B. Goldacre "Pahateadus"

Kui ma ei eksi, siis oli Ben Goldacre kirjutisi võimalik lugeda "Tarkade klubi" ajakirjast. Nimi sealt mulle tuttav tuligi. Tööl riiulieid "patsutades" jäi seesinane raamat mulle näppu ja tekkis ka mõte "miks mitte". Ajakirjast pole ma üldiselt viitsinud tema kirjutisi lugeda, kuid nüüd mõtlen, et peab vist silmaringi suhtes väikese avarduse tegema ning retroperspektiivset lugemist tegema veidi.

"Pahateadus" käsitleb kokkuvõtvalt seda, kuidas pseudoteadlased ning soolapuhujad meie väheseid teadmisi teaduslikust maailmast kasutades omakasupüüdlikult enda rahakoti või kuulsuse ette rakendavad. Kuna Goldacre on meditsiinilise taustaga, siis kirjeldabki ta kõike seda läbi meie tervisele suunatud asjade - alates mürkide väljutamisest jalalabade kaudu kusagil ilusalongis ning jõudes üsna karmide võimumängudeni AIDSi ravi valdkonnas Aafrikas, kus loosi lähevad tuhandete nakatunute elud. Samuti toob ta ka mängu meedia rolli meie arusaamade mõjutamisel. Meie praegune ühiskond on väga orienteeritud pidevale uuele infole, et vahel kisub see juba veidi jaburaks - kindlasti olete lugenud mõnda uudisnupukest stiilis "et teadlased on avastanud, et tomati söömine tekitab hingamisraskusi." Mis sest, et inimesed on aastasadu tomateid probleemideta söönud...

Mõtteid raamatu lugemisel tekkis mitmeid. Näiteks see, miks inimesed teaduslikele allikatele viitamise puhul üsna tihti usuvad. Miks on teadus (tava)inimestele nii püha? Teaduse üks põhilisi seisukohti on kahtle kõiges ja iga teadlane teab, et täiuslikku teadustulemust ei ole olemas - alati on reegleid kinnitavad erandeid ning seaduspärasusi mõjutavaid tegureid kohati lihtsalt liiga palju. Aga mind hakkas selle raamatu puhul huvitama teadusekauge inimese käitumine, kes lihtsalt lülitab oma loogilise mõtlemise välja ja usub parateaduseid. Ma ei alahinda platseeboefekti, sest meie füüsis ja vaim on omavahel seotud nii tugevalt, et see on vahel lausa jube. Aga loobuda reaalselt teaduslikult tõestatud ravist ja uskuda, et toidulisandite ületarbimine aitab terveks saada? Neid näiteid ei pea ma otsima isegi Goldacre raamatust, neid saab ka reaalsest elust küll ja küll tuua.

Samuti mõtlen ma siinjuures ka näiteks ajakirjanduse eetikale - miks nad võimendavad seda inimeste lollitamist ning kuidas siis ei tule arvesse see põhimõte, et tõeline uudislugu on erapooletu? Seda põhjendatakse arstide ringkaitsega ning ravimifirmade kinnimätsimisega. Jah, seda esineb ja see on kahetsusväärne (taas kord, oma kogemused), kuid see ei tähenda, et nood teised ei tekitaks ringkaitset ega mätsiks kinni oma sigadusi. Aga miks siis ajakirjanik, kes on eeldatavasti keskmise või isegi keskmisest kõrgema intelligentsusega, laseb endale kotti pähe tõmmata? Või teevad nad seda raha nimel? Samuti on tobe ka see, et usutakse need, kes on tähelepanu keskel - teevad lärmi. Leian, et lärm oma olemuselt on halb, sest hägustab inimese võimet loomulikult mõelda ning asjad selgeks saada. Meie erialaringkonnas on käibel mõiste "infomüra" ning ma leian, et sellega need soolapuhujad tegelevadki - infomüra, mis on oma olemuselt eksitav, tekitab mulje, et kui üks ja teine räägib sellest asjast nii ilusasti, siis äkki see ongi nii? Ja supsti - tõmmatakse teadusele vesi peale. Pole ju aega süveneda...

Minu üks lemmik kohti raamatust on viimane lõik: "Inimesed, kes tunnevad, et käesolevas raamatus on nende arusaamadele väljakutse esitatud ja kes on selle pärast vihased, ütlen järgnevat: teie võit." Goldacre saab aru, et see ristisõda inimeste harimisel teadusliku ajakirjanduse osas on mingil määral võitlus tuuleveskitega - tavaliselt tahab inimene uskuda muinasjuttu, kus üks tabett ravib kõik haavad, arvestamata seda, et elus on ikka nii, et kui kuskilt võida, siis teisalt kaotad. Nii palju siis mõtetest.

Ütlen raamatu kohta ka seda, et minu arust ei ole see kerge lugemine ega käesolev arutlusteema lihtne, kuna termineid ning arvestamist vajavaid asjaolusid on lihtsalt väga palju - alustades uskumustest, psühholoogiast, sotsioloogilisest maailmast ning lõpetades maailma keemiliste, füüsiliste ning geograafiliste iseärasustega. Mina olen humanitaar ning seetõttu oli mul põnev, kuigi kohati üksluine, lugeda pikki selgitavaid lõike statistikast, keemilistest elementidest ja millest kõigest veel. Teisalt arvestades raamatu iseloomu on selline teave vajalik mõistmaks üldist pilti. Hambad risti ja läbi :)

Kas soovitaksin - ei tea. Kui inimene tunneb asja vastu huvi ning viitsib oma vaateid vahel veidi kangutada, siis jah. Kui aga inimene ei ole enda jaoks teadusliku maailma põhimõtteid selgeks mõelnud, siis võib see raamat mõjuda pelutavalt. Kui sa tahad mõtiskleda selle üle, kas oraalseks mõjutab meeste haigestumist suuõõnevähki, mitte muiata kriitiliselt sellise teemapüstituse üle, siis see raamat ei ole sulle.

N.Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

Selle raamatu lugemise soov tuli sellest, et ühes üsna tüütus Hollywoodi tiinikomöödia idee oli selle raamatu sisuga kokku põimunud. Filmi nimi oli "Easy A", kus nood keskkooli neiu valetab oma sõbrannale, et ta magas kellegagi ning kuulukad hakkavad koolis levima. Ta saab inspiratsiooni Hawthorne'i raamatust mängida siis kooli kõige litsakamat tüdrukut, samas seda siiski mitte olles. Aah, ma ütlesin, et see on tiinikomöödia ju, kus asjad ei ole alati nii selgelt arusaadavad.

Raamatust endast: Lugu ise allgab nii, et 17. sajandi puritaanlikus kogukonnas on noor naine Hester Prynne, noor abielunaine, kelle mees pole veel Vanast Maailmast Ameerikasse jõudnud, teinud abielurikkumise pattu ning kogukonna vanemad mõistavad tema karistuseks elu lõpuni kanda rinnas punast tähte A (nagu inglise keeli adulteress). Talle määratakse karistus seista häbipostis kogu linnarahvale näha koos tema patuelust tekkinud  väikese patuviljaga, kelle nimeks saab Pearl. Häbipostis olles näeb Hester aga, et rahvahulgas seisab tema laulatatud mees Roger Chillingworth, kes hiljem palub naisel suu kinni hoida, et säästa teda häbist. Loo arenedes aga selgub, et Herteri patukaaslaseks oli kohalik noor ning paljulubav vaimulik Artur Dimmesdale, kes tunneb Hesterile kaasa, kuid vaikib. Ta tekitab enda ihule, rinnule, haava või vermed (see jääb veidi segaseks) A tähega, ning varjab neid, kuid Hesteri laulatet abikaasa (tohtrihärra, kes jagab vaimulikuga maja), näeb seda ning haub kättemaksu. Samas mööduvad aastad ja väike Pearl kasvab ning asjad muuduvad nii palju, et Hester ning Artur otsustavad koos lahkuda. Kuid vaimuliku tervis on väga nõrk ning sellel päeval, kui nad peavad põgenema, sureb vaimulik avalikult häbipostis tunnistades oma süüd kogu linnarahva ees.

Mulle Hawthorne'i kirjastiil ei meeldinud - see oli minu jaoks liiga heietav, keerutav ning ebaühtlane. Ta suutis küll täiskasvanud tegelaskujude karakterid kaunis usutavad luua, kuid Pearli tegelaskuju polnud minu silmis realistlik. Ta pani väikese seitsme aastase plikatirtsu rääkima kui täiskasvanud inimese ning see oli ilmselgelt eluvõõras nüanss selles raamatus. Kes teab, palju need 19. sajandi kirjanikud ikka oma laste kasvatamisega reaalselt kokku puutusid. Ütleme nii, et mõnda teist Hawthorne'i raamatut ma kätte enam ei võta.

Raamatu sisu aga oli intrigeeriv - mõtlemapanev kombinatsioon eetika ja moraaliküsimustest, kus must ja valge ei ole selgelt nähtuvad. Näiteks Hesteri motiivid varjata oma lapse isa - algselt heatahtlikust mõttest kasvab talle endalegi ootamatult välja vaimuliku jaoks sundmõte, mis lõpuks söövib temalt nii meelerahu kui elu. Samuti väikese Pearli mõttemaailma areng, kelle jaoks tulipunane A täht on vastupidiselt kogukonna arvamusele midagi positiivset ning püsivat. Samuti ema ja lapse omavaheline suhe - kus algab sõltuvus ning kus lõppeb vanemlik kohstus ning kas Hester tegi õigesti, et ei andnud oma last kogukonnale kasvada, samas kui on selge, et lapsel oleksid selles elukeskkonnas hoopis teised valikud ning võimalused tekkinud. Teisalt viime ennast 19. sajandisse, kui raamat kirjutati - puritaanlikke järelmõjutustega kogukonnas kasvanud Hawthorne kirjutab sellise raamatu? Nagu näha, tekitab see raamat oma sisulise joonega väga palju mõttepunkte ning artulust, sest siia on sõlmitud väga inimlikud nüansid, mis muudavad loo mitmes mõttes ääretult köitvaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et raamatu loo nüansid on väga intrigeerivad, kuid autori kirjastiil ning mõningane ebarealistlik maailmakäsitlus ei tee teost mugavaks lugemiseks.

kultuuriaasta puhul

2011 ehk kultuuriaasta. Minu kultuur on raamatud ja seega väike lühikokkuvõte minu kirjanduselugemisest. Nimekirja ma välja ei too seekord, sest kõik läbiloetud raamatus on blogis kajastatud, kuid kokku sai nimekirja sellel aastal 55 raamatut. Tõsi - mõnigad asjad jäid pooleli või ei pakkunud piisavalt pinget, et rohkem kui paarkümmend lehte lugeda. Need jäid seisma ja ausalt öeldes ei tunne ma ka seetõttu süümekaid.

Kõige suurema elamuse jättis mulle Ristikivi nn Tallinna triloogia - elamus oli väga positiivne ning ma olin ausalt pahviks löödud. Samuti meenuvad nimekirja vaadates positiivse elamusena Atwoodi "Röövelpruut" ning Ruitlase "Naine". Negatiivseim kogemus oli mul Tode "Piiririigi", Dovlatovi "Tsooni" ning Vesperi "Kohutava Maria" esimese osa puhul. Aasta üllatajaks oli minu jaoks aga Shaw "Võimuhullus", mis täiesti ootamatult põnevaks vahelduseks osutus.

Seega lühikokkuvõte tehtud. Uuel aastal uue hooga!

G. R. R. Martin " Mõõkade maru. Teine osa: Veri ja kuld "

Selle raamatu valiku puhul pole olnud mitte mingit küsimust, nagu võite lugeda varasemast postitusest.

Seiklus jätkub: mõnigi loo seisukohast oluline tegelane saab hukka, mõni teine aga tõuseb, vahetuvad pooled ja tõusevad esile uued karakterid. Sisust on keeruline lühikokkuvõtet teha teadmata eelnevaid lugusid ja nendest lühikokkuvõte ei ole üldse lühike.

Taaskord Martini poolt ääretult hea karakteritundmisega kirjutatud saaga üks osa, mis on väga hästi tõlgitud. Karakterid ongi selle sarja võtmesõna - need on geniaalselt inimlikud, mistõttu pole ükski tegelane 100% hea või halb. Ja isegi kui mingil hetkel on mingist tegelasest juba arvamus kujunenud, siis keerab autor selle täiesti pea peale. Näiteks Jamie Lannisteri olek on eelnevate raamatute puhul tundunud pigem kui selline egoistlik machosõjard, kuid selles raamatus tuleb välja Jamie elu absurdsus (näiteks armulugu õe kuninganna Cersisega ning jabur olukord pärast nende ühise poja noorkuninga mürgitamist tema pulmapeol).

Oli kohti ning karaktereid, mis mulle väga meeldisid, teised olid jällegi justkui igavad olukirjeldused või loo arengu seisukohast pikas perspektiivis küll olulised, kuid minu jaoks pigem tüütud nüansid. Näiteks on tegelastenimekiri muljetavaldavalt 37 lehekülge pikk. Mina olen juba loobunud kõiki ser'e ja leedisid meelde jätmast, sest mu fanatismil on ka piirid.

Sarjana endiselt huvitav, kuid tõesti - kui pole tuttav sarja eelmiste osadega, siis ei ütle see raamat vist suurt miskit. Noh, peale telesarja esimese hooaja...

K. Shaw "Võimuhullus!"

Kuna ma olen hetkel puhkusel, siis mida võiks üks inimene detsembri lõpus oma vaba ajaga veel pihta hakata, kui jagada seda kallite ja meedivate inimestega ning meeldiva ajaviitega? Seega ma olen ma jälle lugemise lainel, sest aeg ja tahtmine on tagasi. Koduraamatukogus aga ringi vaadates ei jäänud eriti miskit silma, mis oleks öelnud "Loe mind!" Kasutasin võõrast abi hea sõbra näol, kes mulle ka selle raamatu pihku pistis. Tarisin koju ja asusin lugema, sest ka teised "Musta raamatu" sarjas ilmunud raamatud on üpris köitvad olnud.

Raamatu sisust hästi lõhidalt : see räägib erinevatest lähiajaloo diktaatoritest ning nende veidrustest. Samuti antakse iga käsitletava diktaatori kohta lühike ankeet nendega seotud jaburamatest ning olulisematest faktidest.Raamat on jaotatud alalõikudeks ning seetõttu ei ole võetud ükspulgi lahti ühte ja siis teist vaadeldavat isikut, vaid nend vaadatakse kõiki ühe pulga peal (näiteks eraldi peatükk käsitleb erinevate diktaatorite suurushullust ning teine nende naisi).

Lugesin ja lugesin huviga, sest kõrvaltvaatajale tundub see infokildude kogum siiski oma totruses koomiliselt. Sest see reaalsustaju, mille diktaatorid tõenäoliselt ära on kaotanud, on ikka midagi mõõtmatult veidrat. Siinjuures tundus näiteks Idi Amin minule kõige absurdsem tegelane. Raamatu puhul on ka positiivne see, et oli rohkem tähelepanu pööratud vähem tuntud diktaatoritele, kui meie kultuuriruumis olulistele Hitleri ja Stalini tegude kirjeldamisele. See muutis minu jaoks veidi vaatepunkti ning muutis raamatu köitvamaks. Näiteks Kim Jong Il'i röögatu pornofilmidekollektsioon,Türkmenistani presidendi uus kalender või see, et Mao juhitud kehakultuuri- ja spordikomisjon registreeris kergejõustikualana käsigranaadiviske.

Teisalt aga tiksus mul kogu aeg lugedes mõttes see, et minule kõrvaltvaatajana on see või teine fakt võibolla mingi napaka võimuhullu ekstrentriline kiiks. Kuid on inimesi, kes diktaatorite võimu all on kannatanud lihtsalt nende tujude ja soovide pärast ning paljud neid on ka oma elu selle pärast kaotanud. Kohati oli see tarbetu julmus (näiteks sunnitud kanibalism) mõistusele hoomamatu. No mida see sulle annab, et sa pakud isale süüa tema tapetud poega? Ma saan aru, et nii mõtlen mina oma Lääne naise ajuga ja erinevad kultuurid tähendavad erinevaid traditsioone, kuid kahtlen, kas erinevused selles võtmes ongi nii rikastavad. Selle pärast tunnen ma ennast üsna ebamugavalt seda raamatut kirjeldades ning rohkem midagi ei lisagi.

Raamat oli kahtlemata huvitav ning soovitan. Väga soojalt isegi.

H.S. Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases"

Käisime kinos ja seal näidati enne filmi algust "Rummi päeviku" trailerit - peaosas Johnny Depp, ja nagu ikka uute asjade puhul näidati seda söögi alla ja söögi peale. Seetõttu jäi film meelde ning tasus teha väikest taustauuringut, millest koorus välja Thompsoni nimi. Teine väike taustauuring ja siis selgus, et eestistatud on temalt hetkel vaid seesinane raamat. Laenutasin selle raamatu ja oma üllatuseks avastasin poole lugemise pealt, et olen näinud isegi poole silmaga selle põhjal vändatud filmi nimega "Ratastel Las Vegases". Aga tõepoolest - ainult poole silmaga söögitegemisele taustaks.

Raamatu sisust tõesti väga lühidalt: Kaks konstantses narkolaksus olevat meest, mina-tegelane ajakirjandusdoktor Raoul Duke ja tema advokaat doktor Gonzo, saavad LA-s olles ülesande minna Las Vegasesse. Selleks soetavad nad endale nibin-nabin pool-legaalsetel meetoditel auto, suurel hulgal erinevaid narkootilisi aineid ning alkot ja põrutavadki Las Vegasesse. Seal teevad nad igasuguseid trikke ja tükke, saadetuna pidevast narkotripist ja alkouimast, ning raamat lõppeb sellega, et Las Vegas jäetakse oma seljataha, sest trikke ja tükke on veidi liiga palju kogunenud.

Mis mulje jäi? Tegelikult oli see üsna köitvalt kirjutatud raamat ja stilistiliselt ma teosele miskit ette ei heidagi - jutt jooksis tempokalt, tekst oli parajalt absurdne ning olukordad piisavalt jaburad. Kuid mingil hetkel hakkasin ma mõtlema sellele, et miks nad seda kõike teevad? Jah, ma saan aru, et raamatus on peategelaste sihiks kurikuulus ameerika unelm, kuid mis see on. Kuidagi jäi see suurem pilt minu jaoks tabamatuks, kui see suurem pilt üldse oli olemas - sest minu taustauuring Thomsponi isiku kohta tõi välja tema enda ainete sõltuvuse kuni elu lõpuni. Nagu Raoul Duke ise ütleb kõrbes peale võetud hääletajale "See on jumala tõsi". See vist ongi, kui nad ise seda täiesti siiralt usuvad, ja kas siis pole tarbetu ajada taga seda ideed, kui selleks ilmselgelt polegi alati tarvidust. Lihtsalt loe ja naudi seda, mida inimaju piisaval kogusel hallukaid tekitavate tablettidega välja suudab mõelda. Mis on aga hea - tekst polnud nii pikk, et oleks ajudele käima hakanud. Sest oleks tekst olnud ütleme 300 leheline jurakas, siis ma nii seda teksti nautinud ei oleks.

Kuna see on Thompsoni esimene eestistamine ning ka tõlkija ütleb oma lõppsõnas, et selliseid raamatuid on raske tõlkida tingituna sellest eripärasest slängist, mis antud ampluaaga kaasas käib, siis tuleb öelda, et tõlkega on vaeva nähtud. See on ääretult sümpaatne ning teksti lugedes jäi see ka silma. Ei olnud kohmakaid eesti keelseid vasteid otsitud ega mängitud liiga eesti keskse vaatevinkliga. Samuti tundus, et antud raamatu puhul oli tegu nö tribuudiga autorile - arvestades järelsõna pikkust ja põhjalikkust, mis avas veidi paremini Thompsoni isikut minusugusele võhikule. Seegi lisab boonuspunkte tõlkjaile.

Kokkuvõtteks ütlen, et oli vahelduseks päris hea lugemine, kuid oleks veidi pikem olnud, siis tuleks kriitika soolasem. Soovitan lugeda, kui meeldib ekstsrentriline kirjutamisstiil, kus lugeja ei soovi teada seda, miks tellitakse hotelli kilode viisi greipe või miks on vaja minna (tõenäoliselt väljamõeldud) missioonile Las Vegasesse.

E. M. Remarque "Must obelisk"

Remarque on üks neid kirjanikke, kes mind gümnaasiumi ajal täiesti pahviks lõi. Meil ei olnud kohustuslikus korras vaja lugeda "Läänerindel muutusteta", vaid anti valida ja mina sain toona täieliku elamuse tema teosest "Aeg antud elada, aeg antud surra". Hilisem tutvus seesinase "Läänerindel muutusteta" (EDIT 30.12 "Läänerindel muutuseta" siiski) ning "Triumfikaarega" on minu kogemust kinnitanud, et Remaque' lugemise juures ei anna väga mööda panna. "Must obelisk" aga oli mul kodus riiulis ja kui ma üks nädalavahetus kodus igavlesin ja püüdsin kuidagigi aega surnuks lüüa, siis hakkasin seda vaikselt piiluma.

Lõhidalt siis sisust. Minategelane Ludwig on endine õpetaja ja I maailmasõja veteran, kes töötab Saksa väikelinnas hauakivide valmistamise asutuses oma sõbra Georgi juures. Asja muudab veidi jaburaks tohutu inflatsioon, mille kohaselt pole hommikul saadud palk õhtuks enam tuhkagi väärt. Mina tegelane on üsna dändilik karakter, kelle on armuseiklusi, kes on isehakanud poeet ning kes armastab elu kogu selle ahastama panevas ning samas humoorikas võtmes keerates kohati ka vinti talumatuseni üle. Sellest tulenevalt on raamatus nii ääretult naljakaid hetki kui ka sügavalt traagilisi ning sügavaid momente. Samas kujutan ma ette, et reaalses elus ajaks selline inimene mind tohutult närvi.

Remarque idee selle raamatu taga on mul selge - ta on püüdnud luua sellist kergemeelsuse taga paistvat sügavat keerukust. Sellepärast vahelduvad kerglased linnaelustseenid rusuvate hullumaja ja pühakojas toimuvate vestlustega. Samas jäi mulje, et mina-tegelase mõttekäiku jälgides on  kõik kunstlik - tema emotsioonid, teeseldus kuraasikus ning kohati ka suhtlemine teistega. See kõik on kuidagi jube pinnapealne ning tühi. Ja siin jääb segaseks see, kas see on taotluslik või lihtsalt juhtus seekord nii. Samuti on mul tunne, et see romaan oli väga ebaühtlaselt kirjutatud - oli hetki, mis mind köitsid, kuid teiste asjade puhul mõtlesin ma, et milleks see. Eriti just eelpool mainitud hullumaja kohad ja arutelud Isabellaga. See ei sobinud, see ei haakunud üldse kogu selle muu olnuga ning mõjus kogu raamatu sünergiat arvestades kohatult.
Aga oli ka väga lahedaid hetki - näiteks kaklusstseen natsidega ning mina-tegelase püüdlus tõrjuda naabrimeest veltveebel Knopf'i tema purjutamisel jälle aias seisva hauatähise (musta obeliski) peale kusemast. Iseenesest on see ju ka veidi sümboolne - vana põhjakäinud sõjamees kusemas peale nende inimeste mälestusmärgile, kes elasid sõja ül, kuid kes sellest tingituna elavad lausa absurdsetes oludes. Eriti šeff oli aga minu arust see hetk, mida ma arvan, et peaksid lugema kõik need, kes kiidavad taga nõukogude aega - 1992. aasta raamatu versioonis on see teises raamatus lehekülgedel 79-81.

See ei olnud minu arvates Remarque parim asi, kuid see oli siiski huvitav lugemine. Ebaühtlane, kuid intrigeeriv. Samas ei anna see Remarque tõelisest tasemest aimu ningh selle pärast soovitan esmalt tutvuda eelpool mainitud raamatutega.