T. Vermes "Ta on tagasi"

Sattusin kunagi mingisugusest päevalehest selle raamatu arvustust lugema ja tekkis tunne, et võiks ju proovida. Kiideti ka teist taevani (seda, kuidas Hitler põrgus hakkama saab, sellest ma olen juba lugenud so Zotovi "Mõrvad põrgus"), mistõttu tundus loogiline see endale raamatukogust soetada. Mõeldud-tehtud ja loetud ta saigi. Ajarändamine on hetkel ilmselgelt mulle mokkamööda :)

Adolf Hitler ärkab ühel päeval keset tühermaad üles ning avastab, et on sattunud 2011. aasta Berliini. Jalutades rahulikult ühe kioski juurde leiab ta endale hea abilise, kelle ettevõtmisel jõuab füürer tuntud telekanali huumorisaatesse ning tõuseb kiirelt omamoodi staariks. Hitleri mõttemaailm ei ole muutunud st ta on veendunud nats edasi, kuid ta hakkab seda vastavalt oludele sobitama nüüdisühiskonna mängureeglitega. Ja ta ei tee seda sobitamist ise, vaid see sobitatakse ära tema eest tänapäeva inimese poolt. Temaatiliselt läheb kõik käiku: rahvusküsimus, tööeetika, sõnajulgus, argumenteerimisoskus jne ning selle juures on kainelt mõtlev raamatukangelane võimeline ka kõige absurdsemast olukorrast puhtalt ja sirge seljaga välja jalutama oma põhimõtteid maha müümata. Pigem teevad olukorra absurdseks teised raamatutegelased, kes näevad kõiges öeldus kerget humoreski st visatakse rõõmsalt "Heil, Hitler!" ja natsivorm ei tundugi järsku nii totakas koerakakat koristava vanadaami kõrval. 

Raamatu idee on tõeline kuld - autor on leidnud üsna usutavad karakterid, kelle peale kogu olukorra jaburust mängima panna. Kuid selle juures häiris mind kaks asja. Esiteks näitab autor Hitlerit kui külma kõhuga analüüsivõimelist alfaisast, kuid seejuures ei teki sellel faktipõhiselt toimival indiviidil kordagi täiesti põhjendatud küsimust "Kuidas ma siia sattusin?" See ei ole absoluutselt loogiline, sest ka kõige ratsionaalsemalt mõtlev inimolend lööks ilmselt sellise ootamatu ärkamise ja avastuse peale verest välja. Vähemalt minu loogika järgi... See viib mu teise häriva faktori juurde - raamat oleks minu jaoks paremini tööle hakanud lihtsa novellina, kuid üle 300 leheküljelise romaanina mõjus kogu lugu pisut kunstlikult ja otsitult. Tõsi, absurdihuumor ongi meeleolu küsimus, kuid aegajalt tekkis kihk raamat käest panna ja leida endale muud ajaveetmisvõimalused, kuid oli ka hetki, mis tõesti värskelt mõjusid (näiteks Hitleri oma kirjafondi otsimine, mis jäetakse aga kõrvale, sest "Hitleri topeltrasvane" ei kõla just kuigi sümpaatselt).

Räägime veidi sisust ka. Hitleri jaburasse olukorda asetamine muudab teose teemakäsitluse üsna omapäraseks. Näiteks vihjele, et ta võiks normaalselt riietuda, vastab ta "Kus ma omadega oleksin, kui oleksin alati teinud nii, nagu nõndanimetatud normaalsed inimesed?" Iseenesest on tal ju õigus - üksikisikuna saavutas ta absoluutse võimu oma valitsetavatel aladel ning teda kummardati kui jumalat. Kui mõelda sellele, et see ongi mingil määral inimlike saavutuste kõrgeim tase, siis ta oli vägagi edukas, ja seega on teda raske Nike dressides mööda Berliini supermarketeid patseerimas näha. Raamatus saab ka Saksa tänapäevane poliitmaastik muidugi korralikult vatti (eesotsas Frau Merkeliga, kelles Hitleri arvates "kiirgas sama palju lootust kui leinapajus") ning Hitleri veidi kummaliselt mõjuvad põhimõtted (näiteks armastus lühikeste nahkpükste vastu, millesse ta lubab terve diviisi riietada kui ta peaks taas Wehrmachti eesotsa sattuma või eba-juudiliku koera otsingud) on samuti peakarakteri kandiliste nurkade mahasilumiseks põnev nüke. Kuid kas sellest piisab?

Seega võtan raamatu kokku segaste tunnetega: ühest küljest geniaalne, kuid ehk liiga ... Ma ei teagi, mis sõna ma siia otsin... Ebaharilik? Küsimusi tekitav? Midagi see raamat teile kindlasti ütleb, aga kas see ka tõelise emotsioonidelaviinina meelde jääb, selles ma nii kindel ei ole.

I. Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale: käsiraamat 14. sajandisse rändajale"

Raamatu leidmise kohta väga suurt legendi kaasas seekrod ei käi. Tõsi, veidi kannatlikkust pidin üles näitama, sest uue raamatu ja uudse lähenemisnurga tõttu on see ajaloohuviliste poolt kiirelt avastatud kaunike. Aga ooteaeg oli mõistlik ja seega õigel hetkel andmebaasist seda märgates kalpsasin raamatukokku kohale ja võtsin välja. Tõde tunnistades on see raamat mul tegelikult juba mõnda aega kapinurgal lebanud, kuna sain selle päris kiiresti läbi. Probleem on aga alati selles, et kuidas leida aega sellest üks kirjatükk valmis vorpida?

Raamatu uudne lähenemisnurk avaldub selles - kujutagem ette, et mingil põhjusel tekib teil võimalus rännata ajas ning satute korraga 14. sajandi Inglismaale, siis just sellest raamatust leiate põhjalikud kirjeldused sellest, mis teid seal ees võib oodata. Seega lühike ülevaade kõigest sellest, mis teid võib ümbritseda ning millega peate ellu jäämiseks arvestama: söök, jook, hais linnatänavatel, elamistingimused, arstiteenus, haigused, koduloomad, riietus ja etikett, ühiskonnaklassid, kohtumõistmine, usk, peresuhted, huumor jne. Ja sellest võiks ju ometigi kirjutada sügavajaloolise ja akadeemilise raamatu, ning ilmselt selliseid ka omajagu õiges ringkonnas liigub, kuid autor on lähenenud pigem asjale läbi väikese huumoriprisma ning kastnud kogu selle infomahu (mida tegelikult ei ole üldse vähe) sellisesse kergelt seeditavasse populaarteaduslikku sousti.

Raamatu tehnilise poole pealt tuleb tunnistada, et sellist pehmema lähenemisega laiahaardelist ajalooraamatut praegusel Eesti raamatuturul teist vaevalt et leiab, sest nii raamatu idee kui selles eestindus on tõesti päris heal tasemel. Siinjuures tuleb tunnustada ajakirja "Imeline ajalugu / teadus" ettevõtmisi, sest tundub, et nende tegevus täidab kenasti praegust pehmema teaduskirjanduse nišši päris adekvaatselt. Lisaks sellele tuleb siinjuures rõhutada, et mulle on jäänud mulje, et britid on osanud oma ajaloo avastamisel läheneda  lihtrahvalikult köitvalt. See mulje tekib ilmselt seetõttu, et olen suur ajaloosaadete fänn ja just Inglismaal toodetud ajaloosarjad ning -saated jäävad selles võtmes eriliselt silma, sest need on lihtsalt tehtud mõnusa eneseirooniaga ja sestap on neid ka minusugugusel faktiteadmisteta udupeal huvitav ja haarav vaadata. Või siis olen ma liialt inglise musta huumori lummuses, sest seda jagub ka ikka igale poole omajagu :)

Niisiis, räägime aga kirkamatest hetkedest. Näiteks metsas elavad loomad. Meil on kuidagi väga loomuomane teada, et metsas on karud, hundid, rebased ja põdrad, rääkimata metssigadest, kuid on huvitav teada, et Inglismaal olevate andmete kohaselt tapeti viimane hunt sellel saarel just 14. sajandil ja kui kuningas tahtis kuldijahti, siis pidi kult talle eraldi mandrilt toodama. Seega puudubki inglaste lähiajaloo mõistes arusaam kiskjatest metsas, sest neil neid lihtsalt ei ole. Et olukorda illustreerida, siis kui meie esivanemad valmistusid öisel reisimisel igaks juhuks ennast ka ette selleks, et võib hundikarja kätte jääda ja elust ilma jääda, siis inglaste puhul oli kõige suuremaks kiskjaohuks rebane. Või teine inimene. Ja see on iseenesest huvitav, sest selline elementaarne ohutunde tajumise erinevus muudab pikas perspektiivis ka ehk mõttemaailma st pole siis ime, et eestlane on pigem koduhoidja, sest pikad reisid tähendasid kõrgendatud riski.

Teine näide on ühiskondlik mõttemudel ehk siis see kogukondlik arusaam sellest, kuidas ja miks asjad toimivad nii, nagu nad toimivad. Ühiskondlikus mõttes oli 14. sajand väga maskuliinne ning kogu riiklik korraldus on just välja töötatud meestele mõeldes ja meeste poolt, mistõttu naiste roll piirub üldises plaanis perekondlike suhetega. Selles osas on traditsioonid säilinud ja neid üldiselt väga ei rikuta. Maskuliinse ühiskonnakorralduse hea näitena võib tuua selle, kuidas käsitleti vägistamist st Galenose õpetuste kohaselt peab naine eostumiseks saama orgasmi ja kui vägistamise tulemusena naine rasestub, siis ilmselt polegi vägistamist toimunud, sest naine ju ilmselgelt nautis seda. Teine aspekt on muidugi selles, kes on vägistaja ühiskondlikul hierarhiaredelil, aga see on ilmselt igipõline probleem. Nagu ütleb autor ise "Õiglus on kõigil aegadel suhteline mõiste". Kuid mul on mulje, et traditsiooniline ajalookäsitlus on püüdnud kiriklikele dokumentidele tuginedes vanades ajalooõpikustes kujutada keskaega kui ühte morni ja hingelisi väärtusi tagajavat kohta, kuid ka keskaegne inimene elas oma päris elu väljaspool kiriklikke reegleid ja nad oskasid tegelikult elu nautida. Tõsi, nende arusaam huumorist ja meelelahutusest oli teistsugune (kukepoks ja karu kõditamine olid muu hulgas täiesti tavalised nähtused), aga sellise mõnevõrra robustsema meelelaadi tagamaad kirjeldab autor ka kenasti lahti. Enda samastamine nendesse raamatus esitatud mõttemudelitesse on aga ilmselt iga lugeja jaoks omaette väljakutse, sest tekib küsimus tolerantsuse- ja taluvusepiiris. Kui nüüd tõesti võtta kätte ja  kõigi oma nuti-plutide, värvitud juuste, lühikeste pükste ja postmodernsilikust elukeskkonnastsinna 14. sajandisse poirisesse teemülkasse plartsatada.

kokkuvõtvalt üks päris huvitav ülevaatlik lugemine, mida ma soovitan ka nendele, kes endas tunnevad ajaloohuvi, aga päris raamatut veel lugeda ei ole tihanud - see raamat aitab ehk ree peale.

K. Hosseini "Lohejooksja"

See raamat on minu jaoks alati kuidagi minu huviorbiidist välja jäänud, sest see lihtsalt on nii mittemidagiütlev: kujundus ei tekita emotsioone ning sisukokkuvõte ei luba ka midagi erilist. Aga seda on mitmed blogijad ja kriitikud kiitnud ja seetõttu ma otsustasin minna kaasa üldsuse arvamusega ning proovida.

Amir ja Hassan on kaks 1970ndate Afganistanis elavat poissi, keda seob sügav sõprus. Priviligeeritute hulka kuuluv Amir on ehk veidi upsakavõitu, kuid Hassan oma sünnipära tõttu allaheitlikum. Seega on üks juhib ja teine kõnnib esimese jalajärgedes, kuid omal veidral moel see sõprus toimib. Kuni päevani, mil Amir oma sõbra kõige hullemal võimalikul viisil reedab. Argusest oma teo tagajärgede osas hakkab ta lõhkuma oma sõprust ja viib asjad lõpuks nii kaugele, et Hassan koos oma isaga ära kolib. Aeg läheb edasi ja Taliban vallutab Afganistani, mistap eluolu muutub väga keeruliseks. Amir põgeneb koos isaga Ameerikasse, kus ta käib vanakraamiturul asju müümas, leiab kena piiga, kellega ta abiellub, ning tal on edukas kirjaniku karjäär. Aga see vana häbi ei ole kusagile kadunud ja kummitab ikka Amiri alateadvuses. Ja kui ühel päeval tekib tal võimalus ennast lunastada, siis võtab Amir sellest ka kinni. Ta naaseb Afganistani, kuid see, mida ta sealt leiab, ei ole tema lapsepõlve mängumaa. See, mida ta seal kuuleb, raputab tema põhimõtete ja olemuse alustalasid. See, mida ta seal läbi elab, paneb ta väga põhjalikult proovile nii afgaanina, mehena kui inimesena selle kõige üldisemas mõttes.

Kõik need eelarvamused, mis mul raamatu suhtes olid, kadusid juba pärast esimesi peatükke. Hosseini on tõeliselt hea jutuvestja, kelle oskus luua kõnekaid karaktereid ja hoida lugejat kogu loo ulatuses nii kütkes, et ei tekigi tahtmist sündmuste käike ette mõelda, on absoluutselt imetlusväärne. Ja milline lugu see on... Väga valus, inimlik ja aus, täis elulisi keerdkäike ja jaburaid üllatusi. Tuleb tunnistada, et oli hetki, kus mul tuli raamat kõrvale panna ja üks peatäis nutta. Mitte isiklike seoste tõttu, aga kõik see läks väga hinge.

Rääkides loost, siis see läbimõeldud elutarkus, mis sellest läbi kumas, lõi mu pahviks. Näiteks Amri isa Baba elufilosoofia, mille kohaselt on kõige suurem patt elus varastamine: "Kui sa tapab mehe, siis varastad tema elu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele." Ma ei oska siinjuures väga midagi lisada, sest see võtab kõik juba iseenesest kogu minu enda arvamuse kokku. Kuidas saan mina siin veel seda oma arvamusega täiendada?! Ma arvan, et selle raamatu keskne teema oligi minu jaoks kaotuse ja võitmisega tegelemine. Kuidas kaotada au, lugupidamine, lähedane inimene, aga võita kõige selle käigus eneseusk, väärikus ja lunastus. Ning nagu Amir ise tõdeb ei saa kahjuks oma elu lihtsalt korda teha nagu lauda lihtsalt õige kruvi kinnikeeramisega. Elu kordategemisel on vaja mida enamat ja andestamine ei tule kunagi fanfaarihelinate saatel, vaid tuleb valuliselt kõik väikseimad detailid kokku koguda, kokku pakkida ja keset ööd üksi mõtteid mõlgutades lahti lasta. Pisitasa ja vaikselt.

Ma ei liialda öeldes, et "Lohejooksja" trügis ennast minu esikümnesse kõige meeldejäävamatest raamatutest. Absoluutselt kindel lugemissoovitus.

R. Reichl "Küüslauk ja safiirid: toidukriitiku salaelu"

Toidu teema on viimase paari aasta vältel nagu paisu tagant välja lennanud: kokandusspetsialistid (nii kõrgelt koolitatud kui isehakanud kodukokad) räägivad söögist-joogist igas võimalikus vormis, toidusaated on telekas nö prime-time ajale sätitud, ökohullus ajab noortel emadel-isadel päid sassi ning ebaharilike kombinatsioonide kasutamine on gurmaanile justkui kohustus. Ja söögi valmistamisest ja selle tarbimisest on väga palju erinevaid raamatuid kirjutatud/tõlgitud. Tõesti! Väga palju! Seesinane raamat jäi aga miskipärast meelde ja mul läks omajagu aega, et see endale laenutada. Aga alla andma ma ei kavatsenud ja see seisis paar kuud mu "tahan seda kindlasti lugeda" nimekirjas. Mina tea, ehk on süüdi veidi napakas pealkiri...

Ruth Reichl kirjeldab oma igapäevatööd New York Timesi toidukriitikuna. seega tundub asi nagu suhteliselt lihtne olevat, eks? Asja uba on aga selles, et toidukriitiku kõige tugevam relv on tema anonüümsus. Mõlgem nüüd ise - teie hinnangust sõltub sellel karmil ellujäämismaastikul väga palju ning on ju ilmselge, et äratundmise korral poeb restorani teenindajaskond kasvõi nahast välja, et te neile parema hinnangu annaksite (isegi vaarikad lähevad kookides suuremaks, nagu autor ise märkis). Ja jama on selles, et Ruth Reichl on juba enne tööle asumist tuntud nägu. Seega hakkab ta looma endale maskeeringuid: ilmetu Molly, boheemlaslik Brenda, märkamatu Betty või punktuaalne Emily. Parukad, paks meik, riietus, kõneviis jne. Kogu kupatus! Maskeeringute ampluaa on röögatult lai ning kassi-hiire mäng restoranide õige teeninduse tabamiseks võib alata.

Mõnus meelelahutuslik lugu, kus lugeja viiakse restoranikultuuris ebatraditsiooniliselt süsteemi õigesse otsa ehk siis mitte kööki kuumade kastrulite ja särisevate pannide vahele, vaid sinna, kus lugeja restoranikliendina kõige tihedamini istub ehk siis söögisaali toidulauda teenindajate ja ilusate kulisside meelevalda. Reichl kirjeldab ausalt oma kogemusi nii halli hiirekesena ühest sadadest nägudest kelnerite igaõhtusest teenindavate reast ja sellest, kui ta ära tuntakse ning köögist ilmuvad kõige sätitumad road galantseima esitluse saatel. Ja, uskuge mind, need kaks sfääri on kardinaalselt erinevad. Eestis vist detailidele nii väga tähelepanu ei pöörata (või siis olen ma valedesse restodesse sattunud), kuid NY restoranid on ikka klass omaette - suurus, standardid, klientuur jne. Mäng on suuremate panuste peale ning iga saadud tärn NYT toidukriitikult peaks sealse restoraniomaniku saltot hüppama panema.

Teise aspekt selles raamatus oli autori enda areng kogu protsessis. Innukast ja huvitatud asjatundjast-hobimuutujast saab järkjärgult hoopis keegi teine. Võiks öelda, et see sisemine kasvamine, mille mina-tegelane nii tööalaselt kui isiklikus elus läbi teeb, on päris intrigeeriv. Iga muutumine muudab ka tema enda olemust või toob esile talle endalegi ootamatuid tahke ja see temas varjul olevate persoonide kaleidoskoop rõhutabki ehk selle raamatu eripära. Sest sellega muutub raamatu olemus ainult toidukriitiku igapäevatöö kirjeldamisest ka autori isikliku rännaku ja kasvamise looks.

Seega päris vahva lugemine ja soovitan soojalt ka teistele.

PS! Aru ma ei saa - miks see on raamatukogus ilukirjanduse alla liigitatud?!?

K. Laidler "Ranavalona I: Madagaskari hull kuninganna"

Võim ja hullus on kuidagi huvitavateks sünonüümideks sattunud viimasel ajal. Ei teagi, miks mind nende valitsejate elulugude poole tõmbab, aga raamatukogus riiulite vahel luusides tundus selle raamatu alapealkiri oli juba niivõrd intrigeeriv, et tasus proovida.

Madagaskarist on tehtud väga vinge multikas ning sellest räägitakse palju erinevates loodusfilmides, sest tegu on tõesti väga kauni ja omapärase loodusliku paigaga. Aga Madagaskari ajalugu on midagi väga võõrast st sellest nagu polegi midagi kuulnud. Raamatu autor K. Laidler ongi püüdnud veidi seda võõrast kultuuri avada, jutustades selle ajaloost, kusjuures keskendudes eriti  ühe selle saarekese kurikuulsaima inimese elule - Nais-Caligulana tuntud Ranavalova I. Ranavalona I, kes hoidis 19. sajandi alguses Madagaskaril elavaid hõime oma hirmuvalitsuse all, paistis silma erakordselt ekstentrilise iseloomu, võõraviha ja despootliku valitsusstiili poolest. Arvestades Madagaskari rahvaste eripärasid on sellise julma valitsejanna asetamine sellisesse kultuuriruumi hukutav nii kogukonnale kui ka riigile tervikuna, seda enam, et sealse rahva jaoks on valitseja jumalus, kelle sõna ongi seadus.

See raamat on oma sisu poolest täiesti ... eriline. Esiteks kontekst: peamiselt suulise pärimuse kaudu edasi antud mälestused ja legendid loovad huvitava tausta peategelase valitsemisajale, sest ega Madagaskari elanikud ju enne kristluse levima hakkamist 19. sajandi alguses lugeda ega kirjutada ei osanud. Seega kõik eelnev (saare asutamine, võimuvõitlused ja eelmise valitseja tegevus) on edasi antud suuliselt ja me kõik oleme ometigi telefoni mänginud. Teiseks müüt: ega keegi Ranavalona lähikondlaste mälestusi kirja pole pannud st kõik andmed temast on üles täheldatud temast väga kaugete isikute poolt. Näiteks Hitlerist on ka väga lähedased inimesed tema emotsioone, tujusid ja mõtteid kirja pannud, aga Ranavalova joonistub välja ainult kauge kuvandina, mille sisu jääb alatiseks suureks eelduste ja arvamuste kogupuntraks, sest ilmselt ei olnudki maailmas kedagi, kes teda tõeliselt hästi tunneks - valitseja, jumal, emand ja armuke ühes isikus, aga kunagi mitte samas rollis. Kolmandaks aeg: 19. sajandi algus oli maailmaajaloos ju väga pöördeline (Prantsuse revolutsiooni järelkaja, orjuse kaotamine ja orjakaubanduse hääbumine, industrialiseerumine, suurriikide soov oma valdusi arengumaade arvelt kasvatada, globaliseerumise esimesed märgid jne). Kuidas saab selliste muutuste tuules saareriik, mille põlised elanikud eelarvamuste ning uute ahvatluste vahel kõlguvad, oma normaalset igapäeva elu ilma konfliktideta jätkata? Seega väga erilisse konteksti asetatud raamat ja, tuleb öelda, et autor on päris tugeva uurimistöö teinud ning raamatu eestindus on samuti üsna heal tasemel.


Räägime nüüd veidi neist ahaa-momentidest. Ranavalona verised kättemaksud vaenlastele, kristlaste tagakiusamine ja hoolimatus oma rahva heaolu osas teevad temast tõepoolest väga silmapaistva naisterahva. sest tema sõna oli ju seadus. Kui minu tänapäeva ratsionaalselt mõtleva eurooplase pea ei võta, miks keegi ei öelnud "Aitab!" Kõige veidram näide oli ehk tema 16 nädalat väldanud "jahil käik", mille puhul pidid tema alamad rajama talle omaette jahihitee, kuna Madagaskail polnud suuri maanteid välisvaenlaste takistamise tõttu rajatud ning kuningannal ei kõlvanud ometigi liikuda samadel teedel, kus liiguvad talupojad. Jahil ühines kuningliku kaaskonnaga umbes 50 000 inimest, kes pidid oma toitlustamise, ööbimiskohtade ja muu elu-oluga seotud probleemide eest ise hoolt kandma. "Jahil" ei lastud teadaolevalt ühtegi looma, aga surma sai oletatavasti 10 000 jahil osalenud inimest, kellest paljud surid nälja, kurnatuse või ebapiisava hügieeni tõttu. Teine huvitav nüanss selle raamatu puhul on nimed. Ma tean, võõra kultuuri üle nalja heita ei ole viisakas. Aga kui teie esivanema nimi oleks Adrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist" (vt lk 24), siis ei saaks ka ehk teie seda väikse naeruturtsatuseta välja öelda. Seega sai veidi raamatut lugedes ka keelt väänatud :)

Seega omapärane maailm ja huvitavad õhtud sellesse süvenedes. Soovitan soojalt.

V. Panjuškin "Rubljovka: Suure mängu käsiraamat"

Kui ma lugesin kusagilt veebist või kurat-seda-enam-teab-kust, et selline põnev raamat on ilmunud, siis hakkasin otsima võimalusi seda laenutada. AGA see oli igal pool välja laenutatud, sest ilmselt oli sama mõte tekkinud ka teistel suure linna lugejail. Ootasin siis tükk aega ja ühel kaunil päeval sain selle siis rõõmsalt kepsutades koju tarida.

Rubljovka on Moskva lähistel asuv piirkond, kus elavad Venemaa rikkad, kuulsad ja võimsad. Neil on pappi nagu muda, nad lubavad endale ekstravagantsust selle kõige otsesemas mõttes ning nad kõik mängivad kõrgelennulist mängu st me kõik teame, et kõrgelt kukkuda on valus. Aga selline ongi elu... Rubljovkal elavad inimesed elavad seega täiesti oma reeglite järgi, sest muud moodi ei oleks nad jõudnud sinna, kus nad on - kõrge ametikoht riigistruktuuris, trendilooja või tippjuht erafirmas. Raamat kirjeldabki neid reegleid, kuidas Rubljovkal elanikud püüavad oma elu seada ja sättida, et mitte jääda häbisse teiste omasuguste hulgas (vähemalt Venemaal). Kuid kahjuks sellega raamatu eripära ka piirdub, sest lõpeks ei olegi aru saada sellest, mis on siis Rubljoval nii oluliselt teistmoodi kui Beverly Hillsis või Aberdeenis või Rivieras st rikkur on rikkur hoolimata tema elukohast.

Keskseks kultusteemaks selles raamatus on raha - selle ümber keerleb mängijate (nii nimetab autor rubljovkalasi) elu ja see on see püha lehm, mida Rulbjovka elanikud kummardavad. Mõistan, maailmas peab ka olema selliseid tõusikuid, sest raha vajab raiskamist ja jämeda kullast kaelaketid kandmist ning peab ju ka minusugune haritlane-kulturnik saama irooniliselt kellegi üle naerda. Aga miks? Mis on selle  rahapata teenimise eesmärk siis? Rubljovka üks reeglitest on see, et raha ei tohi seista, seega enda tagala kindlustamine ei ole siin enam argument. Heategevus? Hehee, quess again. Heaolu? Ei jää mulje, et heaolu oleks igapäevane pabistamine, et kas vastatakse kellegi jaburatele normidele. Ma mõistan ka seda, et raha paneb rattad käima ja kui sul on võimu, siis miks mitte seda kasutada, aga kui paber muutub elu alustalaks, siis tekibki küsimus, et mis jääb siis peale selle veel alles? Kas eetika, hingesund ja mõttemaailm siis on tõepoolest nii tähtsusetu? Kurb ja veidi valus...

Üldises plaanis olen ma aga selles raamatus tõsiselt pettunud. Selle näiteks on kasvõi see, et ükski post-it-märkmepaber ei tundunud olevat väärt, et mõni koht raamatus enda jaoks ära märkida. Ja seda ei ole varem juhtunud! Mõtlesin, et ma saan lugeda jaburaid näiteid või midagi kardinaalselt vene temperamendiga seonduvat, kuid kahjuks piirdub raamatu autor vaid põgusate viidetega rikaste ja mõjuvõimsate elu visandamisel, mis sumbub pikka temaatilisse nämmutamisesse. Kohati tundus, et raamat on kirjutatud lihtsalt seetõttu, et see tundus põnev. Võibolla pole autor lihtsalt julenud üle võlli detaile kirja panema hakata, sest mustamise eest võib ju peksa saada või rootsi kardinate taha sattuda, aga siit siis ka küsimus, et kas on siis üldse mõtet sellist raamatut kirjutada? Kus kajastub siin see Venemaa müstilisus ja igapäeva elu absurdsus välja?

Seega pean kurbusega tõdema, et seda raamatut ma ei soovitaks.

J. Meek "Suurim armastusakt"

Jäin just oma viimasel ajal loetud raamatute pealkirju lugema ja, andke andeks, ma ei tea, miks on igal pool armastus sees. Võibolla on mul lihtsalt vaja see enda jaoks selgeks mõelda... Aga ma ei hakka tõde salgama, et selle raamatu valisin samuti pealkirja järgi, sest sõnastus kõlas juba kõlas väga grandioosselt.

Väikeses Siberi linnakeses saab Esimese ilmasõja ajal kokku üks omanäoline seltskond tegelasi: võikaid riitusi korraldav ususekt, vangilaagri põgenik, alkoholilembeline šamaan, Tšehhi rügemendi riismed, tšehhide narkosõltlasest väejuht ja kaunis lesknaine, kes oma noore pojaga on linna mõned aastad tagasi kolinud. Lisaks sellele liigub kusagil linnast väljas sarimõrtsukas, kelle hüüdnimi on Mohikaanlane, kes tekitab pimedat hirmu kõigis, kes temast kuulevad. Toosama Mohikaanlane paneb linnas tekkinud olukorra ootamatut rada pidi liikuma ja, kui hakkab selguma terve pilt, siis on juba raske kogu protsessi peatada: inimesed surevad ja pääsevad, püüavad leida tõde ja elu mõtet, teevad sugu ja loobuvad teadlikult armastusest või võitlevad selle eest isegi siis kui olukord on tõepoolest lootusetu. Seega mis siis on suurim armastusakt? Loobumine või võitlus surmani? Ellu jäämine või elust loobumine?

Selle raamatu tonaalsus on minu jaoks äärmiselt oluline - ma mõistan karaktereid ja mingil määral saan aru ka nende põhimõtetest ja teguviisidest, aga üle pika aja on minu kätte sattunud raamat, kus ideetasandil töötab kõik, aga ma ise ei suuda sellega haakuda. See mõte, et mida teeksin mina sellises olukorras, seekord tööle ei hakanud. Võibolla on see hea, sest ma ei saanud leida sarnaseid hetki ning tõmmata paralleele oma eluga, sest kaua ja kui pikki paralleele sa ikka muudkui tõmbad. Aga teisalt jällegi muudab see raamatu minu jaoks ebaisikupäraseks. Kui mingil tasandil ei ole võimalik samastuda, siis kuidas seon ma selle raamatu oma kogemuste või mõtetega? Iseenesest on raamatus ju huvitavaid nüansse: kastreeritute usulahk, toidunormiks nuumatud kaasvang ja ihar häbitu naine keset kõrget moraali. Aga kahjuks see jäi minu jaoks kuidagi (elu)võõraks.

Iseenesest tooksin siin välja ka Meeki kirjutamisstiili, mis on väga isemoodi. Näiteks kirjeldab ta tšehhide rügementi järgmiselt: "Saja mehe peale oli neil 945 varvast, puuduvad varbad oli võtnud külm, ja 980 sõrme, 199 silma, 198 jalga, 196 kätt, mikroobidest piinatud maod, ühel kümnest oli süüfilis, ühel kümnest tiisikus ja suurem osa tundis juba suus algavat skorbuudi vänget maiku." See võtab kõik kenasti ja kavalalt kokku, kusjuures lugejal ei saagi tekkida küsimust mis olukorras rügement on. Samuti saab stiilinäitena tuua vangilaagrist põgenenud Samarini mõttekäiku, kus ta leiab, et "kahuriliha" kasutamine sõjapidamises ei ole humaansem kui vangilaagris kaasvangi nuumamine tema ärasöömise eesmärgil. Tõsi, siinjuures tekib eetiline dilemma: kas 10000 ilmsesse surma minevat tundmatut meest kaalub üles selle ühe inimese, keda sa enne tema hukkamist tundma õpid, ehk siis kas kvaliteet kaalub üles kvantiteedi.

Seega üsna heas keeles kirjutatud põnev raamat, mille eesmärk minu jaoks ehk veidi häguseks jäi. Aga õhtud sai ilusasti sisustatud :)