomaste meist endas. Kuidas me suudame defineerida, kes on seksuaalsest tipptasemel ja kes on täielik käpard. Aga samas kirjutab Jelinek, et "kunst on Erika jaoks argipäev."

Samuti käsitlevad mõlemad teosed seda ebatervet ema-tütar suhet, kus üks ei saa oma eluga edasi liikuda ja teine ei saa oma elu üldse alustadagi. Kes on ohver? Kes vajab abi? näiteks Jelinek kirjeldab ema poolt sooritatud ajupesu lapse peas järgmiselt: "Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakupli kaane pealt, pistab käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal endale sobiva korra." Kaunis võigas kui ka realistlik pilt. Kuivõrd siis vanemad soovivad iseennast täide viia läbi laste? Laps kui maailma keskpunkt, mille edu paistel ennast peesitada.

Mulle meeldis selle raamatu puhul detailide kirjeldamise rohkus. Tavaliselt raamatutes see ärritab mind, sest see kipub venima ning on kaunis üksluiselt esitatud. Jelinek on aga kuidagi väga geniaalselt selle probleemi lahendanud. Ta ei kasuta näiteks robustset sõnavara - pigem leiab ta alternatiivseid ja huvitavaid väljendeid keerukate ja absurdsete olukordade kirjeldamiseks. Kui arvestada seda, mis on raamatu tsentraalseks teemaks, siis see on väga omapärane ning võiks öelda isegi ilus. See, et see on võibolla ebatavaline, ei pea seda kindlasti labastama. Tolle konkreetse inimese jaoks on see oluline ja see on tähtis. Ja selle raamatu tõlkimine oli tõenäoliselt üsna suur väljakutse.

Kokkuvõtvalt ütlen, et see on väga keeruline raamat, milles on väga suur roll detailidel ning täpsel keelekasutusel. teisalt jällegi oli see üsna nauditav, kuigi võikasisuline raamat. Köitev ja elamusterohke raamat.

G. Helbemäe "Ohvrilaev"

Helbemäe romaan "Ohvrilaev" on meie koolis kohustuslik kirjandus. Hea õhuke psühholoogiline raamat - nii kirjeldavad seda õpetajad. Käib kah - nii kirjeldavad seda õpilased. Tuli siis ju järgi proovida, et mis sorti asjaga on tegu.

Martin Justus, Tallinna erakooli õpetaja, elu on ummikusse jooksnud - töö ja eraelu ei paku enam piisavalt põnevust, inimesed ümberringi tunduvad kitsarinnalised ning ees terendav suvepuhkus Narva-Jõesuus tüütu. Seega otsustab ta puhkusest oma perega loobuda ning jääb linna, et kirjutada raamatut Sokratesest ja tema filosoofia kasvatuslikust mõjust inimestele. Ühe jalutuskäigu ajal kohtub ta Isabellaga, kes on ümbruskonnas tuntud kui "juudipoe omaniku tütar", kellega neil areneb väga sügav ja intiimne vestlus. Nad lepivad kokku jalutuskäigu järgmisel päeval ning selle kestel räägib Isabella oma elust ehk isa enesetapust, armastus-vihkamise suhtest emaga ning et ta tunneb end olevat Isebel. Miski tõmbab neid kahte teineteise poole ning nende armupesaks saab Kadrioru korter, kus Isebel oma klaverimängu ajutiselt harjutab. Nad lepivad kokku, et nende suhe kestab 30 päeva, nagu Delosele sõitev ohvrilaev, mis Sokratesele 30 päeva armuaega andis enne tema surma. Aga pärast seda, kui Kadrioru korteri omanikud tagasi tulevad ning nad saavad esimest korda kokku Martini kodus, siis tulevad välja selle lühisuhte mõrad. Martin lõpetab suhte, kuid Isabel lõpetab oma elutee ennast isa püssist maha lastes. Martin püüab enda jaoks asjas väheke selgust luua, kuid oma egoismis justkui ei näe oma ninaotsast kaugemale kui oma nö "vana elu", mille juurde ta nüüd tagasi pöördub - tüütu naine, idealiseeritud tütar ning harjumuspärane Narva-Jõesuu.

Seda raamatut kirjeldatakse kui psühholoogilist romaani ja tõepoolest - ma näen seal taga erinevaid nüansse, sügavust lisavaid detaile ning väga palju abstraktseid seoseid. Aga see kõik oli nii igav ja etteaimatav. Ma ei suutnud suhestuda ei Martini, Isebeli ega kellegi teisega sellest raamatust. See oli võõras, kauge ning kuidagi tähtsusetu. Ma ei tea küll, kas see oli taotluslik, kuid samas ma tundsin kogu aeg raamatut lugedes, et Martin on tüüpiline ülemõtleja, Isebel võibolla veidi labiilne ning näiteks Martini alla elav vanamees pigem selline muhe papi, kuigi Martin kirjeldas teda kui uudishimulikku silmakirjateenrit. Mulle tundus terve lugemise vältel, justkui oleksid selle romaani tegelaste suhtumised otsitud ja pingutatult esitatud. Seda muljet toetasid ka pikad sügavad vestlused, mis olid peidetud omavaheliste analüüsivate kahekõnede või sisemonoloogide sisse. See ei tundunud loomulik ning see jättis mu ükskõikseks kogu loo suhtes. Seetõttu ei suuda ma teda ka elavamalt kirjeldada, kuna see ei tekita minus mõtteid. Mäletan, et üsna sarnase emotsiooni tekitas minus kunagi Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mida ma gümnaasiumi ajal lugesin. See ei ole mäng detailidel, vaid minu jaoks umbmäärane sõnamulin.

Absoluutselt mitte minu tassike teed. Aga mul pidi ka vähe imelik maitse olema...

I. Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Hargla nimi on ulme scenes tuntud ja tunnustatud. See on kindel kvaliteet, millele siin eesti ulmekirjandusemaastikul saab toetuda. Apteeker Melchiori lood on aga tema kirjandusvaramus tiba teisest puust, sest need on oma olemuselt pigem ajaloolised kui ulmelised. Ja kuna ühel koolitusel Hargla just neid raamatuid mainiti, siis mõtlesin, et prooviks huvi pärast.

Raamat tutvustab ennast kui "kriminaalromaani vanast Tallinnast", kus tegevus on viidud 15. sajandi algusesse. Ühel ööl tapetakse Toompeal eriti jõhkralt Saksa ordu endine käsknik Gotlandil Clingenstain. Asja hakkab uurima linna foogt Dorn, kes kutsub endale appi linnaapteekri Melchior Wakenstede. Melchioril on aga linna seisukohast unikaalne positsioon - tema tegevusala võimaldab ühtviisi head läbikäimist nii kaupmeestega, meremeestega kui usutegelastega. Uurimise vältel surevad veel tundmatut päritolu dominiiklaste ilmikvennast pruulmeister Wunbaldus ja tema eeskostja dominiiklaste prior Eckell. Loosse on veel segatud mustpeade oldermann Freisinger, laulik Kilian, kullasepp ja veel mitmeid kõrgeid linnaisasid. Melchior suudab talle antud pähkli katki hammustada ning mõrtsuka ka klassikalises "kutsume kõik kokku ja paljastame mõrtsuka" võtmes avalikkuse ette tuua, kuid samas pole tulemus just siiski ootuspärane.

Mind valdavad sellest raamatust rääkides segased tunded. Ühelt poolt oli see minu jaoks väga lihtsakoeline jutuliin, kuid teisalt jällegi oli see väga lahedas võtmes. Ma püüan sellega öelda seda, et antud raamatu puhul ei köitnud mind tingimata see mõrtsukatöö, vaid pigem see, kuidas on Hargla suutnud luua selle keskkonna, mis viib lugeja otse 15. sajandisse. Ma ise tunnistan ennast ajaloos üsna võhikuks, kuid samas oli kogu seda kupatust ebausust, ametite iseärasustest ja ühiskondlikest rollidest ääretult põnev lugeda. Samuti on köitev ja lisaväärtust pakkuv idee, et tegelikult ei olnud toonane Tallinn üldse ju see Tallinn, mida me täna näeme - rahvast oli vähem, linna planeering oli hoopis teine ja paljud linnakodanikud olid mujalt tulnud. Seeloo keskkonna kirjeldus jättis tõetruu mulje ja oli nauditav. Kui aga vaadelda seda mõrtsukatöö osa romaanist, siis see oli üsna kesine - vihjed olid üsna selged, erinevate tegelaste jutuajamistest võis juba suuna kätte saada, Melchiori sisemonoloog oli samuti kaunist ühene. Seega polnud romaani selles osas minu jaoks suurt elamust.

Kokkuvõtvalt ütlen siis, et ühest küljest õudselt lahe raamat, kuid teisalt poolt veidi kuivavõitu ja läbinähtav. Mingit sügavamat mõtet ma selles raamatus küll ei näinud, kuid et saada aimu üsna tõepärasest 15. sajandi elust-olust, siis see raamat on väga tõepärane ja elamusterohke.

M. Atwood "Teenijanna lugu"

Taas koolitusel mainitet raamat, mis sisu poolest tundus intrigeeriv. Raamatukogust kaant vaadates ma mõtlesin küll veidi kahtlevalt "Näis-näis", kuid koju ta viisin ja sattusin lausa nii otsa peale, et lugesin ta ühe päevaga läbi. Vahel on tore pühapäevi nii sisustada.

Ameerika Ühendriikides on toimunud riigipööre ning seal asub nüüd Gileadi riik, mis defineerib ennast nn "õnne ühiskonnana", kus kõigil on oma kindel roll ning kõik on kindlalt reglementeeritud - käitumisprotseduurid, riietus ja selle värvigamma, positsioon ühiskonnas jne. Raamatu peategelaseks on Offred, kelle uueks sotsiaalseks rolliks on eliidile lapsi sünnitada. See roll on saadud selle tõttu, et tema eelmises elus, enne Gileadi loomist, oli ta abielus mehega, kes oli juba varem abielus olnud. Uute ühiskondlike reeglite kehtestamisel aga muudeti see tühiseks ning peategelase senine tegevus muutus justkui prostitutsiooniks. Igatahes on Offred ühe komandöri majas oma kohuseid täitmas. Umbisikuliselt. Kuid komandör tahab seda isiklikumaks muuta ja kutsub teenijanna reeglite vastaselt endaga lauamänge mängima, annab talle kirjandust lugeda ning viib ta isegi nö eliitklubisse. Komandöri abikaasa, Serena Joy - endine kuulus teletäht, on aga kaskendunud lapse saamisele iga hinna eest. Ta on nõus isegi reeglite rikkumisega ning sokutab Offredi komandöri autojuhi Nick'i embusesse, kes Offredile tema mineviku armastust meenutab ning oma tunded talle üle kannab. Kuid, nagu saladustega ikka, tulevad need ka välja ning Nick võimaldab kuidagi läbi tutvuste Offredil põgeneda. Lugu lõppeb sellega, et pärast Gileadi riigi langemist on Offredi lindistatud märkmed üles leitud ning ühel antropoloogia konverentsil esitatakse selle kohta ettekanne. Ning, nagu uurimustega tihti on, see baseerub suuresti oletustel - mis juhtus, mis sai ja kuidas?

Päris köitev tulevikuvisioon. Mitte lootusetust ega ängi kujutav, vaid selline vähe teise nurga alt. Võiks öelda, et vähe kiretum ja loomulikum sissevaade utoopiasse. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et siin ei kujutatud ühiskonda mittesobimatu inimese vaatepunkti (a la Huxley), vaid pigem näitab see seda, kuidas keegi on oma rolli omaks võtnud ning tasapisi otsib väljapääsu. See muudab olukorra mitmekihilisemaks ja tegevuse loomulikumaks. Offredi olukord on trastiline tänapäeva standardite järgi, kuid Gileadi normide järgi tavaline. Samuti on inimloomus paratamatult selline, et me kohaneme olukordadega, sest alalhoiu instinkt lihtsalt on nii tugev. Räägitagu pealegi sellest, et peaks olema noor ja vihane - reaalsus on see, et oma naha nimel ei pruugi vastuhakk alati kõige õigem mõte olla.

Ma ei defineeri ennast küll feministina, kuid kohati oli õõvastav lugeda neid naiselike algete mahasurumist kõigile nähtaval tasandil. Samuti tekkis mul küsimusi selles osas, kuivõrd Offredi uus tegevus erineb orjusest või legaliseeritud prostitutsioonist. Siin ei ole ju tegelikult suur vahet - kui sa ei allu reeglitele, siis sa lähed sunnitööle. Kõik need represseerimisnormid on tegelikult ühel või teisel hetkel maailmas olemas olnud ning ka siiani kehtivad. See pärast ei olnud raamatus üllatusi, vähemalt minu jaoks. Need Gileadi ühiskonna normid ja sunnitud traditsioonid olid loogilised arvestades seda, et sellega "loodi turvalisem maailm". Selle taha poeb komandör, kui ta Offrediga ühiskonna probleemide üle arutleb. Ja tal pole üldsegi häbi, kui ta neid kulunud käibefraase kasutab, sest tema saab oma tumedamat poolt eliitklubis prassides välja elada. Mul oli kohati tunne, et ta oli suurema ajupesu saanud, kui keegi teistest raamatu tegelastest. Huvitav oli ka see, et ma suutsin ennast sellest raamatust eemaldada nii kaugele, et ma ei võtnud seda isiklikult. Ma sain küll aru olukorra absurdsusest ja inimlikul tasandil mõistsin, et nii elada ma ise küll ei suudaks, kuid ma ei suutnud seda isiklikult võtta. Võibolla tuli see sellest, et Offred ei võtnud seda ei näinud ennast ohvrina. Ta pigem sai aru, et mängureeglid on hetkel sellised ja eks vaatab, kuidas asjad arenevad.

Hea raamat iseenesest, sest pakub mitmekülgset mõtlemisainet ja kohati ka äratundmist. Kõikidest nendest kujuteldavatest tulevikuvisioonides minu jaoks kõige loomulikum ja ausam ehk siis romaani edenedes tundsin järjest enam, et ma tahan teada, mis juhtub...