A. Farge, J. Revel "Mässu loogika"

No kuidagi olen ma sel aastal ka keerulisema kirjanduse peal ja seekord on siis sari "Ajalugu. Sotsiaalteadused" minu ohvriks. Selles sarjas on väga häid asju ja selle raamatu puhul on asi otse kümnesse olnud. Vähemalt minu maitse seisukohast.

Teose alapealkiri on "Lasteröövide afäär Pariisis 1750" ning käsitleb ühte väga lühikest episoodi 1750. aastast. Selle käigus süüdistasid pariislased linna politseiametnikke vanematelt lunaraha väljapressimise eesmärgil laste röövimist äärmiselt jultunult - lapsi viidi minema otse tänavalt või ka kodus ema-isa silma all. Ja kuigi politseiametnikud tegid seda hulguste puhastamise eesmärgil, on ilmselge, et nende otseseks motiiviks on siiski olnud raha. Vähemalt viitavad autorite poolt uuritud dokumendid sellele. Uurimus käsitleb nii antud afääri eellugu, olukorrast tingitud paaripäevast mässu linnarahva hulgas ning selle otsesid ja kaugemaid tagamaid kogu Prantsusmaa ühiskonnale (viidates sellele, kuidas rahvas oma juhist ehk kuningast aja jooksul järjest eemaldus).

See on väga konkreetne raamat ja mulle meeldib nii. Ma tõesõna ei armasta sellist tühja sõnapuru ja seetõttu on filosoofiline heitamine minu lugemismaitse puhul üldiselt mahavisatud vaev. Selle raamatu käsitlemisel saab aga aluseks võtta nii mitmeid asjaolusid, et see on lausa hurmav. Näiteks, see süstemaatika, mille kaudu levis toona informatsioon lihtrahva hulgas ning kes olid nö "usaldatavad". Kohati on tõepoolest tunne, et mässu puhul on tegu rahvamassiga, mille kirjeldamiseks sobib suurepäraselt sõna "lambakari". Siis tekib selliste asjade tagajärgede puhul ka alati küsimus, kes siis õieti süüdi on?

Mulle meeldis selle raamatu autorite käsitluse puhul see väga mitmekesine lähenemine temaatikale. Kaastatakse nii seadusandlus, kuulujutud, inimsuhted kui ka kõik muu mõeldav. Ja kogu see konkreetne olukord ja situatsioon ju loobki ajaloolised hetked. Ja kui mõelda ajale, millal see mäss ja sellega seonduv toimus, siis on see siiski üks suures ajaloopildis kaduma läinud eelmäng Suurele Prantsuse Revolutsioonile 1789. aastal. See muudab kogu selle mässu analüüsi hoopis teiseks. See ei tundu enam üldse ebaloogiline või utoopiline, vaid meie saame nüüd tagasi vaadates öelda, et sellest oleks võinud õppust võtta. Aga keda see tagantjärele tarkus ikka varem aidanud on? Ja üks mõte veel, mis mind selle raamatu lõpetamisel valdas - tegelikult ei ole mäss üldse ebaloogiline. Selle toimumise ja läbiviimse hetkel vast küll, kuid laiemas pildis on siiski üsna selge, mis on see, mis paneb rahva lõpuks liikuma. Olgu selleks siis üks mehike keset Tallinna või laste röövimine 1750. aastal...

Mida öelda? Hea õhuke uurimus, lihtsalt ja hästi kirjutatud ning konkreetne. Ma isegi soovitaksin... Ka nendele, kes muidu sellist kirjandust ei armasta.

T. Stoppard "Lord Malquist ja mister Moon"

See raamat on suvaliselt valitud sisukokkuvõtte järgi, mis on autori "ainus romaan, mille pöörane sündmustekeeris on nii sürrealistlik, et üllatab isegi autorile omaste nutikate mõttekäikudega harjunud lugejat." Ja niimoodi võtsingi ma ta kätte ja ootasin seda sürrealismi.

Teos räägib laias laastus sellest, et mirster Moon palgatakse üheksanda lord Malquist'i elulugu kirjeldama, kuid päris kirjutamiseni ei jõutagi tegelikult. Tegevuse ahel toimub (kui ma õigesti aru sain) 24 tunni vältel ja selle ja jooksul tapetakse paar inimest, lõhatakse mõned pommid, rikutakse mõni abielu, aetakse mööda Londonit taga erinevaid loomi (sh lõvi ja pistrik) ja tehakse jumal teab mida veel. Selline sürrealism siis vahtis mulle raamatu lehekülgedelt vastu.

Ma ei saa sellesse asja suhtuda ilma iroonilise kriitikata, sest see polnud absoluutselt minu tassike teed. See raamat oli teravmeelne, ta oli kiire käiguga ning väga sürr, aga ometigi ei tõmmanud ta mind käima. Pigem vastupidi - ma tundsin, et ma ei taha seda lugeda ja see väsitab mind - see pidev asukohtade ja tegelaskujude vahetus ning nende ebamäärane positsioon loo olulisuse seisukohast. Ühtegi loodud karakterisse ei saanud väga süveneda ja nende tegevuse puhul ei toimund mingisugust dialoogi autori ja lugeja vahel st miks tehti, millal ning mis tagajärjed sellel olid. See oli üks nendest "nüüd ja praegu" romaanidest ja see oli üsna häiriv. Ja olgu - ma saan aru sürrealismi põhimõtetest ja ma peaksin sellega leppima, aga minu jaoks on sürrealism üsnagi visuaalne ja graafiline kunstivool st maaliteosena ja filmis on ta omal kohal, kuid kirjateose puhul on see (vabandage väljenduse pärast) nüri nühkimine.

Kokkuvõtvalt ütlen, et terve selle aja, millal ma seda raamatut lugesin, mõtlesin ma sellele, et Monty Python on küll huumoriklassika ja ma naudin nende šketse, kuid ausalt öeldes on seda paberile kirjutatuna päris nõme lugeda.

H. Lee "Tappa laulurästast..."

See raamat on mind ammu oodanud. Ma olen teda paar korda raamatukogust laenutanud ning siis sama targalt tagasi viinud ilma seda avamatagi. Ju siis polnud see aeg. Aga nüüd ma tundsin lausa, et see kutsus.

Selle raamatu mina-tegelaseks on väike tüdruk Jean-Louise ehk Nirgisilm ja keskseks teemaks on peategelase lapsepõlveperiood, mis keerleb ümber tema isa kohtuprotsessi. Nirgisilma isa Atticus on Alabama osariigi väikelinnas üsna laia silmaringiga advokaat ning tema kaitsealuseks on mustanahaline, keda süüdistatakse ühe valge asotsiaalse taustaga neiu vägistamine. Raamat on pungil täis värvikaid karaktereid ja juhtumisi, kuid teisalt ei ole see sunnitud või labane. Pigem tundub see loomulik osa kogu teosest, mida vahel ei saaks öelda mõne tänapäevase romaani puhul.

Minu jaoks on see raamat, mis ei käsitle asju must-valgetena - olgu selleks nahavärvus, tõekspidamised, kasvukeskkond või vaatepunktid. Samuti räägib see raamat sellest, mis on vaprus. Kuivõrd kaugele me oleme valmis üldse minema selle eest, millesse me usume? Kuna on õige rääkida õigust ja kas alati ongi? Teine lähenemine asjale on, et isegi kõige parema püüdmise juures ei lähe asjad vahel nii, nagu oodata võiks. Me kipume inimeste üle liige kiirelt otsustama ja nendest oma pildi looma. Ja nendest piltidest on raske loobuda. Näiteks tooksin ma siinjuures Atticus'e põhjenduse oma poja karistusele, mis kätkes endas ühele raskelt haigele vanadaamile ettelugemist: "Ma tahtsin, et sa märkaksid midagi tema juures - tahtsin, et sa näeksid tõelist julgust, selle asemel, et kujutleda julgust mehena, kellel on püss käes. Julgus on see, kui sa ette teades, et saad nahutada, ikkagi asja kallale asud ja selle läbi viid. Harva juhtub, et sa võidad, kuid siiski."

Selle raamatu puhul on minu jaoks huvitav see, et loodud karakterid olid niivõrd tõetruud. Raamatut lugedes suutsin ma väga selgelt ette kujutada Nirginäo vanemat venda Jem'i ja tema raskusi olukorraga leppimisel, Dill'i segadust kõige toimuva suhtes, tädi Alexandra ja miss Maudie olukorda selles keskkonnas ning mustanahalise majateenija Calpurina rolli kogu sellest loos. Ma lugesin ja ma sain aru, miks keegi nii teeb, kuid teisalt ma ei tahtnudki neid õigustada. Lihtsalt lugesin ja nautisin. Sest ma ei ole tükk aega lugenud nii selgelt väljajoonistuvate karakterite mängu ja sellest on isegi kahju.

See on hea raamat. Ma lihtsalt ei oska muud öelda. See raamat sattus minuni õigel ajal ja oli tõeline elamus. Soovitan!

R. Darnton "George Washingtoni valehambad"

Taaskord populaarteaduslik kirjandus. Raamatu alapealkiri on "Tavatu teejuht 18. sajandisse" ja seda ta tõepoolest on. No see pealkiri juba iseenesest peaks juba viitama sellele. Sest mina näiteks ei teadnud, et George Washingtonil olid valehambad. Ma teadsin küll, et hambakaksaja amet (mis meie koduses Eestis oli sepaonude käes) ei olnud just meeldivate killast ning et valuvaigistite kasutamine hakkas laiemalt levima alles 19. sajandil, kuid ma ei teadnud midagi valehammastest.

Raamatu põhiteemaks on toonase prantsuse keeleruumi ühiskond selle infoleviku võtmes. Vähemalt mina vaatasin seda nii, kuigivõrd saab sellele raamatule läheneda ka hoopist teisi radu pidi. Mulle meeldis Darntoni kirjutamisstiil - see ei olnud liiga teaduslik, kuid teisalt ka mitte labane. Tema lähenemine asjaoludele tundub olevat kriitiline ja samuti kergelt irooniline. Huvitav on minu jaoks, et ta just rõhutabki läbi selle esseede kogumiku seda, et kohati on tegu tema seisukohtadega. See muudab selle asja minu jaoks usutavaks. Seda illustreerib väga ilmekalt Darntoni enda küsimus: "Miks ei võiks ajalugu olla sama huvitav kui mõrv?"

See on esseede kogumik, millel on mitu erinevat suunda. Minu jaoks oli erialasest kretinismist tingituna oma huvi teise peatüki vastu, mis lausa sulas käes. See käsitles Pariisi uudiste leviku põhiprintsiipe keskendudes klatšile ja lorilauludele. Ja sellest tulenevalt on huvitav, et kuigivõrd selle ühiskonna tehnoloogiline pärand on oluliselt väiksem tänasest elust, on siiski tagatud omad viisid ja nipid uudiste kiireks levikuks. Seda peatükki lugedes paneb see inimlik nutikus lausa hämmastama - kes meist tänapäeval tuleks selle peale, et valida kuskil pealinna keskel välja puu, mille all siis saaks aktuaalset gossipit levitada? Kasutada kindlat objekti just kuulujuttude levitamiseks. Ma ei pea siin silmad Delfit ega Õhtulehte - need on minu jaoks antud kontekstis üsna abstraktsed sümbolid.

Samuti oli mitmete näidete puhul ilmne, et see 200 aasta tagune aeg ei erinenud väga oluliselt meie ühiskonnast. Viimasest peatükis käsitletud Brissot'i nimelise tegelase elulugu kirjeldades muutub järjest ilmsemaks, et inimesed, kellel on piisavalt auahnust, saavutavad (olgugi, et lühikeseks ajaks) võimu teiste üle. Antud aferist (ma tõesti ei oska teda teisiti nimetada) oli oma elu jooksul mitmeid kordi kõrvuni võlgades, kuid ometigi suutis ta leida viisi välja rabeleda ja ennast kehtestada. Samuti müüs ta ennast siiski maha just antud hetkel aktuaalsete teemade pärast ehk tema põhimõtted olid nagu tuulelipp, mis liikus parasjagu selles suunas, kust puhus ühiskondlik briis. Selle lugemisel tabasin ma ennast mõtlemas, et see on nii kummaline, et inimloomus on aja jooksul nii vähe muutunud.

Aga minule oli põrgulikult igav 7. peatükk, mis käsitles börsitehinguid. Seda sellel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt ei saa sellest aru. Ma ei ole kunagi pidanud enda jaoks oluliseks seda, et ma pean täpselt teada igasugusest majandustegevusest kõike. On pigem oluline see, et ma tean piisavalt oma rahaasju. Seega libisesin ma sellest peatükist üle. (Jah, eriti igavate kohtade juures kipun ma seda tegema - vabandust, et purustasin teie illusioonid.)

See oli üldiselt hea raamat - kirjutamisstiil läks mulle peale, pakkus veidraid ja kummalisi ühiskondlikke aspekte ning jutt oli ladus. Ainuke asi, mis häiris, oli teema laialivalguvus. Seda raamatut ei saa ühesõnaga kokku võtta, sest valdkonniti on ta väga mitmekesine. ja ma oleksin oodanud tihedamalt kontsentreeritud lähenemist.

E. Hilsenrath "Nats ja juuksur"

Taas kord üks Punase Raamatu sarja raamatuid. Selle raamatu puhul ma teadsin, et see raamat on hea. Noh, mõnel asjal lihtsalt on selline aura. No kuulge - juba selline nimi!?! Igatahes valisin selle raamatu sisetunde ajel ja etteruttavalt võin öelda, et ei pettunud.

Raamat räägib Max Schulz´i eluloo. Lugu algab sellega, et väike Max saabub siia ilma omades ema ja tervelt viit isa. Maxi ema lastakse tema teenija kohalt lahti ning ta hakkab kokku elama Slavitzkiga, kes on juuksurisalongi pidav lapsepilastaja. Slavitzki juusuriärist üle tee asub härra Finkelseini juuksurisalong Peen Härra. Härra Finkelstein on juut, kelle pojas Itzigis leiab Max oma lapsepõlvesõbra. Siis hakkab linnas levima natsistlik ideoloogia ja Max nö "nakatub" - ta saadetakse rindele ning lõpuks on ta koonduslaagris üks "täideviijatest". Tema hingele satub juhuse tahtel ka härra Finkelstein koos abikaasa ja pojaga. Sõja lõppedes aga on Maxil vaja uut identiteeti ning kuna ta teab oma sõprusest Itzigiga küllalt palju juudi kultuurist ning saatuse irooniana on ka "juudilikult konnasilmne", siis võtab ta endale Itzigi identiteedi ning põgeneb Iisraeli. Seal võitleb ta iseseisva juudi riigi loomise eest ning raamat lõpeb tema surmaga.

Raamatu tegevusliini puhul oli ilmne, et peategelane Max, kes antud asja mina tegelasena jutustab, muudab oma identiteeti pidevalt selle loo käigus. Raamatu alguses on ta Max Schulz. Põgenemise ajal püüab ta enda mina veenda, et ta on Itzig ja peab Itzigi vaimuga pidevalt justkui läbitääkimis asja õigsuses. Iisraeli jõudes ja juudina käitudes ta ongi oma mõtetes juut - ta räägib oma maast ja oma rahvast ja oma usust ja oma kommetest. Aga elulõpus jõuab kogu see komenjant talle ikkagi järele ning ta tunnistab ühele peretuttavale oma tõelise mina, millega ta lõppkokkuvõttes ta ka sureb. Ühesõnaga - see raamat räägib ühest küljest siiski sellest, et kuigi me vahel võime omistada endale mingisuguseid teisi olemusi ja identiteete, ei tähenda see seda, et me selleks ka saame.

Teine suund raamatus, mis mind kummitama jäi, oli küsimus, kas peategelane oli peast ikka korras. Tema lihtne navigeerimine oma mina mitmel tasandil, tema liigagi must-valge maailmanägemus, suhteliselt traumaatiline lapsepõlv ja muud asjaolud näitavad, et ta siiski võibolla päris terve närvikavaga ei olnud. Teisalt jällegi ei ole see tema süü, pigem juba vabandus tema tegudele. Selles valguses ei tundugi see, mida ta teeb, nii vapper, kuivõrd pigem nö "lolli ivani joppamine".

Stiilinäide: "Mina, massimõrvar Max Schulz, olen seisukohal, et meie kodumaa on Palestiina. Samal ajal, kui mõlemad saksa juudid Sigi Weinrauch ja proua Šmulevits väidavad, et nende kodumaa on Saksamaa." Teine väga vahva episood on see, kui peategelane ärkab ühel hommikul oma kodus Iisraelis üles, ja siis tema akna taga kõlgub üles poodud inglase laip.

See raamat on hull, aga oma ropul moel armas. Ääretult naljakas lähenemine antud teemale - seda lubab ka raamatu tutvustus ja pettuma ei pea. Stiililt natukene Günther Grassi meenutav, kuid siiski hoopis teistmoodi. Ja see oli tõeline must huumor.

J. Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid" / J. B. Taylor "Silmiavav insult"

Seekord saab sisse kantud kaks korraga. Põhjus väga lihtne - kuna Monika võttis meilt ära wifi, kuid jättis elektri alles, siis sai nädalavahetusel kaks asja lõpetatud ning ma ei näe põhjust neid asju siin nüüd eraldi sisse kandma hakata.

J. RONSON "MEHED, KES JÕLLITAVAD KITSESID" *

Ronson´i teos sai valitud seetõttu, et mulle tundus intrigeeriv samanimeline film, mis vist selle aasta alguses Eesti kinodesse jõudis. Tahtsin lihtsalt lollist uudishimust teada, mis teema selle pealkirja taha varjub. Noh, tuleb välja, et suurt midagi. Teose keskseks teemaks on ajakirjandusliku uurimuse taustal näidata, mis saab siis, kui sõjavägi ühendab oma jõud nö parateadusega või siis kerge hullumeelsusega. Teose minategelane sõidab mööda ilma ja uurib erinevatelt inimestelt nende kogemusi sõjaväelistel katsetel, mis käsitlevad läbi seina kõndimist või siis kitsede pilguga tapmist. Idee on absurdne, sellega nõustume vist kõik. Aga raamat polnud üldse minu tassike teed. Musta huumori kohta sai seal ikka liiga vähe naerda - naljakas oli minu jaoks ainult see koht, et kui 9/11 toimus, siis helistati vastavasse ülemeelsete grupi sõjaväes ning öeldi, et kui nad järgmine kord tajuvad sellise katastroofi lähenemist, siis ärgu kardku sellest teada anda. Noh, see võtab kogu teema minu jaoks kenasti kokku.

Arutluspunkte selle raamatu puhul on mitmeid. Esmalt see, kas igasugused julgeoleku asutused tõepoolest kaduvad ka selliste absurdsusteni. Näiteid justkui oleks - natside okultismikultus, CIA õhutatud mässud Lõuna-Ameerikas jne (Viasat History on üks tore kanal). Selles mõttes ma saan aru, et kõik tuleb läbi katsetada, kuid minu kriitikameel oli selle asja läbi töötamiseks vist liiga kõrge vindi peal. Teie arutluskoht tekib mina-tegelase puhul, kes raamatu edenedes järjest kaotab seda oma ajakirjanduslikku usutavust. Lõpuks saad ikkagi aru, et paljuski on kogu see teema ka kinni mina-tegelase peas ja tema lähenemises antud asjale.

Kokkuvõtvalt: ootasin palju rohkemat. Absurdsustase oli korras ning teema ka enamvähem, aga miski hakkas vastu.

J. B. TAYLOR "SILMIAVAV INSULT"

See raamat sai valitud isiklikel põhjustel. Kuna mu isa on insuldi läbi elanud, siis tahtsin vähe rohkem teada, mis toimus ja mida ta läbi võis elada.

Raamat on intrigeeriv, kuna oma insuldikogemust kirjeldab kõrgeltharitud ajuteadlane (kui ma ei eksi, siis oli täpne ametinimetus neuroanatoom). See raamat annab suhteliselt selgelt ülevaate sellest, mida meie aju erinevad osad teevad ja kuidas läbi aju me kujundame iseenda maailma - see teema on hämmastavalt mitmekesine. Autor kirjeldab seda, kuidas ta ennast tundis insuldi hetkel, millised olid järgmised päevad, kuidas toimus taastumine ning mida kõike ta selle läbi õppis. Sellest tulenevalt on see ääretult positiivne raamat, arvestades temaatika olulisust minu jaoks.

See ei ole ilukirjandus, aga siiski väga huvitavalt kirjutatud. Just see kogemus ja selgitus, et miks asjad nii olid. Ja seda raamatut lugedes sain ma aru, et kohati olen ma käitunud selles olukorras valesti, aga teisalt jällegi õigesti. Ja mitte ainult mina, vaid ka teised. Samas tuleb silmas pidada, et insult on igal inimesel individuaalne kogemus ning see on üks kirjeldus sellest, mis toimus. Raamatut lugedes püüdsin ma vaadata kogu seda taastumisprotsessi läbi isikliku võtme ning seetõttu oli see väga huvitav kogemus. Seetõttu leian ma ka, et minu analüüs ei ole siin kuigi paslik, sest ma tõepoolest võtan seda asja tiba liiga isiklikult.

Kokkuvõtvalt: üldiselt hea asi, kuigi lõpus kiskus väga hädaabi raamatuks kätte ära. Aga siiski üks mõtlema panev idee J. B. Taylori raamatust : "Mul on tõeliselt kerge olla teiste vastu lahke, kui ma pean meeles, et mitte keegi ei saabunud siia ilma käsiraamatuga, mis õpetab asju õigesti tegema. Lõppkokkuvõttes oleme oma bioloogilise tausta ja keskkonna tulem."

Siit ka link ühele tema TED konverentsi esinemine: http://www.ted.com/talks/jill_bolte_taylor_s_powerful_stroke_of_insight.html

* Uskumatu, aga suur ja põhjatu internet väidab, et päriselt on ka sellised katsed toimunud. Ohmoonid!

A. Huxley "Hea uus ilm"

Raamat sai valitud kusagilt loetud sisu tutvustuse järgi, mis tundus intrigeeriv. Lugu räägib kunstlikust ideaalühiskonnast, kus elatakse ütluse järgi "igaüks kuulub igaühele". Raamat algab sellest, et kirjeldatakse väga selgelt seda, kuidas luuakse uue ühiskonna liikmeid katseklaasis, mille alusel jaotatakse nad kastidesse ning kuidas nendest kasvatatakse just sellised inimesed, nagu konkreetne hea uus ilm seda nõuab. Seda näidatakse erinevate inimeste poolt, kuid vaatenurk on kõigil üks. Terve ühiskond on muudetud tarbimisühiskonnaks, kus rõhutatakse uudsusele: inimsuhted ja asjad ei tohiks korduda, seksuaalne vabadus on eetiline, nauding oma olemuselt on pidevalt püüdlemisobjektiks jne. Ning kui sellesse maailma satub resevaadist Metslane, kes on elanud seni iidsete indiaani ühiskonna reeglite järgi, siis paratamatult tekib konflikt tema ja selle uue ilusa maailma vahel.

Väga hull lugemine oli. Seda on väga raske kirjeldada, sest ma olen seisukohal, et paljuski on selliste raamatute sisu tajumine individualistlik tulenevalt sellest, kuidas me ise näeme tulevikku. Aga minu kogemus selle raamatu puhul sarnanes paljugi Orwelli "Loomade farmi" lugemisel kogetuga. Natuke tundsin ma häbi, et see 1930nendatel kirjutatud raamat, suutis nii mingil määral kirjeldada seda veidikene skisofreenilist ühiskonda, milles me hetkel elame - tarbimishullus ja ideeliselt teadusele toetumas. Võibolla ongi tõsi, et mingi aja pärast jõuame nii kaugele, et hakkamegi endale taotlema seda heaolu ühiskonda, kus meie õnnetunne on keemiliselt stimuleeritud ning meie rollid ühiskonnas ette määratud. Ma ei tea...

Metslase karakterile tuleb kaasa tunda - tema on vaba sellest, mida see ühiskond talle pakub, kuid teisalt ei oska see ühiskond temaga käituda. Need inimesed lihtsalt "saavad, mida nad tahavad, ja nad ei taha iial midagi, mis poleks kättesaadav". Ja paratamatult libises mõte sellele, et vabadus nii mitme otsaga asi ning tihti sõltub vaatepunktist. Samuti kaalusin ma seda, et kas vabadus ei ole siis ka vastandliku polaarsusega? Ja kõige absurdsem on, et, nagu praeguseski maailmas, kui sa ei mahu raamidesse, siis muutud sa objektiks, mida uuritakse ja mida püütakse raamidega vähemalt kohandada.

Intrigeeriv, kuid nutikas visioon tulevikust ja minu silmis mingil määral tõeseks osutunud. Ei olnud igav, kuid kohati tekitas vastuolulisi mõtteid ja tundeid. Ma ei ole kindel, mida sellest arvata. Aga sellegi poolest mõjuva teemaga asi.

J. Irving "Garpi maailm"

Selle raamatu valisin lugemiseks ühe sõbra soovituse pärast umbes poolteist aastat tagasi. Samuti peab TEA kirjastuse sari "50 klassikut" seda oluliseks 20. sajandi romaaniks. Kohene kriitika aga pildil nähtuvale eestikeelsele trükile: liiga tihe kiri! See väsitas silmi, kuigi leheküljed lausa sulasid käes.

Teose sisu on lihtne: see räägib ühe mehe, T. S. Garpi, elust tema sünnist kuni surmani. Väga tõetruult esitatab autor tema ema iseloomu ja Garpi eostamise asjaolusid, kuidas Garp kasvas ja kohanes selle maailmaga, milles ta elas, kuidas ta oma sarvi noore abielumehena maha jooksis, mida ta tegi argipäeval, kuidas ta tegi oma tööd ning kuidas elas üle kaotusi. Ühesõnaga kirjeldab see tõepoolest Garpi maailma - tema inimesi, tema tegevusi, tema mõtteid, tema mõju ühiskonnale jne. Kohati on see liiga detailne, kohati absurdne, paiguti tibakene õudne, aga teisalt elu ongi selline!

Ma ei oska selle raamatu kohta väga midagi öelda. Ma lugesin seda, ma nautisin seda juttu ja sõnadevoolu, kuid ma ei suuda seda väga sügavalt analüüsida. Mitte et see oleks raske raamat. Ma ei saaks öelda, et see oleks keeruline lugemine. Samas on selle raamatu puhul sügavamaid hoovusi tunda. Näiteks täna hommikul seda raamatut lõpetades jäin ma mõtlema sellele, kas tõepoolest on siis sugude vahelised erinevused nii suured. Kas tõepoolest kõik mehed valetavad ja käituvad aegajalt nagu ahvid? Ja kas tõepoolest kõik naised on oma sisemuses arusaamisel, et me oleme meeste ohvrid? Kas kogu see sugude vaheline võitlus pole mitte klišee, millele teose üks keskpunkt on üles ehitatud?

Teine mõte, mis mind puudutas, käsitles kirjaniku suhet oma maailmaga. Garp oli kirjanik ning jälestas autobiograafilise tagamaaga teoseid. Teisalt jällegi, lugedes raamatust tema teoste lõike, ei saaks öelda, et tema enda teosed oleksid sellest puutumata jäänud. Seega on siin tunda võibolla kerget üleolevat suhtumist kõige muu maailma suhtes ning kohati aimub siin seda enesepettuse teemat. Kirjanike ja nende teoste seosed reaalsusega on alati kahjuks mingil määral nukker tõsiasi - vähemalt mõistan seda mina nii.

See raamat oli naljakas nauding, mis muudkui ise voolas ja voolas ja läbi ta saigi. Õudhea ja saab 4,8 punkti 5-sel skaalal! Seda on palju!

Siiralt teie,
Kiiks